Elu teistel planeetidel: kes selle teema esimesena üles võttis?

 (15)
Elu teistel planeetidel: kes selle teema esimesena üles võttis?
Läbi kristallsfääri piilumine.

Küsimus sellest, kas universumis eksisteerib ka mujal intelligentseid eluvorme, paelub paljusid. Ent kui kaua inimesed selle küsimuse üle pead murdnud on?

Kõikvõimalikke niinimetatud iidseid UFO-raporteid on pärit juba kirjaoskajatest tsivilisatsioonide algusest. Ent ehkki neis kirjeldatakse nii mõnigi kord taevas lendavaid „laevu“, ei järgne sellele spekulatsiooni, nagu võinuks need olla pärit teistelt planeetidelt. See ei olnud tollal maailmavaateliselt lihtsalt võimalik.

Sciencenews.com on teema kokku võtnud ja alustab antiigist, täpsemalt Aristotelesest. Ta eeldas, et meie planeet on kõige keskpunkt. Aristotelese järgi ümbritsesid Maad erinevad kristalsed kontsentrilised sfäärid, mis sisaldasid Kuud, Päikest, planeete ja tähti. Need sfäärid liikusid ümber liikumatu Maa. Polnud võimalik, et kusagil mõnel taevakehal mingisugust elu leiduks.

1400. aastatel väitis Nicholas of Cusa, et Maa on üks paljudest maailmadest. Hiljem käis Giordano Bruno välja idee, et Universumis võib olla lõputu arv maailmu, millel leidub intelligentne elu.
Ehkki paljud tollased filosoofid olid nõus, et jumal võinuks luua palju maailmu, arvas suurem osa neist, et ilmselt poleks ta hakanud siiski sellega vaeva nägema. Tulnukate peale tänapäevases mõistes ei mõelnud eriti keegi, ehkki nii Jean Buridan Pariisist ja William of Ockham Oxfordist siiski mõtetes sellesse suunda liikusid: „Jumal võiks luua lõputu hulga samasuguseid isikuid kui need, kes praegu eksisteerivad,“ kirjutas Ockham. „Aga ta ei ole piiratud neid looma ainult meie maailma.“

Nicholas of Cusa
Seotud lood:

Just Nicholas of Cusa (1401 – 1464) ja Giordano Bruno (1548 – 1600) kirjutistest hakkasid asustatud maailmade teemad üha järjepidevamalt läbi käima. Nad väitsid mitte ainult seda, et teised maailmad on olemas, vaid ka seda, et seal võivad elada olendid, kes on meist, inimestest kaugemale arenenud, paremad. Bruno väitis, et just lõputu, mitte piiratud maailmade hulk või üksainus Maa on näide Jumala täiuslikkusest. Oma ideede tõttu lõpetas Bruno tuleriidal, ehkki teda ei hukatud siiski otseselt sellepärast, et ta uskus teiste maailmade olemasollu.

17. sajandil hakkas võidutsema poola astronoomi Koperniku kosmiline mudel, mille järgi on Päikesesüsteemi keskel Päike ja planeedid tiirlevad selle ümber. Tänu sellele ei olnud teiste maailmade olemasolu enam vaid spekulatsioon, vaid fakt. Hollandi teadlane Christiaan Huygens kirjutas sellest lähtuvalt 17. sajandi lõpus, et kui Maa inimestega on vaid üks paljude planeetide seast, ei saa välistada, et teistel planeetidel on samuti oma elanikud. Ka prantsuse teadustegelane Bernard le Bovier de Fontenelle arvas, et oleks väga imelik, kui teistel planeetidel elanikke poleks – tõsi, Päikesel ilmselt mitte, kuna selle elanikud jääksid kohe pimedaks.

19. sajandi lõpus tabas avalikkust aga tõeline Marsi-joovastus, kui teleskoobis jooni Marsi pinnal kanalitena tõlgendati. Paljude meelest oli see selge tõend intelligentsete eluvormide olemasolust. 20. sajandi alguses aga lükati kanalitejutt teadlaste poolt ümber. Et teadmised teistel planeetidel valitsevatest oludest kasvasid, jõuti järeldusele, et Päikesesüsteemist ei ole suurt mõtet elu otsida.

Populaarne Marsi kanalite teooria.

Samas oli universum kasvanud märksa suuremaks, kui seda Koperniku aegadel arvati. Päike oli tunnistatud vaid üheks miljonite tähtede seast Linnuteel, mis omakorda oli tunnistatud üheks miljoneist galakatikaist. Tänu sellele eeldasid tulnukaentusiastid, et kusagil mujal paljuloodetud elu ikkagi leidub. Astronoom Frank Drake arvutas 1990. aastateks välja, et ainuüksi Linnuteel peaks olema 10 000 planeeti, millel elab mõni edasijõudnud tsivilisatsioon – ja seda enne, kui üldse ükski planeet väljastpoolt Päikesesüsteemi avastatud oli.

Nüüdseks on tänu eksoplaneetide avastamisele maavälise elu otsingud teaduspõhisemad kui varem, välja on arvutatud ka tsoon tähtede ümber, mis oleks eluks sobilik – niinimetatud Goldilocksi tsoon. Ja ometi pole me veel kellegagi kontakti loonud. Küsimust sellest, miks see nii on, nimetatakse itaallasest füüsiku Enrico Fermi järgi Fermi paradoksiks: arvestades, et nii maa kui Päike on ülejäänud universumiga võrreldes suhteliselt noored — ja eeldades, et suutlikkus reisida tähtedevahelises ruumis on suhteliselt lihtne saavutus —, peaks tulnukad teoreetiliselt juba ammu Maad külastanud olema. Kus nad siis ikkagi on, et me neid ei näe?