Droonid idapiiri tagant: Taevas täis ohtlikke lendavaid silmi

 (9)
Droonid idapiiri tagant: Taevas täis ohtlikke lendavaid silmi
Dozor 600 Wikimedia commons

Tänapäeval on mehitamata õhusõidukite (unmanned aircraft ehk UA) kasutamine saanud moodsa sõjapidamise lahutamatuks osaks. Esimese ja Teise maailmasõja aegsetest kaugjuhitavatest pommidest ja lennukitest on nüüdseks välja kasvanud palju eri kasutusotstarbe ja tehnilise võimekusega õhusõidukeid. Mehitamata õhusõidukeid kasutatakse vastase kohta luureinformatsiooni hankimiseks ja maapealsete sihtmärkide ründamiseks. Taevas lendavad silmad on suutelised huvipakkuvaid alasid ka pikema aja vältel jälgima ja reaalajas informatsiooni edastama, see vähendab riske elavjõule.

Ilmus ajakirjas sõdur 1/2016

Lennundus- ja kaitsetööstuse analüütikud korporatsioonist Teal Group hindavad 2015. aastal tehtud UA-alases uuringus järgmise 10 aasta jooksul UA-tööstuse mahu kasvu praeguselt hinnanguliselt 4 miljardilt dollarilt aastas 93 miljardi dollarini. Militaarotstarbeliste UA-de arendamist juurde arvestades võib lisanduda veel umbkaudu 30 miljardit dollarit. Järgneva 10 aasta tootmismahust 72% moodustab militaarotstarbeliste UA-de tootmine.

Juhtivad riigid UA-de arendamises, tootmises ja ekspordis on tänapäeval Iisrael ja USA, kusjuures 1985. aastast tänapäevani on Iisrael hõlmanud 60,7% UA-de eksporditurust ning USA, mille relvajõudududes oli 2012. aasta andmetel umbes 7000 UA-d (vrd: 21. sajandi alguses alla 50 eksemplari), hõivab 23,9%-ga teise koha.

Seotud lood:

Viimase paari aastakümne jooksul eri põhjustel vaikelus olnud Vene militaarotstarbeliste mehitamata õhusõidukite arendustegevus ja kasutamine on viimastel aastatel hoogustunud. Mitu kõrget USA sõjaväelast nagu Euroopas asuvate USA vägede juhataja kindral Ben Hodges ja USA õhuväe staabiülem kindral Mark A. Welsh III on väljendanud seisukohta, et Venemaa elektroonilise sõjapidamise võimekus ja UA-de arendus on märkimisväärselt kasvanud ja esmakordselt peavad USA väed Euroopas tõsiselt arvestama sellega, et Venemaa relvajõud saavad neid õhust nii vaadelda kui ka rünnata.

UA-de ajaloost

Mehitamata õhusõidukite sõjalisel otstarbel kasutamisel on üsna pikk ajalugu. Kõige varasemad teated kuumaõhupallide kasutamisest mehitamata õhusõiduki-relvana pärinevad 19. sajandi keskelt. 1849. aastal piiras Austria–Ungari sõjavägi Veneetsiat, kasutades muuhulgas kuumaõhupallidele paigaldatud aegsütikuga lõhkeainekorve. Sarnaseid näited on USA Kodusõjast ja ka uuemast ajaloost, kui jaapanlased saatsid Teise maailmasõja ajal süütepommidega varustatud õhupalle tuultehoovusi kasutades USA territooriumi poole.

Tänapäevasel kujul mehitamata õhusõidukeid hakati arendama ja kasutama üsna pea pärast vendade Wrightide esmast lendu 1903. aastal. Esimese ja Teise maailmasõja ajal sarnanes mehitamata õhusõidukite rakendamine suuresti varemalt kasutatud kuumaõhupallide põhimõttega, kuid hakati tegema ka esimesi samme nende paremaks sihtmärgile juhtimiseks. Näitena võib tuua lendava torpeedona kasutamiseks mõeldud eksperimentaalse biplaani Kettering Bug (1917), mis lendas pardagüroskoopi ja kõrgusmõõtjat kasutades iseseisvalt.

Teises maailmasõjas kasutasid sakslased Henschel Hs 293 ja Fritz-X täppispomme, mis heideti 4000–5500 m kõrgusel lennukilt ning juhiti raadio teel sihtmärgini. Kõige kurikuulsam sakslaste mehitamata õhusõiduk oli V-1 tiibrakett, millega pommitati massiliselt Suurbritanniat. 1944. aastal töötas USA Suurbritanniast leitud V-1 fragmentide põhjal välja oma tiibraketi, mis oli põhimõtteliselt identne sakslaste V-1-ga.

USA-s toodetud UA-dest väärib märkimist ka mehitamata õhuk Interstate BQ-4/TDR(TDN), mille puhul juhtlennukis asuv operaator suunas telekaameraga ja 900 kg raskuse pommiga varustatud mehitamata õhuki sihtmärgile. Näiteks 1944. aastal õnnestus selliste mehitamata õhukitega tabada 18 jaapanlaste sihtmärki.

Teise maailmasõja järel jätkas USA mehitamata õhusõidukite arendustegevust. Tänapäevaste UA-de esiisana on tuntud Ryan Firebee (1951) seeria sihtmärk-UA-d, seda hakati hiljem kasutama ka luureplatvormi ja pettelennukitena. Kokku ehitati neid üle 7000 eksemplari. Ryan Firebee lendu juhtis UA küljes oleva telekaamera abil operaator juba maapinnalt.

Loe veel

Lockheed D-21 luureotstarbelise UA programmiga alustati oktoobris 1962. Algselt startis Mach 3 kiirusega lendav UA õhus lennukilt M-21. Ühe ebaõnnestunud stardi tõttu aga viidi need hiljem üle lennukile Boeing B-52 Stratofortress. UA esmalend toimus 1964. aastal ning programm lõpetati eri põhjustel aastal 1971. Kokku ehitati 38 UA-d. Lockheed D-21 jõudis aastatel 1969–1971 teha Hiina kohal 4-5 luurelendu. Kõik need missioonid lõppesid mehitamata õhuki hävimisega. Huvitava faktina võib välja tuua, et esimese missiooni UA kukkus alla Nõukogude Liidus ning selle vraki põhjal püüti luua nõukogude analoogset UA-d, kuid see jäi siiski projekti tasemele.

Mehitamata õhusõidukeid ei peetud tol ajal eriti perspektiivseteks ja mehitamata lennunduse areng koges pärast Vietnami sõda hoopis tagasilööke. UA-de arendusele andis uue hoo Iisraeli–Süüria konflikt 1973. aastal. Iisraeli mehitatud ja mehitamata õhusõidukid tegutsesid konfliktis väga efektiivselt. UA-sid kasutati nii luurelendudeks, elektrooniliseks segamiseks kui ka petteobjektidena. USA, kus Vietnami sõja järgselt UA-de arendus toppama oli jäänud, jälgis olukorda tähelepanelikult ja omandas mõne Iisraeli UA, mille põhjal töötati välja USA esimesed nüüdisaegsed mehitamata õhusõidukid Hunter ja Pioneer. 1991. aasta Lahesõja ajal olid UA-d taktikalise luureinfo kogumiseks juba laialdaselt kasutusel ja sellest ajast alates on UA-sid kasutatud igas relvakonfliktis.

Mehitamata õhusõidukid Nõukogude Liidus

Nõukogude Liidus töötati 1930.–1940. aastatel välja mitu mehitamata õhusõidukit, näiteks 1930-ndate keskpaigas Nikitini konstruktorbüroo projektid PSN-1 ja PSN-2. Analoogselt Saksamaa ja USA arendustega olid need lõhkekeha kandvad kaugjuhtimisega lendavad objektid, mis transporditi vajalikku piirkonda teise lennuki külge kinnitatuna, nagu näiteks PSN-1 pommitajalt Tu-TB-3. Selle ja mitme teise projekti arendamise katkestas stalinlik repressioonilaine 1930-ndate lõpus ning sellele järgnenud sõja-aastad.

1950-ndatel hakkas N Liit uuesti aktiivselt mehitamata õhusõidukite arendamisse panustama ja 1960.–1980. a oldi maailmas mehitamata õhusõidukite arendamise ja tootmise osas üks eestvedajaid. Näiteks toodeti ainuüksi UA-sid Tu-143 aastatel 1976–1989 kokku 950 eksemplari. N Liidu lõpuaegadel oli kasutusel 29 UA kompleksi, alates 38,5-tonnise stardikaaluga Tu-123-st ja lõpetades 100 kg stardikaaluga Jak Pšelaga.

Esimene N Liidus kasutatav luureotstarbeline mehitamata õhusõiduk oli sihtmärk-UA-st arendatud LA-17, selle tootmine algas 1956. aastal. Algsest mudelist töötati välja ka mitu eriotstarbelist versiooni. LA-17R versioon TBR-17 (Taktitšeski Bespilotnõi Razvetšik) ilmus relvastusse 1962. aastal ja seda kasutati N Liidu läänepiiridel asuvates lennuväeüksustes, üks eskadrill asus ka Lätis.

1957. a septembris sai Tupolevi tehas tellimuse konstrueerida mehitamata ülehelikiirusel lendav õhusõiduk, mis kannaks ka tuumarelva. Valminud Tu-121 tõusis esmakordselt õhku 1960. a augustis, kuid peatselt arendus katkestati, sest otsustati Koroljovi konstruktoribüroo ballistiliste rakettide väljatöötamise kasuks. Tu-121-st valmis ainult üks prototüüp, kuid väljatöötatud disaini rakendati Tu-123 Jastreb, Tu-143 Reis ja Tu-141 Striž juures, mis olid VF relvajõududes kasutusel aastatel 1964–1979 ja mida eksporditi ka mitmesse Aafrika ja endise idabloki riiki.

Tu-123-süsteemi (DBR-1 (Dalnõi Bespilotnõi Razvetšik) Jastreb) kuuluv UA oli üks varasemaid Nõukogude Liidu luureotstarbelisi UA-sid, mis jõudis relvastusse 1964. aastal. Selle tippkiirus oli 2700 km/h, maksimaalne lennukõrgus ligi 23 km ja pardal kuni 2 tonni foto- ja signaalluuretehnikat. Algselt oli Tu-123 projekteeritud ülehelikiirusel lendavaks tuumarelvakandjaks, kuid leidis pärast sellealase projekti tühistamist ja ballistiliste rakettide kasuks otsustamist kasutust luurelennukina, mida kasutati N Liidu piiridel asuvates lennuväeüksustes ja üks eskadrill asus jällegi Lätis. Väidetavalt lennutati neid muuhulgas Hispaania, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina kohal. Seda tüüpi lennuvahendit toodeti aastatel 1964–1972 kokku 52 tükki.

1960-ndate lõpuks oli selge, et TBR-17 on põhimõtteliselt iganenud ning DBR-1 Tu-123 on pidevaks kasutamiseks liiga kulukad, seetõttu kasutati viimast ainult tähtsatel missioonidel. Suurte ekspluateerimiskulude tõttu arvati DBR-1 aastal 1979 relvajõududest välja ning luureülesandeid täideti hävitajatega Mig-25R. Konstruktor Tupolev tuli välja uut tüüpi luure-UA-süsteemide loomise ettepanekuga, mis päädis lühimaa-UA Tu-141 ja pikamaa Tu-143 väljaarendamisega. Mõlemaid UA-sid kasutati pilt- ja signaalluureks. Tu-141 on süsteemi VR-2 Striž kuuluv UA ja edasiarendus Tu-123-st. UA-l on automaatne lennukontrollsüsteem, erineva võimekusega salvestustehnika, selle tippkiirus on 1100 km/h ning tegevusulatus 1000 km. Start toimub katapuldist, selle järel rakendub mootor. Praeguseks on Tu-141 vananenud, kuid on siiski veel kasutusel näiteks Ukraina relvajõududes.

Tu-143 arendati välja Tu-141-st. Süsteemi VR-3 Reis kuuluva UA esmalend toimus 1970. a ja relvastusse võeti see 1976. aastal. Tegu oli kõige levinuma luure-UA-süsteemiga N Liidus, mida toodeti 1970.–1980. aastatel umbes 950 eksemplari. Tu-143 kasutati veel Varssavi pakti maades ja Lähis-Idas. Näiteks Süüria kasutas seda UA-d 1982. aasta Liibanoni sõjas ja N Liit Afganistani sõjas. Tu-143-st töötati 1980-ndatel välja versioonid Tu-243 ja Tu-300. Võrreldes Tu-143-ga oli Tu-243-l kahekordne, umbes 400 km tegevusraadius. Välisilme jäi üldjoontes samaks, kuid täielikult vahetati välja vaatlustehnika ja navigatsioonisüsteem. Tu-300 projekt külmutati 1990-ndate lõpus, kuid taasavati 2007. aastal.

2014. aasta informatsiooni kohaselt on Tu-300 baasil kavas välja arendada uus pikamaa luure-ründe UA-kompleks.

UA-de arendus Venemaa Föderatsioonis

1990-ndate alguses toimunud suured ühiskondlikud ja poliitilised vapustused ei jätnud mõjutamata ka Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) relvajõudusid. Erinevate militaarprojektide areng seiskus ja VF kaotas oma staatuse UA arendajate esireas. 2010. aastani oli armee relvastusprogrammis ette nähtud pigem N Liidu ajal välja töötatud UA-süsteemide nüüdisajastamine, mitte uute süsteemide väljaarendamine. Siiski jälgiti pingsalt Iraagi ja Afganistani konflikte ning USA mehitamata õhusõidukite tegevust nendes.

2008. aasta augustis aset leidnud VF–Georgia konflikt oli esimese militaarringkondadele UA-de arenduse vajalikkuse osas äratuskell. Kui Georgia kasutas konfliktis Iisraeli päritolu UA-sid Hermes-Elbit 450, siis VF-le osutus vajaliku teabe hankimine õhust väga keeruliseks, mille tõttu saadeti hävitajaid ning strateegilisi pommitajaid Tu-22 teabekogumismissioonidele isegi olukorras, kus Georgia õhutõrje polnud neutraliseeritud. VF relvajõudude tegevust analüüsinud eksperdid olid ühel nõul, et UA-tegevuse puudujääkide üks põhjus oli vananenud UA-de rakendamine ja nende vilets seisukord. Ilmnes, et VF kasutas konfliktis 1970.–1980. a välja töötatud ning nüüdseks aegunud UA-mudeleid. Isegi kõige uuematel toona kasutatud mudelitel nagu näiteks Jak Ptšela-1T oli liiga suur helijälg ja neid oli õhutõrjesüsteemidel kerge avastada.

2010. aasta aprillis ütles tollane asekaitseminister Vladimir Popovkin, et VF kaitsetööstuse UA-de testid olid eranditult mitterahuldavate tulemustega ja VF mehitamata õhusõidukid jäävad lääne analoogidele alla kõigi näitajate osas. 2012. aastal ütles Vladimir Putin kaitsetööstuse nõupidamisel, et kuna UA-sid kasutatakse sõjalistes konfliktides aina rohkem ja efektiivsemalt, vajab VF kõiki tüüpi mehitamata õhusõidukeid, sh nii luure- kui ka ründeõhukeid ning valdkonna arendamisse on vaja kaasata parimad spetsialistid ja teadus-arenduskeskused. 2015. aasta juunis möönis ka asepeaminister Rogozin, et VF magas UA-de võidukäigu alguse maha ning VF kaitsetööstuse ülesanne on kaotatud aeg kiiresti tasa teha. Ka praegune kaitseminister Sergei Šoigu on käskinud töötempot UA arendusprojektidega kiirendada.

VF kõrgete poliitikute ja sõjaväelaste väljaütlemised ei jäta kahtlust, et VF võtab tõsiselt eesmärki UA-de arenduse valdkonnas teistele riikidele järele jõuda. Olulisim samm mahajäämuse vähendamisel oli 2009. aastal Iisraeliga sõlmitud 50 mln USA dollari suurune leping, mille alusel osteti ettevõttest Israeli Aerospace Industries (IAI) kaks BirdEye 400 UA-süsteemi, kaheksa I View MK150 UA-süsteemi ja kaks Searcher Mk II UA-süsteemi. 2010. aastal sõlmiti 100 miljoni dollari suurune leping täiendavalt 36 UA süsteemi tarneks. IAI tarnis VF-le vajamineva tehnoloogia, varustuse ja simulaatorid ning pakkus ka koolitust 50-le VF ohvitserile. VF soovis Iisraelilt osta ka UA-sid Heron-I, kuid 2014. aastal Ukrainas alanud sündmuste tõttu tehinguni ei jõutud.

Kuigi sõlmitud lepingud sisaldasid klauslit, mis kohustasid VF-i ostetud UA-de lahendusi omatoodangu väljatöötamisel mitte kasutama, ignoreeris VF seda. UA-süsteemide ostu üks eesmärk oli vastava omamaise toodangu kvaliteeti parandada. Tolleaegne asekaitseminister Vladimir Popovkin isegi naljatas, et Iisraeli UA-de kallal töötatakse nagu hiinlased. Iisraeli litsentsi alusel algas 2012. aastal Jekaterinburgi tehases UA-de tootmine ning 2013. a kevadtalvel teatati esimese VF-is ehitatud UA Forpost katsetustest, mis on sisuliselt UA Searcher Mk II modifikatsioon. Viimane teade UA-de Forpost ostmisest tuli septembris 2015, kui allikad lennundustööstusest kinnitasid, et VF kaitseministeerium ostab Uurali tsiviillennukitehasest täiendavad kümme IAI litsentsi alusel toodetavat UA-kompleksi Forpost koos juhtimispunktiga. Osapooled on keeldunud tehingut kommenteerimast, kuid ekspertide hinnangul on ost tingitud Forpost-tüüpi UA-de aktiivsest kasutamisest VF relvajõududes ning vähemalt kolme Forpost-tüüpi UA allatulistamisest Ukrainas.

Lisaks UA-de ostule Iisraelist väljendas VF 2013. aastal huvi osta ka AÜE-st vähemalt kaks United 40 Block 5 UA-d, seda juhul, kui lennutestid edukalt lähevad. 2014. aasta seisuga on aga testimine VF palvel määramata ajaks edasi lükatud ja VF neid siiani saanud ei ole.

Samaaegselt Iisraeli litsentsi alusel toodetavate UA-dega testiti ka mitut militaarringkondade nõudmistele vastavat VF-is toodetud kerget UA-d, nagu Kaasani tehase Eniks UA-süsteemi Eleron, Peterburis valmistatavat UA-süsteemi Orlan ja tehase Izmaš UA-süsteemi Gruša. 2013. aastal teatas kaitseministeerium juba 17 omamaise UA-süsteemi Eleron – kokku 34 UA-d – hankest.

2013. aastal teatas VF föderaalse sõjalis-tehnilise koostöö teenistuse direktor Aleksandr Fomin, et VF välismaalt rohkem UA-sid ei osta, sest 2009. aastal Iisraelilt ostetud UA-de abil on valdkonna arendamiseks vajalikud tänapäevased erialased teadmised ja kogemused omandatud ning kodumaine tööstus tööle pandud. Täielikult VF päritolu erineva otstarbega UA-süsteemid peaksid relvajõududesse saabuma hakkama aastatel 2016–2018.

UA-de kiiremaks arendamiseks loodi 2013. aastal kindralstaabi juurde spetsiaalne UA osakond, mille vastutusalaks määrati UA-süsteemide alaste uuringute ja arendustegevuse koordineerimine. Seejärel toodi Moskva oblastisse Kolomnasse üle UA-operaatorite väljaõppekeskus, kus valmistatakse ette UA-operaatoreid nii relvajõududele kui ka siseministeeriumile, eriolukordade ministeeriumile ja FSB-le. Võimalik, et tulevikus lisandub sellele ka tsiviilvaldkond nagu näiteks keskkonnainspektorid jm erialad. 2014. aastal sai Kolomna väljaõppekeskuses väljaõpet üle 900 UA-operaatori kõigist VF UA-üksustest. Keskuse üks ülesanne on ka uusi UA-süsteeme enne relvastusse võtmist testida.

UA-operaatorite õppeprotsess on jagatud kolmeks etapiks. Esimeses osas saavad õppurid teoreetilise ülevaate UA-valdkonnast, nende kasutamisvõimalustest ja muust erialalisest. Teises etapis toimuvad arvutipõhised võimalikult reaalseid olukordi simuleerivad UA-de opereerimisharjutused. Kursuse viimases osas toimuvad väliharjutused maastikul. Näiteks UA Forposti kasutamist õpitakse ühel Stupino-lähedasel lennuväljal ja väiksemaid UA-sid nagu Orlan-10, Eleron ja Zastava õpitakse kasutama Volovitši küla lähistel.

2015. aasta lõpuks pidi väidetavalt Nižni Tagilis valmima VF-is toodetud UA-de katsetuskeskus ning lisaks rajavat eriolukordade ministeerium UA-keskust ka Karjalasse.

2014. aasta alguses alustatud riikliku UA-programmi raames kavatsetakse aastani 2020 investeerida UA-de hangetesse ja arendusse umbes 320–400 miljardit rubla. Kuigi projektile eraldatav summa tundub suur, on kaheldav, et sellest piisab soovitud tulemuse saavutamiseks. Võrdluseks võib tuua USA, kus samaväärsele tegevusele kulutatakse umbes 4 miljardit dollarit igal aastal.

VF UA-arenduse probleemid

VF UA-tööstuse suurimate probleemidena nähakse kahte aspekti. Esiteks ei ole VF kaitsetööstus siiani üle saanud vahepealsest alarahastatusest. Teatud progress on kahtlemata toimunud, kuid tööstuse toimima hakkamine samal tasemel, nagu see oli nõukogude ajal, vajab veel rohkem aega ja veelgi suuremaid investeeringuid. VF suutlikkust täielikult kodumaisel tööstusel põhinevaid mehitamata õhusõidukeid ehitada on kritiseerinud mitmed eksperdid. Näiteks VF geopoliitika akadeemia asepresident Vladimir Anohhin on öelnud, et kodumaiste UA projektide arendustegevuseks ja nende tootmiseks soovitud mahus napib nii tööstuslikku potentsiaali kui ka piisava oskusteabega inimesi.

Sarnase järeldusega on 2014. aastal välja tulnud ka Vene teadusuuringute keskus, mis väidab, et UA-d esindavad sellist tehnoloogilist valdkonda, milles VF kaitsetööstusel vajalik kompetents puudub ning seniehitatud UA-de optika ja elektroonilised süsteemid on kehva kvaliteediga ning on kaheldav, kas lääneriikidega koostööd tegemata on võimalik nõutavat kvaliteeti saavutada.

Teine suur probleem ongi VF tööstuse teada-tuntud kalduvus ettevõetud projekte pigem n-ö üle ehitada, mitte aga üle disainida. Väikeste ja keskmise suurusega UA-de ehitamine ei ole iseenesest tehniliselt eriti keerukas, kuid märksa probleemsem on õhusõidukite maksimaalne ärakasutamine. UA-de puhul ei ole võtmetähtsusega lennuaparaat ise, vaid selle pardal olev optika, elektroonika jms, mille töökindluse ja gabariitidega on VF tööstusel aastakümneid probleeme.

Kasutusel olevad ja perspektiivsed UA-d VF relvajõududes

2015. a detsembris ütles VF kaitseminister Šoigu, et kui 2011. aastal oli VF relvajõududes kasutuses või arendamises vaid 180 mehitamata õhusõidukit, siis praeguseks on nende arv tõusnud 1720-ni. VF-is seni välja töötatud tänapäevased UA-d on iseloomult vaatlus-, tuvastamis- ja tulejuhtimismissioonideks kasutatavad 10–150 km lennuulatusega lühi- ja keskmaa UA-d. VF kaitseministeeriumi teatel vajab riik veel 3–5 aastat 1000–1500 km lennuulatusega UA-de arendamiseks, mis suudaks analoogselt USA UA-dele maasihtmärke hävitada. Eelnevalt käsitletud UA-programmi raames käibki selles suunas intensiivne töö ning esimest ründeotstarbelist UA-d võib asekaitseminister Juri Borissovi sõnul oodata 2020. aastaks.

UA-kompleksi Navodtšik-2 kuuluvad lühimaa UA-d Granat-1, Granat-2 ning keskmaa UA-d Granat-3 ja Granat-4, mida saab kasutada maastikuluureks, vaatlustegevuseks, sidevõrkude monitoorimiseks ja tulejuhtimiseks. Kompleksis olevad UA-d Granat-1/2/3/4, vastavate tegevusraadiustega 10/15/25/100 km kuuluvad relvajõudude suurtükiväe- ja reaktiivraketiüksuste koosseisu. Kõikidel versioonidel peale Granat-1 on pardal infrapuna-termokaamerad. Kõige parema vaatlustehnikaga on varustatud Granat-4, sellega saab luurata 1 km kõrguselt. Samuti on aparaadil elektroonilise võitluse võimekus.

Izmaši tehas arendab välja ka UA-sid Granat-5 ja Granat-6. Granat-5 on pööratavate rootormootoritega vertikaalstardi ja -maandumisega UA, mida hakati plaanide järgi testima 2015. aasta lõpus. Seitsmekilogrammine UA on välja töötatud luureteabe hankimiseks nii mere- kui ka maaüksuste erivägedele. Operatsioonivõimekus loodetakse saavutada 2016. aastal. Granat-6 on kuni ööpäev kestvateks lendudeks mõeldud 50 kg kaaluv UA, mille testideni loodetakse jõuda 2015. aasta lõpus või 2016. a I poolel.

Üks laiemalt kasutatav UA-kompleks VF relvajõududes on ettevõttes Spetsialnõi Tehnologitšeski Tsentr välja töötatud Lejer-3 (ЛЕЕР-3). Kompleksis kasutatakse UA-d Orlan-10, mis on ette nähtud (GSM-võrkude) monitoorimiseks, sidejaamade positsioneerimiseks, maastikuluureks ja vaatlustegevuseks. UA-le saab asetada gürostabiliseeritud, sh infrapunavõimekusega video-, foto- ja elektroonilise võitluse tehnikat.

Orlan-10 tegevusraadius on 120 km ja lennukõrgus kuni 5 km, maksimaalne lennuaeg on 10–16 tundi ning ta suudab opereerida ka arktilistes tingimustes. VF relvajõududesse saabus Orlan-10 aastal 2013. Sellest alates on seda aktiivselt õppustel ja tegevustel kasutatud ning kompleks on pälvinud kiitvaid hinnanguid. Praegu on katsetamisjärgus juba ka UA Orlan-30, mis perspektiivis vahetab Orlan-10 välja.

UA-kompleksi Forpost toodetakse Iisraeli litsentsi alusel tehases Uralski Zavod Graždanskoi Aviatsii. Kompleks on mõeldud maasihtmärkide otsimis- ja tuvastamismissioonideks. UA maksimaalne lennukiirus on 204 km/h, lennukõrgus 5,8 km ja süsteemi töökaugus olenevalt antennist 150–250 km. Vene UA-eksperdi Denis Fedutinovi sõnul pole VF-il praegu UA-kompleksi, mis võimekuselt Forpostile konkurentsi pakuks. Omadustelt Forpostiga konkureerivad kompleksid, nagu kontsern Vega arendatav Lutš ja kompanii Kronštad arendatav kuni tonnine UA, on praegu veel varases katsestaadiumis ning nende seeriatootmine algab oletatavasti alles mõne aasta pärast.

UA-kompleks Zastava on mõeldud luureks ning sihtmärkide tuvastamiseks ja kättenäitamiseks. UA tegevusraadius on 10 km, lennukõrgus kuni 2200 m, lennukiirus kuni 100 km/h ja lennuaeg kuni 60 minutit. 2015. aastal on tellitud erinevatele sõjaväeosadele kokku 10 UA-kompleksi Forpost ja 27 UA-kompleksi Zastava.

UA-kompleks Tahhion on ette nähtud ööpäevaringseks luuramiseks 50 m kuni 4 km kõrguselt ja juhtimispunktist kuni 40 km kaugusel. Lennuaparaat suudab õhus olla kuni 2 tundi, selle kaal on 25 kg ning lennukiirus kuni 120 km/h. UA-d kasutavad peamiselt Vene motolaskur- ja tankiüksused. 2015. aastal võeti kompleks kasutusele ka Ida sõjaväeringkonna Kuriili saarte piirkonnas.

UA-kompleksi T-28 kuuluva Eleron-3SV katsetused algasid 2012. aastal. Tegu on lähidistantsidel kasutamiseks mõeldud minimaalse akustilise jäljega luure-vaatlusotstarbelise termokaameraga varustatud UA-ga, mille lennuraadius on kuni 25 km, lennuaeg eri andmetel 90–120 minutit ning lennukiirus kuni 130 km/h. Lennukõrgus on maksimaalselt 5 km, optimaalselt tegutseb aga vahemikus 100 m kuni 1 km. Vastavalt riigikaitsetellimusele tootis valmistajatehas VF relvajõududele 2014. aastaks 17 UA-kompleksi 34 Eleron-3SV õhukiga. 2015. aastaks on tellitud samas suurusjärgus UA-komplekse.

UA-kompleks Gruša töötati välja GRU üksuste ja dessantvägede jaoks. 2 kilogrammi kaaluvat UA-d on kasutatud operatsioonidel Lõuna-Venemaal ja õppustel nagu Vostok ja Tsentr. Tegu on lühimaa UA-kompleksiga, mis opereerib juhtimispunktist kuni 10 km kaugusel ja 1–3 km kõrgusel. Lennuaeg on maksimaalselt 75 minutit ning lennukiirus kuni 120 km/h. Vaatluseks on pardal kaks 720 × 576 Mpx kaamerat ning 10 Mpx aerofotokaamera. UA edastab juhtimispunktile andmeid tavaliselt 300–500 m kõrgusel lennates. Varustatuna nüüdisaegse video- ja andmeedastustehnikaga, suudab UA eristada maskeeritud objekte ning hinnata nt suurtükitule mõju sihtmärgile. Alates 2011. aastast kuulub Gruša ka Balti laevastiku relvastusse. Ida sõjaväeringkonna üksuste varustuses olevad Grušad moderniseeriti 2015. aastal, selle käigus vahetati mootorid, täiustati foto- ja videotehnikat ja paigaldati termokaamerad, mis oluliselt UA võimekust parandavad.

Märkimist väärib ka dessantvägede tarbeks välja töötatud UA-kompleks Iskatel. Kompleksi kuuluva UA T-4 tegevusraadius on 8–10 km, see vastab dessantvägede kaudtule laskekaugusele ning tegevuskõrgus on 200 m kuni 4 km. 2012. aastal toimunud kompleksi katsetuste järel Tuula õhudessantdiviisis anti soovitus vähendada õhuki kaalu ja suurendada õhus viibimise aega.

Perspektiivsed Vene UA-d

VF õhujõud vajasid UA-d, mille omadused sarnaneks USA analoogiga X-45 Spiral. Esimene Vene ründe-UA projekt oli MiG Skat. Projektiga alustati 2005. aastal ning prototüüpi demonstreeriti aastal 2007. UA otstarve oli õhurünnakute tegemine vastase liikuvate ja liikumatute sihtmärkide pihta. Aastal 2012 aga projekt peatati ning selle tulemusi ja saadud kogemusi kasutatakse teiste analoogse otstarbega mehitamata õhukite konstrueerimisel.

Vastukäivad teated tulevad projekti kohta, mille käigus üritatakse luua USA ründe-UA Predator Vene analoogi Dozor-600. Projektiga alustati 2008. aastal ja prototüüpi demonstreeriti aasta hiljem. Mõnedel andmetel on projekti arendamine puuduliku finantseerimise tõttu lõpetatud.

Huvipakkuv projekt on ka 2011. aastal konstruktorbüroode Sokol ja Tranzas alustatud Altius-M. 5 tonni kaaluva pikamaa-UA, mille lennuulatus on kuni 10 000 km ja -aeg kuni 48 tundi, kasutusala on vaatlus- ja ründemissioonid. Lisaks on lennuvahendi pardal elektroonilise võitluse aparatuur (Hibinõ või Borisoglebsk-2). 2013. aastal demonstreeriti Altius-M-i prototüüpi Kaasani lennukitehases ja UA katsetuste alguseks peetakse 2017. aastat. 2014. augustis märgati lennukitehase lennuväljast tehtud satelliidipiltidel ühte suurt UA-d, mis on oletatavasti projekt Altius-M.

2015. a detsembris teatati Istrinski mehaanikatehasest, et lõppesid luure- ja vaatlusotstarbelise UA Istra-17 lennukatsetused ning kompleks on kasutamiseks valmis. Istra-17 on edasiarendus UA-kompleksist Istra-10 ja tehase esindaja teatel on uuenduslik selle kompleksi sõltumatus GPS- või GLONASS-navigatsioonisüsteemidest. Mehitamata õhusõiduki stardikaal on 50 kg ja lennuaeg kuni 6 tundi. UA stardib katapuldist ning maandub langevarjuga.

Veel üks perspektiivne ründe-UA projekt on Orion, mille väljatöötamist alustati 2013. aastal ja allikate sõnul pidi UA esmane katselend toimuma juba 2015. aastal, seejärel valmib katsepartii ja relvajõududesse peaks UA jõudma 2017. aastal. Väljatöötatud eksemplar kaalub 1,2 tonni ja suudab kanda 300 kg raskust lasti, sobides nii ka relvastuse kandmiseks. Väljatöötajate sõnul on sisuliselt tegu USA UA Predator analoogiga.

Moskva raadiotehniline uurimisinstituut on välja tulnud UA projektiga Tširok. Mudelit esitleti 2015. aastal. 0,7-tonnise õhkutõusukaaluga õhkpadjal 10 m tiivaulatusega luure-ründeotstarbeline UA võib lendu tõusta erinevalt pinnaselt ja kanda kuni 300 kg tehnikat ja relvastust. Uuendusliku lahendusena on tehnoloogia ja kantav relvastus paigutatud kere sisse, see teeb UA vähem nähtavaks ja parandab aerodünaamilisi omadusi. UA lennukõrgus on kuni 6 km ja lennukaugus kuni 2500 km. Eeldatav lennukatsetuste lõpetamise aeg on 2016. a suvi.

Rjabinski konstruktorbüroo Lutš on välja töötamas vaatlusotstarbelist UA-kompleksi Korsar. Informatsioon projektist on olnud küllaltki varjatud. 2013. aastal lekkis meediasse info, et kaitseministeerium sõlmis tehasega lepingu, selle sisu aga keeldusid osapooled toona kommenteerimast. Projekti tulemust demonstreeris tehas 2015. aastal, näituse Armija-2015 eel. UA eesmärk on vaatlus- ja luuremissioonid 50–100 km kaugusel juhtimispunktist. Perspektiivis on planeeritud tegevusraadiust suurendada kuni 200 kilomeetrini ja samuti paigaldada elektroonilise võitluse aparatuuri. Kompleksi seeriatootmise alguseks on planeeritud 2016 lõpp või 2017. aasta.

Vanemate UA-projektide taastamine

Vene kaitsetööstus ja teadus-arendusinstituudid töötavad uute perspektiivsete projektide loomise kõrvalt ka kunagi eksisteerinud või kiratsevate projektide taaselustamise võimaluste uurimisega. Oktoobris 2015 teatas VF kaitsetööstus, et kompanii Suhhoi ja konstruktorbüroo Simonova töötavad kahe uue kesk- ja pikamaa ründe-UA projektiga: Zenitsa ja Ohotnik – U, ja mõlemad UA-d arendavad plaanide järgi kiirust kuni 800 km/h. Projekt Zenitsa aluseks on juba N Liidu ajal välja töötatud tonnise kaaluga UA Tu-143 Reis ja sarnaselt eelkäijaga selle start kandelennukilt.

Töö projektiga Ohotnik algas 2009. aastal, kui kompaniidele Suhhoi ja MiG tehti ettepanek koos välja arendada uus ründeotstarbeline UA, mille loomisel kasutatakse Mig Skat projekteerimisel saadud kogemusi. 20-tonnise stardikaaluga UA peaks relvajõudude kasutusse jõudma 2020. aastaks. Lisaks teatas 2015. aasta septembris kontsern Radioelektronnõje Tehnologii, et kaalutakse õppe-harjutuslennuki Jak-130 baasil sellise ründe-UA loomist, mis omadustelt ületaks USA analoogset MQ-9 Reaper UA-d. Kontserni esindaja sõnul on kõik vajalik tootmise alustamiseks olemas, kuid lennuki pardaelektroonikat tuleks märkimisväärselt muuta.

Viimased UA näitused VF-is on koosnenud avalikust ja kinnisest osast. Avalikus osas demonstreeritakse üldiselt taktikalise taseme UA-sid, mida toodetakse litsentsi alusel või mille ehituses on kasutatud importosi. Kinnises osas näidatakse strateegilise taseme UA-sid. Kaitseministeeriumi allika sõnul näidatud ühel sellisel näitusel kaitseminister Šoigule päikeseenergiat kasutavat UA-d. Analüütikute sõnul osutab selliste suletud näituste korraldamine, et VF-il on prototüüpe, mida on otstarbekas avalikkuse eest varjata.

Kuigi Vene UA-de arendusprogramm on Läänest maas ja lähiajal samale tasemele ei jõua, on viimastel aastatel siiski mehitamata õhusõidukite tootmisse ja arendamisse palju panustatud. Seda, kas Venemaa käesoleva kümnendi lõpuks lubatud ründeotstarbelise UA valmis saab, näitab aeg, kuid on selge, et iga Venemaaga sõjalises konfliktis olev riik peab arvestama tõsiasjaga, et tema üksuste tegevust võib vastane õhust vaadelda.

Artikli koostamisel on kasutatud Venemaa Föderatsiooni relvajõudude ja juhtivate relvastustootjate pressimaterjale, relvastusülevaateid, spetsialistide blogisid ja wikipedia.org materjale.