Durbe lahing - koht, kus ordurüütlid said hävitavalt lüüa, kui eestlased lahkusid väljalt

 (69)
Durbe lahing - koht, kus ordurüütlid said hävitavalt lüüa, kui eestlased lahkusid väljalt
Saksa (ja Liivi) ordu 1260. aastal.Wikimedia commons

Durbe lahing toimus Leedu ning Saksa ja Liivi ordu vägede vahel 13. juulil 1260 Durbe järve ääres Kuramaal (22 km praegusest Liepājast). Orduvägede vasallidena kohal olnud eestlased said tunnistada järjekordset hävingut, kus leedulased lõid ordurüütlite väe puruks, nii nagu ka 1236. aasta Saule lahingus. Liivimaa vanem riimkroonika süüdistab eestlasi (eisten) orduväe hülgamises lahingus.

Saksa ja Liivimaa Ordu vägi koos Eestimaa vasallide väesalga ning eestlaste, kurelaste jt. abivägedega (kokku umbes 3000 meest, neist 200 rüütlit) oli kogunenud Klaipedasse, et alistada žemaidid. Ühendatud vägesid juhtis Liivi ordu maamarssal Burchard von Hornhausen, vahendab Vikipeedia.

Samal ajal tungis leedulaste vägi (4000 meest) Kuramaale.

Lahing toimus Durbe järvest välja voolava jõe ääres ja kestis 8 tundi. Ühe kroonika kohaselt reetsid kurelased orduvendi ja lahkusid lahingust, misjärel ka eestlased põgenesid, teise järgi läksid kurelased enne lahingut orduvendadega tülli ja ründasid neid koos leedulastega. Ühendatud orduvägi purustati.

Vägede arvatav paigutus enne lahingut.https://viduramziu.istorija.net
Seotud lood:


Kaardil ordu- ja vasallvägede asetus enne lahingut - preislased, Preisi, Saksa ja Liivi ordu, taanlased, eestlased, kurelased. Vastas Žemaitija malev.

Liivimaa rüütlitest tapeti umbes 150, lihtsõdurite osas kaotuste kohta andmed puuduvad. 15 rüütlit langes vangi. See oli ordurüütlite kõige suurem kaotus 13. sajandil. Suuruselt järgmises kaotuses Aizkraukle lahingus langes 71 rüütlit.

Orduvägede pool langesid lahingus:

  • Liivi ordu maamarssal Burchard von Hornhausen
  • Liivi ordu marssal Heinrich von Botel
  • Taani-Rootsi sõjasalga juht hertsog Karl

Tänapäevane lahingu lavastus:

Lahingu tulemusena aeti ordurüütlid Žemaitijast minema. Zemgales, Kuramaal, Saaremaal ja Preisimaal puhkes ülestõus. Leedu kuningas Mindaugas, kes oli hakanud kalduma ristiusu vastuvõtmise poole, loobus sellest plaanist ja jäi paganaks.

Kuni 1280. aastateni ei suutnud sakslased sõjakäike paganate maadele jätkata ja see oli Leedule väga vajalik, et noor riik saaks jõudu koguda. Semgale ja Kuramaa saavutasid osalise iseseisvuse ja ordul kulus mitukümmend aastat, enne kui nad suutsid taastada kontrolli nende alade üle.