Edukas Siil – kahekümneaastase Eesti väeloome magusad viljad

 (17)

1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus jagas intervjuus ajakirjale Sõdur oma mõtteid pärast suurõppust Siil 2015.

Härra kolonel, õppus Siil tõi esmakordselt kokku 1. jalaväebrigaadi täiskoosseisus. Milline oli tunne seda väge juhtida?

Võimas! Võimas oli ka kõike seni õpitut korraga praktiseerida. Selline jõud. Korraga kümnel suunal tegutseda, kui iga pataljon, iga kompanii tegutses vastavalt oma plaanile.
Kindlasti oli see ka katsumus ja mitte ainult brigaadiülemale, vaid ka pataljoniülematele, kompaniiülematele ja staabile. Seda väge on vägev juhtida.
Mõnes mõttes lõppes õppus meie jaoks siis, kui üksused olid formeeritud. See osa õppusest, kui üksused juba tegutsesid, oli pigem rutiin: on juba taktika küsimus, kummalt poolt puud minna. Formeerimine ja lõpurivistus näitasid reaalsust. Ma arvan, et kohalolijad said kümne päevaga selgeks, mis tunne on, kui sinust vasakul on mehed ja ka sinust paremal on mehed. Lõpurivistus andis selge sõnumi isegi skeptikuile, kes ütlesid, et seda väge pole võimalik kokku saada. Üks pilt lennuväljale rivistunud brigaadist kõneles rohkem kui tuhanded sõnad skeptikute artiklites ja sotsiaalmeedia sõnavõttudes.

Reservõppekogunemist oli kaua ette valmistatud. Kas üksuste formeerimine-lahtiformeerimine läks plaanipäraselt või tuleb midagi järgmisteks kordadeks ümber teha?

Seotud lood:

Suur kontseptsioon töötas, pole kahtlust. Seda näitas see vägi, kes kokku tuli ja kokku töötama hakkas. Parandada, parendada, arendada saab alati. 1. jalaväebrigaad on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Kindlasti saabub aeg täpsemateks mõtisklusteks paari lähema kuu jooksul, kui esimesed mõtted on laagerdunud ja teesid-hüpoteesid läbi arutatud.
Kuid üks oluline asi, mis kohe silma jäi, on see, et meie riigi tiigrihüpe võiks jõuda ka armeeni ja armeesse. Ennekõike tuleb väljaspool kaitseväge ära teha eeltöö, mis puudutab ID-kaartide ja biomeetriliste passide lugejaid ja e-terviseandmetele juurdepääsu jne, see lihtsustaks formeerimisprotsessi bürokraatiat. Nende asjade rakendamiseks pole vaja oodata süvaanalüüsi. Üksikasju tuleb muidugi täpsustada, aga õppused andsid väga selgelt märku, et ka formeerimine tuleb tuua e-ajastusse. Ehkki see ei vähenda inimfaktori väärtust: kui sõduril dokumenti kaasas ei ole, siis tuleb tema eelmine rühmaülem kohale kutsuda tuvastama, et mees on sama näoga, kelle ta ütleb end olevat.
Rahuaja õppekogunemised teeme ikkagi rahuaja regulatsioonide kohaselt, sõjaajal käiks see detailides teistmoodi ja järsemalt. Nii peaksid siiski ka tiigrihüppega kaasas käima maamehe mõistus ja samm. Kui süsteem ära kaob, siis ei tohi jääda tühi koht. See on mõtteaine.

Reservõppekogunemisele eelnes jõuline teavituskampaania „Iga okas loeb!“. Kui tõhus see teie hinnangul oli, mil määral mõjutas kohaletulnud reservväelaste hulka ja teadlikkust?

Teadlikkus saab alati parem olla. Inimestel on erinevad infokanalid, kust nad oma informatsiooni saavad. Teadlikkusele oli oma mõju sellel, et võtmeisikud sai läbi helistatud ja küsitud, kas nad ikka tulevad. Aga küllap teavituskampaania ikkagi mõjus ja kohale jõudis, sest kui mehed saabuvad Ameerikast, Austraaliast või Nepalist, rääkimata Euroopast, siis kindlasti polnud see seadusekirves, mis neil kukla kohal hõljus, vaid soov ja tahe olla osa oma meeskonnast.
Teadlikkust pole kunagi ülearu. Eriti tänapäevases info ülekülluses, kus on vaja selekteerida oluline ebaolulisest. Kindlasti saab ka reservväelastele suunatud infovälja haldamist igati parandada, aga see on olnud parem kui eelmistel kordadel.

Tänavune kevad on toonud Eesti kaitseväele esmakordse kogemuse tegutseda kodumaa pinnal koos tankidega. Milline on tagasiside?

Väga hea. Saime reaalselt proovida, millised on plussid ja miinused meie üksuste, eriti tankitõrjeüksuste väljaõppel. Seda nii tankitõrjekompaniides kui ka tavalistel jalaväelastest tankitõrjujail. See oli ainulaadne kogemus ja võib-olla oli selle lisandväärtus, et nad polnud lahinguväljal üksi, vaid tegutsesid koostöös pioneeride ja liitlaste õhuväe tulejuhtidega. Jalaväelane tanki vastu ei võidelnud ega pidanudki võitlema, sest liitlaste õhuvägi tegi selle töö põllu peal ära. Jalaväelasel oli vaja tanki tulles pea madalal hoida, et tanki soojuskaamerad ja muud tehnilised võimalused tema asukohta ei paljastaks. Tööjaotus oli paigas: jalaväelased ootasid tanki taga tulevat vastase jalaväge ning tankitõrjujad olid mujal ja ootasid tanke. Selline kogemus peaks saama jalaväelastele rutiiniks. See sõltub aga meil roteeruvatest liitlastest. Pikas perspektiivis lahendame selle ülesande, kui meil tulevad kasutusele CV90-d. Siis paraneb igati ka meie igapäevane väljaõpe nii tankide kui ka soomukitega koostegutsemisel.

Kuidas peavad sellisele koormusele vastu Tapa linnak ja keskpolügoon?

Keskpolügoon on brigaadile kitsas. See on pataljoni harjutusala ja sedagi selgete piirangutega. Keskpolügoon pole võluvits 1. jalaväebrigaadi allüksuste väljaõppe tarbeks. Sinna mahub maksimaalselt kompanii, nii et nad saavad teha ka laskeharjutusi, aga pataljoni mõistusepärasteks manöövriteks on see ala väike. Laiema pilguga tuleb seda probleemistikku vaadata ka sellepärast, et vastasel juhul on 10 aasta pärast meie tegevohvitseridele pähe jäänud iga keskpolügoonil kasvav puu, see aga jätab juba jälje nende taktikalisele mõtlemisele. Eesti sõdur peab teadma ikka iga Eestimaa nurka. Pealegi, kui me oleme rahvaarmee, siis peame olema rahva juures ja seda mitte ainult kaks korda aastas paraadi pidades. See suhe ei saa olla jõupositsioonilt, kaitsevägi peab olema valmis rahvast kaitsma ja kohalik omavalitsus või maavaldaja peab olema valmis koostööks. Ma usun, et viimaste aastate Kevadtormide käigus on see tasakaalupunkt leitud.
Kindlasti on meie väljund ka meie liitlased. Neid on järjest rohkem ja me peame hakkama vaatama, kuidas tädi Juuli ja tädi Maali suudaksid nendega, kes nende põllu peal tegutsevad, ka inglise keeles suhelda. Et ei tekiks kommunikatsioonilünki.

1. jalaväebrigaadil ja eriti Scoutspataljonil on pikaajaline koostöökogemus erinevate NATO riikide üksustega. Kuidas sujus koostöö liitlastega Siilil?

Seekord oli Scoutpataljonil koostegutsemine liitlastega viidud miinimumini. Kui varasematel Kevadtormidel on sõditud koos liitlastega ajateenijate pataljoni vastu, siis seekord oli asi vastupidine ning skaudid sõdisid liitlaste üksuste vastu. Ja väga hästi sõdisid. Varasem koostegutsemise oskus on hästi üle kandunud vastutegutsemisoskuseks. Nad tunnevad liitlaste plusse ja miinuseid ja see on praegu nende eelis.

Milline oli elukutseliste sõdurite motivatsioon sellel reservväelastele keskendunud õppusel?

Siin muutusi pole, tegevkoosseis respekteerib meie reservväelast. Arvestades, et meie reservväelased olid viimase kahe-kolme aastakäigu mehed, oli äratundmisrõõmu palju. Omad mehed tulid tagasi.

Kuidas on kaitsevägi suutnud hoida sidet reservjuhtidega, kelle tegevusvalmidusest sõltub reservüksuste õppustel ju päris palju?

Minu hinnangul on siin vaja teha üsna suur hüpe. Sisuliselt me ärkame alles enne reservõppekogunemist. Sideme hoidmine on osalt üksusesisene asi, ehk iga kompanii, iga pataljon peaks seda tegema ise. Samas on tunne, et kaitseväeüleselt on see muster selgelt välja joonistumata ja sõltub üksustest liiga palju. Tuleks kaitseväeüleselt paika panna, millised on peamised infokanalid ja kuidas me neid ajakohastame. Praegu ühelt poolt arvestame, et tegevväelasel pole juurdepääsu Facebookile, aga teisalt nõuame, et ta peab hoolitsema sealse suhtluse eest. Ühelt poolt ei peaks kaitseväelane tegelema oma tööarvutis sõpradega, teisalt peaks reservväelastega suhtlemine käima ka läbi gs.mil-i. See on mõtlemise koht. Väeosa saab olla väljundiks siis, kui reservväelasele saadetav kiri on valmis ja tuleb postitada, aga kogu kontseptsioon peaks olema kaitseväes ühtsemalt läbi mõeldud. Taktikaline kommunikatsioon oma taktikaliste ülematega koos inimliku suhtlemisega ei saa seostuda vaid reservõppekogunemisega, vaid peaks olema elukestev. Kui soovime meest riigikaitsesfääris hoida, peame temaga ka suhtlema.

Kas meie ajateenistuse rühmaülemad on suutnud piisavalt hästi edasi anda sõnumit, et kui isamaa kutsub, on reservväelane valmis välja astuma?

Mina näen siin selget tõusu. Alati on küsimus isikute sotsiaalses kompetentsis, mida kompetentsemad ülemad, seda paremini sõnum edasi läheb. Siin on erinevaid meetodeid. Üks on kvaliteetse ajateenistuse kaudu, mis äratab sõduris huvi ja usku tagasi tulla, kui vaja. Teine on armee kui terviku kuvand, selle hoidmine, muutmine, parendamine, arendamine. Kolmas on elukestev õpe, elukestev suhtlus. Kas me unustame reservi arvatud sõduri ära või jätkame temaga tööd, ja seda mitte ainult vahetult enne õppekogunemist. Väheoluline pole ka see n-ö informatsiooninui, millega me teda pähe lööme, kui ta reservi läheb. See on kaitseväe värbamiskampaania, aga need on ühtlasi selged juhised tema reservteenistuse kohta, kogu pakett: reservteatis, kogunemiskoht jne. Kõik sõltub sellest, kui adekvaatselt ja asjakohaselt suudame seda teha.
Minu hinnangul tagab n-ö raadioside tegevväelase ja ajateenija vahel lõppkokkuvõttes ikkagi praktiline väljaõpe, need kaheksa või üksteist kuud teenistust või üks-kaks nädalat reservkogunemist, et tal jätkuks elukestvas reservis motivatsiooni tulla tagasi siis, kui teda kutsutakse. Õpetada noori juhte, et nad oleksid oma ajateenijatega suhtlemisel sotsiaalselt pädevad, pole kunagi liiast, sest ajaga muutuvad inimesed ja väärtushinnangud. Ennekõike peavad kõrgemad ülemad suutma muutustega kaasa minna. Kui noored ülemad mõistavad sotsiaalset keskkonda, milles ajateenijad elavad, siis vanem kontingent kohati ei oska enam noori juhendada. Tuleb mõista, et polegi enam mõtet õpetada noortele kõike seda, mida ise paarkümmend aastat tagasi õppisid ja oluliseks pidasid. Sellest arusaamiseks on väga oluline säilitada sotsiaalne ühiskonna lugemise võime. Siin, ma arvan, on meie õppeasutustel väga palju teha.

Kui palju rakendati õppusel Siil hübriidsõja kogemusi?

Minu isiklikul hinnangul seda taheti teha, aga see polnud päris kooskõlas reaalsusega. Üksikud telefonikõned, rämpspost või aedade läbilõikamine ei anna tegelikku pilti hübriidsõjast. See on tõrvatilk meepotis, mille suhtes ma olen üsna kriitiline. Tahtsime paremat, kuid päris paremani ei jõudnud. See osa õppuse ülesehitusest tuleb kriitilise pilguga ümber vaadata. See ei anna reaalset pilti teostajatele ega ka väekaitse meetmeid rakendavatele üksustele.
Selles valdkonnas oleme maha jäänud ja natuke primitiivsed. Tegime siin esimese sammu ja võimalik, et nii oligi õige, aga see on siiski kaugel tegelikkusest. Olukorra kuvamisel ja korraldamisel, niisamuti üksustel selle vastu võitlemises on teha veel suur töö. Julgen väita, et see on üks kohti, kus ma pole kindel, et me sel õppusel oma eesmärgi saavutasime. Teisalt ma mõistan, et see oli alles pinna sondeerimine. Siin on vaja veel suur töö ära teha, et üksused tunnetaksid kogu survet, mida hübriidsõjas on võimalik avaldada. Praegu ei tulnud adekvaatset reageeringut, sest polnud, millele reageerida, olid vaid üksikud pisted.

Kuidas suhtute mõttesse, et selliseid suuri reservõppekogunemisi võiks korraldada iga 4-5 aasta tagant?

Väljaõpet pole kunagi üleliia palju. Muidugi tuleb kaaluda ka maksumaksja rahakotti ja arutleda, kui palju me panustame põllu peal jooksmisele ja roomamisele ning kui palju suudame hankida nüüdisaegset varustust tulenevalt riigikaitse arengukava rakendamise vajadustest ja põhimõtetest. Meie koormus kasvab niikuinii seoses liitlastega. Siil peab jääma, aga selle intervall sõltub ikkagi rahakotist ja üksuste tootmise plaanist. Kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtkonna analüüs selgitab, kui suur on planeeritav ressurss ja mis on tegelik ressurss; mis number seisab Siili hinnalipikul ja kuidas mõjutavad seda elukalliduse ja muud koefitsiendid. On otsustamise koht, millises mahus ja millistele üksustele. Aga meie kiirreageerimisüksuste tsentraliseeritud kokkuvõtmine, nende formeerimine ja mobilisatsioonivalmiduse testimise peaks kindlasti jääma ja seda suuremas mahus kui seni Kevadtormil, mis on ju siiski suunatud hinnatavatele pataljonidele, kellele on lisatud mõne üksuse reservkogunemine.

Siil on läbi ning uued õppused tulekul. Millele on veel põhjust tähelepanu juhtida?

Siil andis väga selget tagasisidet, et meie ajateenijad ja reservväelased on väga hästi ette valmistatud. Sama tähtis on pilt, millest juttu alustasime, ehk kõigile skeptikutele vastu väites: mobilisatsioon on tehtav! On tehtav veelgi kiiremini!
Siin on vaja tunnustada brigaadi tegevväelasi, sest kõik õppuse plaanid tegime nullist alustades. See on toimiv süsteem vähemalt 1. brigaadi kontekstis. Algul kartsime, et võtame ette liiga suure tüki. Alternatiiv oli ehitada suure õppuse plaan üles vanale, pisut kõikuva põhjaga alusele. Siis oleks olnud suur risk, et ka pealisehitus jääb kõikuma. Seega oli kõige nullist üles ehitamine teadlik otsus, mis pigistas meie meeskonnast küll kõik mahlad välja, aga mille tulemus on seda maitsvam ja seeditavam.
Brigaadiülemana võin öelda, et mul on oma pataljoniülematelt ja pataljonide staapidelt palju õppida.