Ebolale ravi pole leitud, küll üritati seda viirust biorelvadesse pista

 (26)
Ebolale ravi pole leitud, küll üritati seda viirust biorelvadesse pista
Katsetused ebolaseerumiga Saksamaal Halle laboris.Reuters / Scanpix

Ebola on üks teadaolevalt 18-st viirusest, mis suudab inimestel ja primaatidel tekitada viiruslikku hemorraagilist palavikku (VHF). Teoreetiliselt annaks seda ka edukalt kasutada bioloogilise relvana, kuna ta on stabiilne, levib inimeselt inimesele ja tema vastu pole kindlat ravi.

Praegu paistab tõesti, et juba enne kui hakati otsima ebolale ravi, otsiti hoopis võimalusi seda biorelvaks teha. Kuid senised katsed ebolat relvaks muuta pole õnneks tulemusi andnud.

Tegemist on viirusega, mis kujunenud sügaval džunglites, nime saanud jõe järgi toonases Sairis (Kongo DV-s), viirusega, mille viiest tüvest kolm suudavad tekitada inimestel tohutu suremusega epideemiat, neljas ja viies tüvi on seni jäänud ahvidele nakkavaks.

Seejuures on üllatav, et just viies neist, Restoni viirusetüvi pole pärit mitte Aafrikast, vaid leidis tee USA pinnale 1989. aastal Filipiinidelt imporditud ahvidega (täpsemini krabisööja- ehk jaava makaakidega). Need võisid aga viiruse külge saada KLM lennuki lastiruumis, ehk nakkuse päritolu jäigi müsteeriumiks. 178 inimesest, kes ahvidega kokku puutusid, seitse olid saanud ka nakkuse, aga haigeks ei jäänud neist keegi.

Seotud lood:

Ülejäänud neli viirusetüve on seotud eranditult nn Musta Aafrikaga:

  • Sairi tüvi, mida paegu tuntakse lihtsalt nime all ebolaviirus, ja mis praegu Lääne-Aafrikas suure epideemia esile kutsus, tekitas esimese haiguspuhangu 1976. aastal. Suremus on olnud ligi 80 protsendi peal kõikidest haigestunutest.
  • Paralleelselt tekitas 1976. aastal haiguspuhangu ka sudaani ebolaviirus, mille järgmiste lainete suremus on olnud 50 kuni 70 protsendi vahel.
  • Elevandiluuranniku (täpsemini Taï metsa) ebolaviirus leiti 1994. aastal sealsetel šimpansitel, nakkuse sai külge ka üks haigeid loomi uurinud teadlane, kes aga paranes täielikult.
  • Ja siis ilmnes 2007. aastal Ugandas veel omaette viirusetüvi: Bundibugyo ebolaviirus, millesse suremus on senistes lainetes olnud alla 50 protsendi.
Ravi selle viiruse vastu pole, kui mõned eksperimentaalsed katsed välja arvata, aga ka ZMapp-seerumi edukus senise nelja doosi põhjal on olnud 50:50.

Ebola kui biorelv

Küll tuleb välja, et vähem kui neljakümne aastaga, mil viirust teatakse, on tehtud tõsiseid katseid selle muutmiseks biorelvana kasutatavaks. Ja antud juhul pole jutt USA-st, mille biorelvaprogramm lõpetati 1969. aastal, ehk enne ebolaviiruse avastamist. Jutt on nimelt 1973. aastal käivitatud nõukogude biorelvaprogrammist Biopreparat, mille raames üritati ka ebolaviirust muuta õhu kaudu levitatavaks.

Paistab küll, et sellega ei saadud hakkama, sest tänaseni nakkab ebola vaid otsesel kokkupuutel nakatunuga. Ainus võimalus ebolaga kedagi rünnata, oleks haigestunud isiku
kehavedelikke kasutades, aerosoolina teda kasutada ei saa. Isegi
aevastades pole ebola teadaolevalt nakkav.

Teada on ka see, et Jaapani terroristlik sekt Aum Shinrikyo on varem saatnud oma eksperte ebolaepideemia piirkondadesse, lootuses ise tapvat biorelva toota. Ka nende katsed ei andnud tulemusi.

Lääne-Aafrika ebolaepideemia on siiski pigem jätk mõnele varasemale epideemiale Kesk-Aafrika aladelt, kuna viirus on nüüd, oletatavasti nahkhiirte vahendusel, uusi ohvreid leidnud. Kurja kätt selle levitamisel näha pole alust.

Marburgi viirus ja ebola

Kui ebola viirus 1977. aastal tuvastati, võis maha kanda oletused, et tegemist oleks sarnase Marburgi viiruse uue tüvega. Üsna ebolalaadsete sümptomitega Marburgi viirus tuvastati esmakordselt 1967. aastal Saksamaal ja Jugoslaavias, mil sellesse suri seitse nakatunut 31-st.

Marburgi viirus on üksikud surmajuhte Aafrikas tänase ajani põhjustanud ja on teada, et N Liidus üritati seda viirust biorelvaks muuta koguni kolmes erinevas laboratooriumis. Programmi edukuse kohta pole mingeid andmeid. Koltsovo laborites nakatus 1988 ja 1990 Marburgi viirusesse ka kaks teadurit, kellest üks suri. N Liidu lagunemine tähendas küll üleliidulise biorelvaprogrammi lõppu, aga tänaseni pole selge, kas mõned laborid on Venemaal sama tööd jätkanud.

Ebolaviirusega on teaduslaborites nakatumisi teada kolm - 1976. aastal Inglismaal, 2004. aastal USA-s ja 2004. aastal ka Venemaal. Ning viimane nendest, üks Venemaa teadur, ka viirusesse suri. Ilmselgelt nalja selle tapjaviirusega ei ole. Fakt, mida on nüüd valusasti tunda saanud ka üks õde Hispaanias ja kaks Texases, lisaks sajad arstid ja abitöötajad, kes Lääne-Aafrikas juba elu andnud.

Relva ei saa, kas vaktsiini saab?

USA biorelvaprogramm on kauge minevik, aga sealsetes laborites on viirust siiski uuritud. Ja mõistagi otsivad ravimifirmad üle maailma omakorda võimalusi sellest viirusest jagu saada. Probleemiks on olnud küll rahapuudus ja nüüd sai ka aeg ootamatult otsa. Laboritelt oodatakse kümnesse aastasse kavandatud tulemusi juba mõne kuuga.

Eksperimentaalne ebola-vastane seerum ZMapp töötati tubakataime antikehade põhjal välja paraleelselt USA San Diego ja Kanada Defyrusi laborites, aga seni toodetud annused on praeguse seisuga otsas.

Ka WHO käsutuses olev eksperimentaalne ebolavaktsiin on välja töötatud Kanadas, valitsuse laboratooriumis Winnipegis. Aga katsetuste senises järgus on võimatu öelda, kui edukaks see osutub.

Hollandis Crucelli laborites on töötatud välja ka vaktsiini, mis aitaks korraga ebola ja marburgi viiruste vastu, aga ka seal pole katsetustest kaugemale jõutud. Neil on küll patent ebolavaktsiinile.

USA-s Bethesdas NIH laborites hakatakse omaette, ahvidel juba tõhusat toimet ilmutanud vaktsiini 2015. aastal tõsisemalt testima.

Ja selliste firmade nimekiri on pikemgi, sõltuvalt küll sellest, kas laboratooriumites on tipptasemel turvasüsteemid, et ohtlikku viirust nelja seina vahel hoida. Seni ei ole isegi sellega edukalt toime tuldud.