Eesti õhuväe ülem: Ämari on kirjutanud ennast jäävalt NATO lennukaartidele

 (29)

Koostöös NATO-ga on Eesti õhuruum meie käes. Ajakirja Sõdur küsimustele vastab õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien.

Ilmus ajakirjas Sõdur 5/2015

Härra kolonel, viimase paari aasta sündmused Euroopa idaaladel on sundinud Eesti õhuväge väga kiires tempos arenema. Milline on seis meie õhuväes praegu?

Ühtepidi on seis väga rõõmus. Sada protsenti tehtud investeeringuist, taristu, soetused, hanked – kõik on maksimaalselt kasutusel ja isegi ülekoormatud. Kõike, mis kakskümmend aastat tagasi õhuväe plaanidesse ja visioonidesse kirjutati, on vaja läinud, kõik see on olnud suurepärane investeering.
Teisalt, nagu ikka Eestis, on inimesi puudu. Hea 60 inimest oleks vaja, et lõpeks suur ületundide tegemine ja saaks seda kõike inimeste mõistliku koormusega kanda. 2012. aastal, kui riigikaitse arenguava tegime ja meie piiratud ressursse kokku lugesime, siis võeti eelduseks, et parimal juhul saab õhuvägi ühe õhuturberotatsiooni aastas ehk siis neli kuud aastast oleme ööpäev tegevuses ja ülejäänud aja saame taastuda. Ehk neli kuud aastas keegi ei võta puhkusi, kõik on tööl, väljaõppel ei käi. Siis äkitselt, 1. mai 2014, olime ööpäevaringses valmiduses ja oleme siiamaani. Lisaks õhuturbele on ju veel õppused, õppused, õppused.
Kui 2014. aasta plaan sai tehtud, siis isegi selle nelja kuu pidev mehitatus oli mõeldud ainult hävitajate teenindamiseks. Näiteks transpordilennukite vastuvõtmiseks polnud pidevat mehitatust ette nähtud. Arvati, et kui tuleb kriisiaeg, siis tuleb meestel teha lihtsalt rohkem töötunde ja saame hakkama. Meil oli loodud absoluutne miinimum, et kaitseväe piiratud ressurssi parimini kasutada. Nüüd saab kõigi nende õppuste tulekuga just meie logistikapool kõvasti vatti. Ühe viimase õppuse eel oli kõigile ajakirjanduse vahendusel näha, et siia maandus üks maailma suurimaid transpordilennukeid C-5. Aga ajakirjandus kattis ära ainult ühe lennuki tuleku, tegelikult käis neid viis-kuus tükki nädalas. Seega on meie logistilise poole koormus on väga suur. Me värbame inimesi jätkuvalt ja neid on veelgi juurde vaja.

Seotud lood:

Mis puutub Eesti oma lennundusse, siis on see minu hinnangul praegu nagu viitsütikuga pomm, see on väga nõrka seisu jäänud. Kõrvalt vaadates ei saada arugi, et mis me kurdame, liitlased ju lendavad. Kuid meil on vaja ka endal lendamist jätkata. Meie põhiline vajadus on saada siia staapi lennundusalast oskusteavet. Selleks, et me suudaks liitlastega koostööd teha, et me saaks harjutusõhuruumi loomisel kaasa rääkida ja tsiviilpoolega läbi rääkida, et me saaksime õppusi planeerida või korraldada polügooni kasutamist. Meil poleks praegu Ämaris spetsialiste lennuvälja käitamas, kui meil poleks olnud oma lennundust, millega saab harjutada lennuvälja käitamist. Kuid meie oma lennundus on praegu kriitilises seisus ja ma olen selle pärast väga mures.
Eesti õhuvägi lendab kolme liiki lennuvahenditega, mis on igaüks omas kategoorias maailma kõige odavamad. Need renditud kaks L-39 reaktiivlennukit, mille abil me treenime oma sihitajaid ja maapealseid tulejuhte, on lennutunni hinna poolsest minu teada kõige odavamad selle kategooria lennukid. Meie Robinsoni kopterid on samuti väga odava lennutunniga. Nendega saame maaväe väljaõppes osaledes anda neile päris palju ettekujutust sellest, mida tähendab kopteriga koostöös opereerimine. Enne iga ESTCOY Afganistani minekut olid neil harjutused meie kopteritega. Oma aeglasemate transpordilennukitega An-2 teeme me väga palju erinevaid transpordioperatsioone ja näiteks toetame erivägede väljaõpet langevarjureid lennutades. Need lennukid on väga vananenud. Samas on just nende abil meie õhuvägi tekkinudki. Kui poleks olnud sellist peaaegu lennuklubilist tegevust 1990-ndatel paari An-2 ümber, siis õhuväge ei pruugiks praegusel kujul olemaski olla.

Loe veel

Nüüd kui meie põhilised radarijaamad on välja ehitatud, kui kaugele me tegelikult näeme horisondi taha ja kosmosesse meie kohal?

Seda ma võin öelda, et kosmoseradareid meil pole. Sinna me ei vaata ega näe. Numbritesse laskumata võin öelda, et me ületame õhuseiret, kattes kohati NATO miinimumnõudeid. Sellist radarite konfiguratsiooni, et on kolm kaugmaaradarit Eesti erinevates osades ja üks keskmaaradar Ämaris ning passiivradarid lisaks, seda soovitas meile juba enne NATO-sse astumist aastal 2000-2001 NATO õhukaitse analüütikud. Nüüd, Tõikamäe radari avamisega 15 aastat hiljem, saavutasime me lõpuks selle soovitud ülesehituse. Radar on võrgupõhine infotöötlusseade. Kui võtta näiteks kümme aastat vana arvuti ja ühendada see internetti, siis on temaga raske seal tööd teha. Kellavere radar, mis saavutas töövõime aastal 2003, läbis just viimastel kuudel suure uuenduse ja nüüd on tema elektrooniline sisu ajakohastatud. Periooditi tuleb radarite elektroonikat ikka uuendada, mehhaanika vajab seda palju harvem.

Kas praeguseks juba mitu aastat tagasi radarite hankimisel eesmärgiks seatud tehnilised parameetrid on piisavad, et sammu käia meie suure sõbraliku naaberriigi pürgimustega arendada ennaktempos oma uue põlvkonna sõjalennukiparki?

Sõjalennukite n-ö viies põlvkond on viies põlvkond. Selle vastu pole keegi veel õnneks rohtu leidnud. Meie tahame, et meie heade liitlaste viienda põlvkonna lennukid oleksid nii nähtamatud ja nii võimekad, kui nad on disainitud olema. Loodame, et niipea ei leiutata radarit, mis selle üles leiab. Naaberriik näitab Süürias omi uusimaid lennuvahendeid ja seal pole veel viiendast põlvkonnast jälgegi.

Veel paar aastat tagasi käis meil Leeduga sportlik konkurss NATO õhuturbemissioonide paiknemisbaaside pärast. Kuidas on sõda Balti riikide vahetus läheduses seda vaidlust mõjutanud?

Ma rõhutaks, et selline praeguseks möödunud vaidlus käis peamiselt poliitilisel tasandil. Läti ja Leedu õhuvägedega on meil hea koostöö juba 1990. aastatest alates. Vahel on olnud veidi hõõrumisi, aga alati oleme jõudnud sõbralike lahendusteni. Praegu on siin liitlaste lennukeid piisavalt, et jaguks igale poole. Näiteks Ämarist käivad USA A-10-d Leedu ja Läti polügoonide kohal harjutamas, nad on maandunud ka Lielvārde lennuväljal Lätis. Õhuturbeüksused käivad Šiauliai ja Ämari vahel pidevalt vaheldumisi maandumas.

Millised järeldused teeb Eesti õhuvägi endale Ukrainas mullu traagilise tsiviilkatastroofi kaasa toonud õhusõjast? Aga Venemaa Föderatsiooni sõjalennukite tegevusest Süürias?

See MH17 katastroof näitab selgelt, kui oluline on integreerida õhutõrjesüsteeme õhuseirevõrguga. Et õhutõrjesüsteemi operaator teaks kogu infot, et mille pihta ta sihib ja mille pihta ta tulistab. Sest üksikuna võttes pole ühelgi õhutõrjesüsteemil täit infot. Ta näeb, et midagi lendab, aga tal pole täielikku ülevaadet, mis seal on. Nii juhtuvadki sõjakollete läheduses sellised traagilised sündmused. Just seetõttu on oluline, et Eesti oleks valmis integreerima liitlaste vajadusel siia toodavaid õhutõrjesüsteeme.
Vaadates, mis Süürias toimub, usun ma, et Eesti esimene hankeprioriteet on keskmaa õhutõrje. Kui Venemaa suudab sisuliselt teise Euroopa otsa kiiresti siirata lahingpaketi, mis ründab jätkusuutlikult ööpäevas 50 sihtmärki, siis mida ta veel suudaks vahetult oma külje all. Meil peab olema võime neid kas või osaliselt heidutada ja panna arvestama maapinnalt lähtuvate ohtudega. Praegu olemasolev Mistrali õhutõrje on paraku siiski mõeldud vaid brigaadi kaitseks helikopterite vastu. Kõrgemalt lendavaid lennukeid ta isegi ei hirmuta.

Süürias on tekkimas oht, et õhuruumis satuvad vastasseisu Venemaa ja liitlaste lennukid. Kui tõenäoline on selline lennuteede ristumise oht Läänemere ruumis arvestades Venemaa Föderatsiooni sõjalennukite kasvanud lennuhuvi?

Siin piirkonnas kasutatakse rahuaja protseduure. Relvastus on õhuturbelennukitel küll peal, aga näpp n-ö pole päästikul. Olukord pole nii närviline kui Süüria kohal, kus on tegelikud lahingumissioonid tegelike sihtmärkide hävitamiseks. Meil siin on mingi intsidendi juhtumise oht kordades väiksem. Aga täielikult välistada ei saa midagi. Halva ilma korral on ka kokkupõrked võimalikud. Ohuks on ennekõike sisselülitamata transponderiga lendavad Venemaa Föderatsiooni sõjalennukid. Tsiviillennukid ei pruugi alati teada, kus need parasjagu on. Aga seda ohtu me maandame võimalikul määral nii, et me suhtleme pidevalt lennuliiklusteenistusega. Anname tsiviillennujuhtidele teada, kui mõni transponderita lennuk on meie radaripildil, et nad saaksid omi lennukeid eemale juhtida.

Milline peaks olema ideaalne õhuruumi kaitse alane koostöö Balti mere ruumis, kuhu oleks kaasatud ka meie kaks mitte-NATO liikmest lähinaabrit?

Ideaalne oleks koostöö täisintegreeritus. Ma ei eelda, et need riigid peaksid NATO-sse astuma, aga oluline on, et õhuväe juhtimissüsteemid ühilduksid ja ka oleks ühendatud nii rahu kui ka kriisi ajal. See on poliitiliselt väga laetud teema ja seda on raske teostada. Ennekõike oleks väga oluline saavutada võime alustada võimaliku kriisi korral kiiret kommunikatsiooni lendude planeerimisel. Et kriisi korral saab NATO öelda Soomele ja Rootsile ning nemad saavad öelda NATO-le, kus nende lahingulennukid täpselt missioonil on ja mida nad teevad, et vältida NATO ja meie neutraalsete partnerite vahelist tahtmatut intsidenti. Siin on veel pikk tee minna. Esimene suur samm oleks, kui me saaksime hakata omavahel radariinfot vahetama ja just lennuohutuse tagamiseks parandada kõikide meie sõbralike riikide radarkatet. Edaspidi loomulikult tahaks ka juhtimissüsteemide ühendamisvõimekust.

Mereväelastel on pinnuks silmas, et Eesti on suur mereriik, millel on hulga pisukesi eralditegutsevaid laevastikke. Kui edukas on olnud õhuväe koostöö tsiviillennunduse ja siseministeeriumi lendavate üksustega?

Killustatus on ka õhuruumi haldamisel. 20 aastat tagasi panid Leedu ja Läti Saksamaa annetatud kopterid õhuväe all tegutsema ja õhupäästet tegema, Eesti aga tekitas siseministeeriumi alluvusse eraldi tsiviilstruktuuri. See oli viga, aga nüüdseks on need struktuurid nii lahku kasvanud ja täidavad omi missioone, et sellisest kiirest ja väevõimuga ühendamisest tuleks kahju rohkem kui kasu. Seetõttu panustame me koostöö arendamisse, mille toimimise üle ei saa kurta. Sellepärast ei näegi mõtet erinevate lennundusstruktuuride jõuga ühendamiseks.

Lennuväe harjutused, eriti madallennul, on ikka toonud kaasa metsavaikuses elavate inimeste nurina, et ootamatud müralöögid häirivad ja ahistavad. Kuidas on meie inimeste tagasiside viimasel ajal, mil madallennuharjutusi on kaunis sageli?

Padise Teatajas ilmus möödunud aastal ühe 83-aastase proua lugejakiri. Ta manitses noori inimesi enne mõtlema, kui meie liitlaste lennukimüra üle virisema hakata. Ta kirjeldas, kuidas tema pihta oli nõukogude lennuk tema nooruses tulistanud ja seetõttu ta teab, mis see vaenulik müra on. Ja kui see, mis Ämaris toimub, aitab sellist asja ära hoida, siis pole mõtet kurta.
Ega meil pole palju selliseid kaebusi olnudki. Üks meeldejäävam oli siis, kui 2013. aastal esimest korda iseseisvuse taastamise järgselt ületati Eesti kohal täiesti nõuete kohaselt umbes 13 km kõrgusel kuskil Virumaa kandis helikiirust. Üks töötu härrasmees, kes oli oma kodukandis tuntud igasuguste kaebuste tõttu, ütles, et tema maja vundamenti tekkis seetõttu pragu. Ta nõudis kahju korvamiseks täpselt 5000 eurot. Vahel siiski selliseid erandid on, aga üldiselt on inimesed väga hästi aru saanud, et liitlaste kohalolek on parim tagatis Eesti julgeolekule. Ma tänan Eesti inimesi, et nad on võtnud ka seda madallendude sooritamist kui põnevust ja kuulanud seda kui vabaduse häält, mitte mõelnud sellele kui häirivale mürale.

On räägitud NATO partnerite maaväeüksuste varustuse ja relvastuse eelpaigutamisest Balti riikidesse. Kas on olnud jutuks ka mõne meie piloodi ajutine asumine mõne meie NATO partneri sõjalennuki kokpitti?

Konkreetseid selliseid plaane pole. See tooks kaasa hulga vastutusega seotud küsimusi ja muid formaalsusi. Kui aga keegi meile seda pakuks, nii nagu meie kopteripiloodid käisid lendamas Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides, siis me kaaluks tõsiselt selle võimaluse kasutamist. Ühelt poolt oleks see põnev ja huvitav meie piloodile. Teisalt saaksime me selle kaudu väga häid kogemusi, mida tuua õhuväe staapi, et erinevaid õppusi ja koostööd liitlastega paremini planeerida ja läbi viia. Praegu paraku selliseid konkreetseid plaane pole.

Kuidas edeneb õhuväe väljaõppekeskuse arendamine Ämari baasil? Kas see toob kaasa veelgi tihedama Eesti õhuruumi kasutamise erinevate harjutuste läbiviimiseks?

Meil korraldatavate õppuste rohkus ei tähenda sugugi, et Eesti kohal oleks lennuliiklus hõredam kui kusagil Kesk-Euroopas. Pigem võiks hoopis öelda, et lennuliiklus on siin paindlikumalt ja paremini korraldatud.
Me saame oma tsiviilpartneritega hästi läbi, nad on olnud piisavalt vastutulelikud, et sellised õppused saaksid siin toimuda. Loomulikult on suuremate lennuüksuste siia tulekul olnud juba ka märke, et õhuruumi alad jäävad kitsaks. Just õhuvõitluse alad kõrgemates õhukihtides, mida maapealt ei kuule, ei näegi. Need õhuvõitluse alad on loodud viimastel aastatel NATO õhuturbe tingimustes ja maksimaalselt mahub sinna kuni neli lennukit kaks kahe vastu tegutsema. Tavalisemad on harjutused üks ühele. Kui tahta teha suuremaid harjutusi, kus on haaratud rohkem lennukeid, siis jäävad need alad juba kitsaks. Me oleme alustanud läbirääkimisi oma tsiviilpartneritega, et neid harjutusalasid suurendada.
Eestist lendab üle umbes 500 tsiviillendu päevas, see annab olulise sissetuleku lennuliiklusteenistusele, mille see siis riigikassasse maksab. Seega tuleb õhuruumis leida mingi tasakaal raha teenimise ja julgeoleku tootmise vahel. Usun, et me leiame mõlemale poolele sobivad lahendused.

Balti riikide õhuruumis praeguseks läbi viidud mitmeriigilised õhuväeõppused on kõigile osalistele uusi kogemusi toonud. Kui selgeks on saadud selle nn Balti poolsaare õhust kaitsmine?

See on endiselt proovikivi ja meid kaitsta pole lihtne, aga õppused aitavad alati. Kõik liitlased on viimaste aastate jooksul Balti riikide kaitstavuse peale palju mõelnud ja selle nimel on tehtud palju arvutistimulatsioone, staabiharjutusi ja ka praktilisi harjutusi õhuruumis. Praegu on meil palju selgem ettekujutus, millised on meie riskid ja proovikivid ning milline on vajalik tegevuskava.

Ämari lennubaasis võetakse kuuldavasti kasutusele alad, mis reserveeriti tsiviilkaubakäitluse tarvis. Kas Ämaris üldse on veel ruumi areneda või peaks õhuvägi üle vaatama ka uinunud olekus kunagised nõukaaegsed tagavaralennuväljad?
Esialgu on Ämaris ruumi rohkem kui raha vajaliku taristu laiendamiseks. Seega ruumipuuduse muret ei ole. Koos NATO investeeringuga on Ämarisse pandud investeering suurusjärgus 80 miljonit eurot. Ma ei näe, et kuskilt oleks tulemas võrdväärset raha, et hakata mingit teist lennuvälja ehitama ja arendama.

20 aastat tagasi rääkis toonane USA õhujõudude akadeemia kadett Jaak Tarien Kaitseliidu taaskäivitatud ajakirja Kaitse Kodu! veergudel, et akadeemias õppimine seob ta lähemaks 10 aastaks Eesti riigikaitsega. Kuidas on nüüd 20 aastat karjääri mõttes kulgenud?

Ma jätsin Tartu Ülikoolis juuraõpingud pooleli teise kursuse lõpul 1994. aastal, et minna USA-sse õppima. Ma pole kunagi tagasi vaadanud. Mitte et mul oleks midagi juura vastu, aga viimased 20 aastat mu elus on olnud nii kiired, täis erinevaid proovikive ja põnevust millegi esmakordselt tegemisel. Olen õnnelik, et ma selle valiku tegin ja viimased kümme aastat mind ju enam leping ei seo. Olen justkui vaba inimene, aga ikka veel siin.
Maaväele on olnud hea värbamisväli ajateenistus. Õhuväel teatavasti ajateenijaid juba tosin aastat pole. Õnneks oleme olnud viimased aastad piisavalt meedia vaateväljas. Seega on olnud tagatud ka piisav konkurss kaitseväe ühendatud õppeasutustes ja oleme saanud seal õhuväekursused täis.
Rääkides õpingutest Ameerikas, siis tollal panustas minu õpingutesse USA. Siis seadused ei nõudnud, et Eesti riik peaks ka maksma. Olin puhtalt Ameerika maksumaksja ülalpeetav. Vist viimasel aastal hakati maksma tollase Eesti kadeti stipendiumi. USA finantseerib õpinguid nende riikidele kadettidele, kus inimese keskmine sissetulek on alla teatud piiri. Eesti on selle piiri nüüd ületanud ja Eesti peaks nüüd oma kadettide õpetamise eest ise maksma. Viimased neli aastat oli see 275 000 dollarit. Tegelikult ma arvan, et see on odav. Ma pole küll arvutanud, kui palju maksab meil ühe ohvitseri kolm aastat kestev õping, kuid usun, et see on võrreldav suurusjärk.
Olen veendunud, et põhiline meie ohvitseride kontingent peaks tulema KVÕÜA-st Eesti oma koolitusest. Samas aga näen ma oma kogemusest, kui hästi ma suudan tänu oma taustale suhestuda meie liitlastega kas või igapäevavestlustes, et oluline oleks kas või kord kolme-nelja aasta jooksul anda mõnele KVÜÕAS välja paistnud teise kursuse kadetile võimalus üle minna Ameerikasse õppima. Ta küll kaotaks Ameerikas neli aastat õppides mõne aasta oma karjääris, aga ta tuleks tagasi sootuks teistsuguste kogemusega. Sellise võimaluse loomise üle tasuks mõelda nii maa-, mere- kui ka õhuväe tarvis ohvitseride karjääri kavandades.

Milline on olnud kõige olulisemad sündmused õhuväe jaoks viimase paari aasta jooksul?

Ma tooks 2014. aastast välja kaks põhilist asja, mis on küll väga erinevad, aga võrdselt olulise kaaluga. Esmalt loomulikult NATO õhuturbe algus, kui taanlased olid alates 1. maist 2014 meie õhuruumis pidevalt valves. Teiseks oleks meie muljetavaldav suhestumine Eesti ühiskonnaga õhuväe 95. aastapäeval. 20. juulil 2014 korraldas õhuvägi oma aastapäeval konkurentsitult suurima õhu-show Eesti ajaloos. See õhu-show toimus lausa kahes osas. Ühendkuningriigi Red Arrowsi meeskond ei saanud meie õhu-show’le tulla, sest neil oli samal ajal esinemine Suurbritannias. Kuid nad korvasid selle hiljem esinemisega Tallinna lahe kohal meie võidupühal ja see oli muljetavaldav vaatepilt.
Tänavusest aastast on lausa raske valida. Ma tõstaks esile Ühendriikide presidendi Barack Obama väljakuulutatud õppuste sarja avalöögi ja meie keskpolügoonil esmakordse kasutamise õhk–maa rünnakute harjutamiseks märtsis-aprillis. Ameeriklaste F16 üksus tegi endale selle õppuse mälestuseks kahe riigi ühissümboolikaga tähendusrikka märgi. Nende üksuse sümbol on buzzard ehk viu ja viu oli ka meie aasta lind.
Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et alates Ukraina sündmuste tingitud õhuturbemissiooni käivitumisest ja kõigile sellele järgnenud õppustest, on Ämari kirjutanud ennast jäävalt NATO lennukaartidele. Kui võtta kas või USA viienda põlvkonna hävitajate F-22 Raptor külastus Ämarisse nende lennukite Euroopa esitluse käigus, siis oli see väga märgilise tähtsusega ja näitas, kui oluliseks USA meie piirkonda peab.