«Muutused toimusid nii rahvusvahelistes suhetes kui ka sõjanduses ning ka terrorismi hakati käsitlema teistmoodi kui varem,» sõnas Värk, kes on ise reservohvitser ning õpetab kaitseväe ühendatud õppeasutustes tulevastele ja praegustele ohvitseridele relvakonfliktiõigust, vahendab Novaator.

Oma doktoritöös uuris ta terrorismi õiguslikke aspekte lähtuvalt militaarsest paradigmast, mis käsitleb terrorismi kui sõjalisse vastutusalasse kuuluvat julgeolekuohtu.
Ühtset arusaama pole

Kuna terroristide tegevus jõuab meieni uudiste vahendusel iga päev, siis on Värgi sõnul tekkinud üldsusel ekslik arusaam, nagu mõistetaks terrorismi alati ühte moodi. Tegelikult võib iga riik defineerida terrorismi omamoodi, lähtudes poliitilistest eelistusest ja kultuurilisest taustast. «USAs on isegi erinevatel föderaalsetel organitel oma definitsioon. See tähendab, et isegi ühe riigi eri osad ei suuda kokku leppida, mis see täpselt on,» märkis autor.

Rahvusvahelisel tasandil muutub asi veelgi segasemaks, sest maailmas eksisteerival ligikaudu 200 riigil ei saagi olla ühtset terrorismi definitsiooni. Riigid kasutavad tihti lähenemist, mille järgi ei öelda ette, mis terrorism on, vaid seda määratletakse tagantjärele, kui juba rünnak on toimunud. Seda saab nimetada «tunnen terrorismi ära siis, kui seda näen» suhtumiseks.

ÜRO terrorismi üldise konventsiooni eelnõus on enam-vähem kokkulepitud selles, mida terrorismiakt endast ikkagi kujutab. «Peamine komistuskivi ja riikidevaheline vastuolu seisneb selles, kes selle saab toime panna,» selgitas Värk, miks pole eelnõu siiani seadusena vastu võetud.

Läänelik maailm leiab, et terrorism peab alati olema mitteriiklik tegevus ehk seda ei saa toime panna riiklikud organid, näiteks politsei ja sõjavägi. Endised koloniaalmaad ja islamiriigid toetavad seisukohta, et riik saab terrorismiakti toime panna küll. Nad väidavad, et need, kes võitlevad oma iseseisvuse ja vabaduse eest, ei saagi põhimõtteliselt terrorismiakti toime panna. «Terrorism, nagu ilu, on vaataja silmades,» nentis Värk.

Autori arvates seisneb terrorismi ühtse mõiste põhiküsimus selles, kas suudetakse definitsioonist välja jätta toimepanija ning keskenduda sellele, milles seisneb terroriakt. Kas ÜRO selleni lähiajal jõuab, sõltub Värgi sõnul paljuski ka sellest, kuidas kujuneb Iisraeli ja Palestiina konflikt. «Kui seal saavutatakse edu, oleme astunud suure sammu edasi.» Värk pakkus doktoritöös välja oma määratluse ning selle järgi on terrorism poliitiliste eesmärkide saavutamiseks õigusvastane vägivalla või relvastatud jõu rahvusvaheline kasutamine.

Autor näitas doktoritöös, kuivõrd ja millistel tingimustel on riikidel võimalik kasutada relvastatud jõudu võitluses terroristlike mitteriiklike rühmitustega.
Relvadega või ilma

Pärast Teist maailmasõda kehtestati ÜRO hartaga riikidele relvastatud jõu kasutamise keeld, et ära hoida suuri inimkonda laastavaid sõdu. Seda keeldu on lubatud eirata ainult siis, kui riik peab ennast rünnaku eest kaitsma või kui ÜRO julgeolekunõukogu annab loa sõjaliste sunnimeetmete kasutamiseks.

Terrorismiohu suurenemise tõttu on riigid hakanud keeldu leebemalt suhtuma ning järjest enam väidetakse, et relvi võib tõsta ka mitteriiklike rühmituste vastu. «Varem arvati, et relvastatud jõu kasutamine saab toimuda ainult riikide vahel, kuid tänapäeval võib konflikt tekkida seltskonna inimestega, kes võitlevad terve riigi vastu,» sõnas Värk ning lisas, et mitteriiklikel terroristlikel rühmitustel võib olla isegi rohkem relvajõudu kui mõnel väikesel riigil.

Näiteks 11. septembril sai New Yorgis surma üle kolme tuhande inimese, mis ületab eelmise suurema USA-le suunatud rünnaku, Pearl Harbori pommitamise, ohvrite arvu. «Kui rünnak on samaväärne, siis kas rünnaku allikas on määrav?» tõstatas Värk küsimuse. «Ma leian, et mitte.»

Rahvusvaheline õigus lähtub eeldusest, et riigid ei kasuta ega toeta terrorismi, kuid reaalsus on tihti teistsugune. Praegu puudub rahvusvaheline leping, mis määraks riigi vastutuse terroristlike mitteriiklike rühmituste tegevuse eest. Kümme aastat tagasi esitas rahvusvahelise õiguse komisjon ÜRO peaassambleele konventsiooni eelnõu, mis neid tingimusi täpsustab, kuid senimaani pole seda siduva õigusaktina vastu võetud. «Ma ei oska täpselt öelda, kas riikidele meeldibki selline juriidiliselt ähmane olukord,» vihjab Värk poliitilise tahte puudumisele.

Eelnõu kohaselt saab riiki terroristide tegevuse eest vastutama panna juhul, kui on võimalik tõestada seos riigi ja terroristide vahel. Rahvusvaheline kohus nõuab väga konkreetse sõltuvus- ja kontrollisuhte olemasolu, kuid järjest enam peetakse seda ebareaalseks, sest reeglina varjavad riigid oma kokkupuudet terroristidega. «Riigid püüavad mitteriiklike rühmituste kaudu ellu viia oma välispoliitikat, sest see on hea odav võimalus.»
Seos terroristiga

Üldsus kritiseerib rahvusvahelist kohut ning arvab, et riigi vastutusele võtmiseks piisab üldisema seose tuvastamisest, näiteks terroristide tegevuseks määrava tähtsusega materiaalsete võimaluste loomisest või neile juhiste andmisest.

Näiteks on avalikult kättesaadavate materjalide alusel raske väita, et Taliban tegelikult juhtis või kontrollis al-Qaeda käitumist, eriti rünnakuid maailma kaubanduskeskusele. Lisaks ei tuvastanud USA ja selle liitlased Talibani vastutust õiguslikult enne 2001. aasta oktoobrit, seda lihtsalt eeldati. Kindel oli aga see, et al-Qaeda oli tegutsenud Afganistanis juba mõnda aega ning neil olid kujunenud tihedad ja vastastikku kasulikud suhted Talibaniga.

Värgi sõnul tekib küsimus, kas Talibani valitsus oli üldse võimeline terroriste juhtima. «Kui tavaliselt on valitsus tugevam pool ja annab korraldusi rühmitusele, siis seal oli olukord kohati vastupidine. Al-Qaeda toetas ise Talibani ning treenis valitsuse võitlejaid.» Üheks lahenduseks võib olla see, et juhul, kui valitsus pole rühmituse ohjamiseks piisavalt tugev, siis tuleb riigil leppida tagajärgedega, mida terroristide kahjutuks tegemiseks väljastpoolt ette võetakse.
Julgeolekusüsteem

Teiseks relvastatud jõu kasutamise erandiks on ÜRO julgeolekunõukogu luba kasutada sõjalisi sunnimeetmeid ning see tõstatab samuti mitmeid õiguslikke küsimusi. Julgeolekunõukogu lubab riikidel relvastatud jõudu kasutada rahvusvahelise rahu ohustamise, selle rikkumise või agressiooniakti puhul. «Küsimus on selles, kas relvastatud jõudu võiks kasutada terrorismi vastu,» sõnas Värk. Esimene samm selle suunas on tehtud, nimelt on julgeolekunõukogu leidnud, et terrorismiaktid võivad olla ohuks rahule. Tänaseni aga ei ole riikidele antud luba kasutada relvastatud jõudu terrorirünnakuga tegelemiseks.

Probleem tuleneb jällegi sellest, et rahvusvaheliselt puudub ühtne terrorismi definitsioon. Julgeolekunõukogu resolutsiooni järgi on kõikidel riikidel kohustus ära hoida terrorismi ja sellega tegeleda. «Kui aga definitsioon puudub, siis mida täpselt riigid tegema peavad?» Samuti on problemaatiline julgeolekunõukogu määratlus, et kõik terroristlikud aktid on ohuks rahvusvahelisele rahule. «See tähendab, et ka kõige triviaalsemaid rünnakuid tuleb käsitleda ülima tõsidusega. Seda on natuke palju,» leiab Värk.

Tema sõnul, et tuleks seada piir, millest alates muutub terrorismiakt ohuks rahvusvahelisele rahule ja millal see seda pole. Vastasel juhul on riikidel liiga lihtne kasutada ebamäärasust õigustusena teisitimõtlejate represseerimisel. Seda on korduvalt juhtunud, mistõttu on isegi ÜRO olnud sunnitud riike noomima.
Kohalik oht on väike

Kuigi Eesti on seni olnud terroristide rünnakust puutumata, ei tähenda see Värgi arvates, et meil poleks midagi karta. «Asume küll rahulikumas piirkonnas ja me ei astu oma välispoliitikaga kellelegi varba peale, kuid me olime Iraagis ja siiani Afganistanis,» leiab ta, et terroristlikele rühmitustele võib rünnaku korraldamiseks piisata pisiasjast. «Ma ei usu, et oleme täielikult kaitstud, näiteks Stockholmis toimus rünnak, mida ei osanud keegi ette aimata,» viitas ta eelmise aasta lõpus toiminud enesetaputerroristi ebaõnnestunud pommiõhkamisele Rootsi pealinna tänaval. Ometi lohutab Värk, et rünnaku objektiks sattumise tõenäosus on siiski väike: «Terroristidel on märksa tasuvam korraldada midagi näiteks Madridis või Pariisis kui Tallinnas. Samuti on neil suures riigis kergem ära kaduda kui väiksemas.»

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.