Eesti sõdurid lähevad Kesk-Aafrika Vabariiki: küsime neilt mõne küsimuse

 (54)
Kesk-Aafrika vabariiki suunduva Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo ja Eesti jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste jälgivad Nursipalus üksuse väljaõpet. (Foto: kaitsevägi)
Kesk-Aafrika vabariiki suunduva Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo ja Eesti jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste jälgivad Nursipalus üksuse väljaõpet. (Foto: kaitsevägi)

Kesk-Aafrika vabariigis hoogu koguva kaose ohjeldamisele suunatud Euroopa Liidu rahutagamismissiooniks valmistub Eesti kaitseväe üksus, mille väljaõppest räägivad Sõdurile kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo ja jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste.

Artikkel ilmus ajakirja Sõdur värskeimas numbris (1/2014)

Kesk-Aafrika vabariiki mineku ettevalmistusaeg jääb väga lühikeseks. Kuidas kasutatakse uue missiooni ettevalmistamisel Eesti kogemusi senistelt missioonidelt Balkanil, Iraagis ja Afganistanis?

Mjr Merilo: Sellise kiire ettevalmistuse puhul tuginemegi ainult eelnevatele kogemustele. Oleme võtnud palju Afganistani ja Iraagi missioonidest ning lisanud kogemusi Bagdadi linnatänavatelt. Samuti oleme läbi vaadanud meie esimese missiooni Liibanonis ehk lisanud rahuvalve elemente. Meeste Afganistani-taust ning senisele väljaõppele ja missioonikogemusele liidetavad elemendid võimaldavadki seda rühma nii kiiresti ette valmistada.

Kol-ltn Allik: Ära kulub ka kogu Afganistani logistiline kogemus selle kohta, kuidas kontingenti kokku panna, varustada ja kohale saata.

Ltn Rattiste: Juhtivkoosseis on tulnud 2012. aasta lõpus Afganistanist missioonilt ning suurem osa rühmast on juba kaks ja pool aastat Scoutspataljonis koos olnud. Osa meestest on küll õppima läinud kes sõjakooli, kes lahingukooli, kuid põhituumik on jäänud ja ühe rühma kohta päris pikka aega koos püsinud.

Seotud lood:

Mjr Merilo: See rühm on olnud osa meie Bravo kompaniist, kes on olnud viimase aasta jooksul pataljoni põhiline manööverüksus ja käinud kaasas kõigil õppustel.

Kui tõepärase pildi annab praegu märjas metsas harjutamine troopiliste vihmametsade piirkonna oludest? Millised on eridrillid?

Mjr Merilo: Meil on praegu siin isegi hästi, meil on +1 kraadi. Kui harjutasime õppusel BAM Afganistani minekut, siis oli –10 või rohkem ja sumbati paksus lumes. Paks lumi andis efekti, et mehed olid pidevalt higised, see oli küll samamoodi nagu missioonil. Praegused tingimused on siiski aastaaega arvestades paremad. Me ei saa imiteerida Aafrikat, aga me saame anda tehniliselt ja taktikaliselt nii hea väljaõppe kui võimalik.

Kol-ltn Allik: Ega siin vahet ole. Sõdur peab õppima keskenduma oma ülesandele, sõltumata sellest, kas tal on väga külm või väga kuum. Loogika on sama.

Ltn Rattiste: Jaodrilli või rühmaharjutust ei mõjuta see, kas võitlejal on kuulivesti all õhuke särk või talvejope.

Milline on olukord pealinnas Banguis ja sellest väljaspool?

Mjr Merilo: Praegu põhineb suurem osa meie informatsioonist jaanuarikuisel maastikuluurel, kui meeskond käis kohapeal. Lisaks hoiame silma peal ajakirjandusel ning kolleegid saadavad meile pidevalt informatsiooni, mida meie anname edasi rühmaülemale, et mehed teaksid, mis seal toimub. Kogu info on avalike allikate põhjal kokku pandud ning ma julgeksin väita, et see on üsna adekvaatne. Tundub, et olukorras pole suuri muutusi. Aeg-ajalt keegi hukatakse, tekivad uued rahutused – samamoodi oli jaanuaris. Vägivalla suurenemist pole märgata. Tundub, et praegune ajutine president, kes on Bangui senine linnapea, on poliitilist vastasseisu vähendanud, aga rühmituste omavaheline madin pole vähenenud ning vaen ja kättemaksuiha on endiselt õhus.

Kol-ltn Allik: Viimaseid sündmusi vaadates tundub, et tegu on rohkem inimliku tasandi pingete väljalöömise kui hästi organiseeritud rühmitustevahelise rivaliteediga. Paljuski on seal tegu rohujuuretasandi probleemidega. Konfliktid löövad segi tavapärase elukorralduse ja see paneb inimesi teistmoodi käituma. Kuid selge on see, et konflikti kestmine ja eskaleerumine ei sõltu massidest, vaid nende juhtimisest.

Mida rühm hakkab kohapeal tegema, milliseid ülesandeid täitma?

Kol-ltn Allik: Et minnakse Euroopa Liidu missiooni (EUFOR RCA ehk European Union military operation in Central African Republic) raames, pannakse alles EUFOR-i kontingenti kokku. Kui see on kokku lepitud, hakatakse alles siis ülesandeid jaotama.

Mjr Merilo: Praegune väljaõpe näeb ette, et meie rühm on valmis täitma jalaväerühma ülesandeid. Need on julgestusülesanded, igasugused patrullid, kontrollpostid ja kui vaja, siis ka lahinguülesanded. Samad ülesanded, mida oleme täitnud Afganistanis ja Iraagis ning mis aitavad luua vajalikke tingimusi. Näiteks patrullimine saab kindlasti olla osa lennuvälja julgestamisest, kus erinevad ülesanded kombineeruvad üheks paketiks.

Mis on teie arvates missioonil kõige keerulisem?

Kol-ltn Allik: Rühma tasandil saab vaevalt olla midagi tavapärasemast keerukamat. Rühmarutiinid on ikka ühesugused. Pigem on küsimus selles, mis üksuse koosseisus me tegutsema hakkame. Viimastel missioonidel on meil kogemused Ühendkuningriigi ja Ameerika ühendriikide üksuste koosseisu kuulumisest, meil on väga selge ettekujutus, kuidas nendega asjad käivad ja me oleme sellega harjunud. Praegusel juhul on EUFOR hoopis teise koosseisuga ja seal võivad olla teistsugused mängureeglid. Praegu on kõige suurem küsimus, mismoodi hakkab seal juhtimine välja nägema.

Kas teie hinnangul on tegu keerulise või lihtsa missiooniga?

Mjr Merilo: See on kõige keerulisem küsimus. Näiliselt võib tunduda, et võrreldes Afganistaniga oleks justkui lihtne. Aga tegelikult ma arvan, et missiooni keerukuse määrab see, kui ettearvamatu on olukord kohapeal. Me ei tea, kuidas asjad võivad areneda. Me ei tea, millised ohud võivad lisanduda. Seetõttu ma mingil juhul ei nimetaks seda missiooni lihtsaks. Praegu pole seal selget vaenlast, määratleda saab küll ohud, aga needki võivad areneda.

Kol-ltn Allik: Teine asi on see, et me pole üheski varasemas operatsioonis olnud esimeste seas. Kui jätta kõrvale prantslased, kes on juba kohal, läheme EUFOR-iga riiki esimestena ja see on ka kaitseväele täiesti uus kogemus.

Millest lähtuvalt komplekteeriti missiooniüksus ning mida ootate oma rühma ja toetusmeeskondade võitlejatelt?

Mrj Merilo: Me võtsime selle rühma piltlikult öeldes riiulilt ja lisasime sinna juhtkonna. Mis puutub toetusmeeskonda, siis on ka siin püütud võimalikult palju kasutada neid, kellel on varasem kogemus oma valdkonnas.

Kol-ltn Allik: Mandaat on ette antud ning põhimõte on – nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kui minna tundmatusse kohta, siis igaks juhuks pole mõtet kedagi kaasa võtta. Praegune kooslus tagab, et meie kontingent funktsioneerib sisemiselt hästi ja me suudame täita kõiki ülesandeid. Rühmal on vajalik toetus olemas, et ta suudaks teha kõik, mis ta tegema peab.

Kas ja milliseid sõnu te sango keeles oskate? Kas Eestis suudab keegi tutvustada sealsete kultuurieripärade tagamaid?

Mjr Merilo: Luuregrupp on rääkinud meile sealsest olukorrast, aga me pole suutnud leida inimest, kes pakuks kultuuritausta. Me teame, kes on islamiusulised ja kes kristlased. Ka Afganistanis võttis omajagu aega, enne kui missiooniüksuste väljaõppesse lisandus kultuuripakett. Esimesed üksused on alati läinud väga õhukese pinna pealt.

Kol-ltn Allik: See on selle maa omapära, eks seal tule omajagu üldistusi teha, sest jõujooned ei käi sageli niivõrd mööda religiooni, vaid hõimupiire. Hõimusuhete sisemist loogikat on meil tõenäoliselt keeruline enestele seletada ja mõista.

Mjr Merilo: Elu on näidanud, et alati on missiooniüksustes võitlejaid, kes uurivad iseseisvalt väga palju piirkonna tausta. Nii on olnud Kosovos, Iraagis ja Afganistanis. Miskipärast arvan, et osa mehi teab Kesk-Aafrika kultuurist juba päris palju.

Kol-ltn Allik: Oluline on sedastada, et see pole Afganistan ja siin ei saa samu käitumismalle rakendada. Sellest saavad kindlasti kõik mehed aru. See on terve mõistuse ja delikaatsuse küsimus. Tuleb meeles pidada, et mõnda meie käitumise momenti võidakse tõlgendada hoopis teistmoodi. Oluline on sellest aru saada ja ettevaatlik olla.

Ltn Rattiste: Kaitseväelasena oleme kogenud, et kõiges, mis puudutab usku ja traditsioone, on oluline jääda neutraalseks. Siis on endal ka lihtsam vastu võtta otsuseid, kellega rääkida ja kellega mitte.

Kui palju hinnanguliselt vajab meeskond aega adapteerumiseks?

Mjr Merilo: KAV-is peame tuginema prantslaste kogemusele ja nende andmetel on miinimumaeg kaks ja optimaalne kolm nädalat. Selle aja vältel ei tee prantslased raskeid spordiharjutusi, mis sisaldaksid pikamaajooksu, ning väldivad teatud kellaaegadel füüsilisi pingutusi.

Kuidas hakkab meeskond prantslastega suhtlema?

Mjr Merilo: Ükski mees rühma sees pole veel kõva häälega deklareerinud, et ta oskab prantsuse keelt. Arvan, et meie seis on sama, mis eesti rahval üldiselt, minul pole ühtki tuttavat, kes räägiks heal tasemel prantsuse keelt.

Kol-ltn Allik: Meil on kokku neli inimest, kes prantsuse keelt vabalt räägivad. Tõlgid on pigem suhtlemiseks kohalike, mitte prantslastega. Euroopa missiooni puhul on selge, et töökeeleks saab inglise keel.

Mjr Merilo: Kohapealsed prantsuse sõdurid, nähes varrukal meie lippu, tundsid huvi, kes me oleme, ja rääkisid täiesti talutavat inglise keelt. Kohalikest 60% räägivad prantsuse keelt ja väga vähesed inglise keelt. Tõenäoliselt räägib Bangui linnas enamik inimesi prantsuse keelt.

Mis toitu te kohapeal sööte ja kus ööbite? Millised võiksid olla olmetingimused ja kas saun tuleb?

Kol-ltn Allik: Algul, kui pidime minema koos prantslastega, oli jutuks, et läheme prantsuse toidupakile. Nüüd, kui räägitakse EUFOR-ist, ei ole veel selgust.

Mjr Merilo: Kindel on, et sõdurid nälga ei jää. Sõltumata sellest, mis toidupakk on, peab endal olema oskus see apetiitseks teha. Korralik sõjaväesöökla oli vaid prantsuse laagris ja selle võimekus oli piiratud. Ka Afganistanis tehti ju briti toidupaki koostisosadest uskumatuid gurmeeroogi. Sõdurid teavad, et ees ei oota liiga rikkalik toiduvalik. Mis puutub olmetingimusi, siis me teame seda, mis on Prantsuse laagris, kuid ei tea, mis tuleb EUFOR-i laagrisse. Prantslastel on välidušitelgid, kus on täiesti normaalne pesta, ainus piirang oli, et seal sai käia kord päevas. Afganistanis oli pesemiseks sageli 20-liitrine veekott, mis päikese käes soojenes. Saun oli vaid Camp Bastionis, aga mehed olid väikestes kohtades, Camp Pimonis ja Camp Wahidis, kus olid teised tingimused. Vaevalt et Aafrikas jääb meil aega saunakultuuri tutvustama hakata.

Ltn Rattiste: Seal ongi kogu aeg saun. Viiskümmend kraadi ja suur õhuniiskus. Meid vaadataks veidi imelikult, et miks te siia sauna sisse veel uue sauna teete.

Kuivõrd keeruline on Aafrikas logistiline toetus?

Mjr Merilo: Oleneb asjadest, mida sinna saata. Seal opereerivad tavalised tsiviillennufirmad. Meie lendasime Maroko kaudu Air Maroc lennukiga, mis lendab iga päev. Kord nädalas käib lennuk otse Pariisist. Minule oli meie tsiviillend üllatus – ei ühtegi tõrget, ei ühtegi viivitust, ei ühtegi pagasi kadumist. Bangui lennujaam võib-olla polnud nii uhke, aga check-in’i osa – kogu teenindus, teenindaja inglise keel, pileti vormistamine kuni Kopenhaagenini – oli täiesti probleemideta. Seal küll aru ei saanud, et oled Aafrikas, kus on sõjaolukord.

Kol-ltn Allik: Ma ei arva, et Aafrika kui missiooniks uudne koht meile väga palju peavalu valmistab. Kui on olemas sissetöötatud logistilised liinid ning protseduurid, siis ei peaks probleeme olema. Prantslased on oma Aafrika-üksuseid aastakümneid logistiliselt taganud, kuidas see EUFOR-i kontekstis välja näeb, see selgub peatselt.

Kuidas sobivad teie kaasavõetavad Pasi soomukid Kesk-Aafrikasse?

Mjr Merilo: Meil lähevad Aafrikasse kaasa samad soomukid, mis tulid Afganistanist ära ja mis on aastaid ennast seal tõestanud. Soomukid on läbinud täishoolde ja need masinad ongi ette valmistatud kuumas kliimas tegutsemiseks. Pasis on küll tehtud kõik ettevalmistused, mis teha annab, aga ega seda kuumust ikka eemal ei hoia.

Millist prantslaste varustust ja tehnikat kasutate? Millist varustust on missiooni eripärast tingitult vaja täiendada?

Mjr Merilo: Meil pole küll ette näha sellist erivarustust, mida varem pole kasutatud. Anname rühmale asju juurde, et nad iseseisvalt hakkama saaksid. Prantslaste rühmad pole meist sugugi rohkem ega paremini varustatud, tõsi, neil on kõrgema üksuse toetus lähemal.

Kol-ltn Allik: Üks asi on rühma varustus, aga üksikvõitleja varustuses ei saagi midagi erilist rohkem olla. Põhiline, et poisid saaksid puhata ja taastuda. Kui nii on, siis ei teki probleemi.

Mis on teie hinnangul suurimad ohud Eesti kontingendile sel missioonil?

Kol-ltn Allik: Ei saa paralleeli tõmmata näiteks Afganistaniga. Kesk-Aafrikas ei toimu sõjategevust kui sellist. Tuleb meeles pidada, et üksused on seal mõeldud pigem kohalikke vaenupooli eraldama kui üht poolt toetama ja teist maha suruma. Nende staatus on seega teistsugune. Afganistanis on sissetoodud võõrväed selle missiooni ajaks. KAV-is on Prantsuse väed olnud aastakümneid. Kohalike suhestumine nii-öelda võõrvägedega on hoopis teisest mastist.

Mjr Merilo: Ma ei peaks ohtudeks näiteks haigestumisi või muid terviseriske. Kõik vaktsineerimised, mis võimalik, tehakse eelnevalt ära. Haigeks võib jääda igal pool, Eesti väliõppustelgi. Kui vaja, tuuakse haigestunud ära. Pigem tuleb tähelepanu pöörata sellele, et rahvamass võib linnas mõne hetkega muutuda märatsevaks jõuguks.

Kuidas ja kui tihti saate kodustega ühenduses olla?

Kol-ltn Allik: Seal on võimalik kasutada internetti ja osta mobiiltelefoni kõnekaart. Kui tekivad tõrked, siis on loomulikult mõeldud ka sellele, meil on oma liinid, et tagada minimaalne kontakt kodustega.

Mjr Merilo: Kohalik mobiilsideoperaator on prantslaste suur kommunikatsioonifirma Orange.

Millist abi pakute sõjapõgenikele, kui tullakse näiteks süüa küsima?

Mjr Merilo: Kohapeal on tavaks, et sõjavägi ei jaga toitu, seal ei jookse hordid sõduritele tormi, et andke süüa. Kui keegi küsib juua, siis jah, pudel vett antakse, aga seal on väga hästi üles ehitatud ÜRO abiorganisatsioonide missioonide töö, kes tegelevad abi jagamisega. Sõdurite osa on tagada võimalikult turvaline keskkond. Tööjaotus on paigas.

Kas teil on kinnitatud ka lahingureeglid juhuks, kui asi väljub kontrolli alt?

Mjr Merilo: Me ei tea veel lahingureegleid, need lepitakse kokku koostöös prantslaste või EUFOR-iga. Aga sõltumata reeglitest on sõduril alati õigus enesekaitsele. See on universaalne kõigil missioonidel. Nad saavad väljaõppe, millisel puhul on neil endil õigus jõudu kasutada. Need on standardlahendused. Lisaks tulevad reeglid rühmaülemale, et ta teaks, mismoodi vajadusel rakendada lahingujõudu.

Kuidas te käitute massirahutuste puhul?

Mjr Merilo: Meie praegu sellist väljaõpet ei tee, sest see ei kuulu tavaoludes Scoutspataljoni väljaõppesse ja meil pole ka spetsiaalset varustust. Mina väidan, et ilma spetsiaalse varustuseta ei saa sõdureid seda tööd tegema panna. Lisaks on seal Aafrika Liidu missioonil (ingl k The African-led International Support Mission to the Central African Republic, pr k MISCA, Mission International de soutien à la Centrafrique sous conduite africaine) spetsiaalsed märulipolitsei üksused, kes on vastavalt välja õpetatud ja tegutsevad selle n-ö kilpideliini hoidmisega. Meie sõdurite ülesanne on sellisel puhul tagada julgeolekut kaugemalt, mitte olla märatseva rahvamassi sees.

Kol-ltn Allik: Nii prantslased praegu kui ka Euroopa Liidu missioon edaspidi on suunatud sellele, et toetada MISCA üksusi ja olla ise pigem tagaplaanil. Vahetuid kontrollimisi viivad kontrollpunktides läbi MISCA üksused, teised julgestavad.

Mjr Merilo: Sõltumata sellest, kelle alluvusse meie rühm läheb, teevad nad kindlasti koostööd Aafrika Liidu üksustega, keda on rohkem kui prantslasi. Kuivõrd meil on olnud alati ka kohalike üksustega koostöö kogemus, ei näe me siin mingeid probleeme.

Kol-ltn Allik: See on pikemas perspektiivis ainuvõimalik lahendus, sest ega sellised konfliktid nii kiiresti lahene ning põhirõhk jääbki MISCA-le. Euroopa Liidu missioon on vähemalt praegu planeeritud küllalt lühike.

Millise eesmärgi te oma rühmale missiooni lõpuks seate?

Mjr Merilo: Kui saadame Scoutspataljoni jalaväerühma missioonile, siis peab sellest olema hiljem kasu ka pataljoni ülesannete täitmiseks. Seetõttu peaks rühm tegema võimalikult palju erinevaid rühmale kohaseid asju. Saame Aafrika pinnalt uue kogemuse, mis täiendab kõiki eelnevaid kogemusi. Pataljonile on oluline, et kogemustepakett oleks võimalikult suur. Kui meid pannakse seal tegema vaid laagrivalvet, siis sellest pole Scoutspataljonile mingit kasu. Kui me pole seadnud oma üksusele piiranguid Afganistani oluliselt ohtlikumas keskkonnas, siis ma ei näe põhjust seada neid ka KAV-is, välja arvatud märulipolitsei funktsioon.

Kol-ltn Allik: Teine kogemus on see, mida kogu kaitsevägi saab kontingendi väljasaatmisest. Koostöö küsimused, juhtumis- ja logistikaküsimused EUFOR-i raames. See on oluline tuleviku jaoks. Juba praegusest ettevalmistusest peame õppima järgmise missiooni ettevalmistamiseks.

Ltn Rattiste: Rühmaülemana on mulle kõige tähtsam see, et kui kohale jõuame, siis suudame täita kõik ülesanded, mis meile püstitatakse. Meile on oluline, et me ei jääks ainult laagrisse postidele, vaid saaksime reaalselt tegutseda linna vahel.