Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2018

Olenemata sellest, kas UK lõpuks lahkub EList, mis tundub praegu tõenäolisem, või toimub mingisugune lisareferendum ja riik otsustab jääda, on fundamentaalselt muutunud UK positsioon maailmas.

Valitsus eeldab, et see järjekordne muutus on paremuse poole. Peaminister Theresa May on rääkinud optimistlikult „globaalsest Britanniast … riigist, mis astub maailma, et luua ühesuguseid sidemeid nii vanade sõprade kui uute liitlastega … mis on suur globaalne kaubandusrahvas, keda austatakse üle kogu maailma ning on oma kodus tugev, enesekindel ja ühendatud“. Selle nägemuse toetuseks on valitsus teinud teatavaks oma kavatsuse tugevdada ja moderniseerida relvajõudusid. Aga nagu paljudes teistes valitsuse sektorites, varjutab ka kaitsevaldkonna püüdlusi selle ambitsiooni täitmisel ebakindlus, mille on loonud Brexit.

Esimese kategooria sõjaline jõud

Päris kindlasti on praegu UK julgeoleku ja kaitse valdkonnas üks olulisemaid tegijaid. Riigil on maailma suuruselt viies kaitse-eelarve, mis on pidevalt vastanud NATO nõuetele, mille järgi 2% SKT-st peab kuluma kaitsele ja sellest omakorda 20% peab investeerima varustusse. UK on tuumariik ja ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. Riik on NATO asutaja liige ja ühenduse üks peamisi panustajaid, mille ilmekaks näiteks on liitlaste suurendatud kohaloleku lahingugrupp Eestis.

UK on üks vähestest riikidest, millel on valmisolek ja suutlikkus tegutseda globaalsel skaalal – briti sõdurid on osalenud lahingutegevuses üle maailma igal aastal vähemalt aastast 1914. Olgugi et riigi kaitse-eelarve sarnaselt teiste lääneriikide kaitse-eelarvetega on vähenenud külma sõja lõpust, on teinud riik jõupingutusi, et säilitada võimekused tegutseda erinevates sõjalistes operatsioonides, et jääda koos USA, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaaga esimese kategooria sõjaliseks jõuks.

UK praeguse sõjalise ambitsiooni tase on paika pandud 2015. aasta strateegilise kaitse ja julgeoleku hinnangus (Strategic Defence and Security Review – SDSR). See dokument näeb ette relvajõudude suuremat võimekust siirda kiiremini, suuremas mahus ja pikemateks perioodideks operatsioonidele kõikvõimalike ohtude vastu. Et seda saavutada, kavatseb UK luua Joint Force 2025 (ühendvägi 2025), millel oleks võimekus vajadusel siirda 50 000 sõdurit.

See sisaldaks mereväe sihtgruppi, mille keskmeks on Queen Elizabeth klassi lennukikandja koos F35 mitmeotstarbeliste hävituslennukitega. Kolmest brigaadist koosnevat maaväediviisi, mis oleks võimeline osalema kõrge intensiivsusega lahingutes. Lisaks veel õhuväe sihtgruppi lahingu-, transpordi ja luurelennukitega ning erioperatsioonide sihtgruppi. Juhul kui kogu Joint Force 2025 ei oleks täies koosseisus siirdud, saaks selle osasid kasutada paindlikes koosseisudes kõikvõimalikele erandolukordadele vastamiseks. See väga ambitsioonikas ja kallis eesmärk on praegu ülevaatamisel UK valitsuse haldusaparaadis.

Liiga kallid plaanid

2017. aastal jõudis valitsus otsusele, et SDSR järeldused tuleks üle vaadata ja moodustas selleks riikliku julgeoleku võime hindamise (National Security Capability Review). Põhjus selleks oli kahesugune. Esiteks väitis valitsus, et julgeoleku olukord on põhjalikult muutunud ja ohud on suurenenud oodatust kiiremini, mis tähendab ka seda, et erinevatest riikidest lähtuvad ohud olid kiiresti tõusnud prioriteetseks. Teiseks seisis kaitseminister silmitsi ülisuure survega eelarvele, mis raskendas Joint Force 2025 saavutamist. Inflatsioon, hangete kallinemine ja tõenäosus, et ei suudeta saavutada planeeritud efektiivsust, mängisid oma osa, kuid selge asjaolu oli, et SDSR plaanid olid tõsiselt alarahastatud.

Riikliku järelevalve osakonna 2018. a jaanuaris antud hinnangust selgub, et ainult 2017–2027 planeeritud varustuse hangetes on eelarve puudujääk juba vahemikus 6-23 miljardit eurot – see on ligi pool 2018. aasta kaitse-eelarvest, milleks on 50 miljardit eurot. Varustuse hanked sisaldavad mitmeid suuri projekte, nagu näiteks uusi ballistiliste rakettidega tuuma-allveelaevu, uusi eriotstarbelisi fregatte, Ajax jalaväelahingumasinaid kahele brigaadile, F35 mitmeotstarbelisi hävituslennukeid ja uusi mereväe patrull-lennukeid. Selleks ette nähtud 206 miljardit eurot, mis on mõeldud hangeteks, nende hoolduseks ja eksisteeriva varustuse hoolduseks, nagu selgub, ei ole piisav.

Nende suurte probleemide valguses, millega kaitseprogramm silmitsi seisab, otsustati kaitseministeeriumil lubada teha veel üks hinnang, mis oleks eraldiseisev valitsusülesest riikliku julgeolekuvõime hindamisest. Kaitseministeeriumi hinnang, tuntud ka kui MDP (Modernising Defence Programme), vaatleb nii kaitse korraldamist kui ka kaitse võimekust. Erinevalt laiemast julgeolekuvõime hinnangust, ei pea see olema kuluneutraalne.

Kaitseminister Gavin Williamson on kasutanud võimalust algatada arutelu, et kaitsekulud tuleks tõsta 2,5%-ni SKT-st ja tulevikus isegi kuni 3%-ni. Sellel plaanil on ka mõningane toetus parlamendi alamkoja riigikaitse komisjonis. Suuremat rahastust ei ole vaja mitte ainult „musta augu“ täitmiseks hangete programmi juures, et Joint Force 2025 saaks võimalikuks, vaid ka selleks, et UK saaks rohkem panustada NATO-sse, nagu lubati Brexiti referendumil.

See arutelu ei ole samas leidnud laialdast toetust mujal valitsuses, mis on juba lubanud panustada veel 23 miljardit eurot riiklikku tervishoiuteenistusse (NHS), mis seisab silmitsi veel teadmata suurusega, kuid ennustuste järgi negatiivse, Brexiti mõjuga eelarvele. Referendumist alanud Briti naela nõrgenemine on ka juba teinud kaitseministeeriumi välishanked planeeritust palju kallimaks.

Theresa May ei ole ilmselt veendunud kaitse-eelarve suurendamise vajaduses ja on väidetavalt isegi palunud kaitseministeeriumil õigustada põhjuseid, miks UK peaks jääma esimese kategooria sõjaliseks jõuks. Seega seisab UK kaitsplaneerimine silmitsi ebakindlusega ja MDP hinnangut pole veel avaldatud, olgugi, et selle tähtaeg oli algselt NATO Brüsseli tippkohtumine 2018. a juulis.

Loe edasi SIIT!