Eestis kasvatatakse lambaid juba aastatuhandeid, aga hoogu kogus see ainult kahel korral

Eestis on lambaid järjepidevalt kasvatatud aastatuhandeid, kuid selle tegevuse kõrgajad jäävad 13. ja 19. sajandisse, selgub Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

Lambakasvatus algas Eestis umbes 5000 aastat tagasi hilisneoliitikumis. Nöörkeraamikat viljelenud inimeste asulakohtade kultuurkihist on nimelt leitud ka viiteid koduloomade olemasolu kohta, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Hoolimata muutustest keskkonnas, võimukorralduses ja majanduses on lambakasvatus Eestis olnud järjepidev, seda tõendavad nii geneetiline kui ka zooarheoloogiline andmestik, kirjutab Eve Rannamäe oma doktoritöös "Lambapopulatsioonide kujunemine Eestis pronksiajast tänapäevani zooarheoloogilise leiuainese ning mitokondriaalse DNA liinide põhjal".

Siiski avastas ta lambakasvatuse ajaloos mõned "murrangud", mil lambakasvatus näib olevat eriliselt hoogu kogunud.

Esiteks ilmnes säärane puhang pärast eestlaste kaotust 13. sajandil muistses vabadusvõitluses ehk keskaja alguses.

"Geneetilises andmestikus väljendub see lambapopulatsiooni suurenemises, mis võib olla tingitud asjaolust, et keskajal kasvas koos rahvaarvuga ka kariloomade hulk," tõdeb Rannamäe.

Teine murrang ilmnes seoses suure tõuaretusega 19. sajandil. Siis hakati läänest sisse toodud tõugudega parandama kohalike lammaste liha- ja villatootlikkust.

Siiski säilisid Eesti alal algupärased põliste tunnustega maalambad osaliselt tänapäevani.