Tõttöelda tekib küsimus, millest nad räägivad, sest ühte suurt, väljapaistvat (punast?) nuppu, nagu see ehk filmide eeskujul meie kujutluses on, pole üldse olemas.

The New York Times tegi ajaloolise ülevaate, kust tuleb arusaam, et just nupu vajutamine päästab tuumarelava valla. Kolumnist William Safire selgitab, et "näpp nupul" fraasi alged on II maailmasõja ajas, mil pommitajalennukites olid paanikanupud, millele vajutades sai piloot teisi meeskonnaliikmeid hoiatada.

Ent pigem seostatakse nupule vajutamist siiski tuumarelvadega ja see seos loodi Safire'i sõnul USA presidendivalimistel 1960-ndatel, sageli oma konkurendi ründamiseks. Lyndon B. Johnson ütles 1964. aastal oma vabariiklasest oponendile Barry M. Goldwaterile, et riigijuht peab tegema endast kõik, et vältida "sellele nupule vajutamist, mis maailma hävitab".

Richard Nixon soovis, et Põhja-Vietnami elanikud usuksid, et ta on "hullumeelne mees", keda on raske ohjata ning kes "hoiab oma kätt tuumanupu peal".

Ka eelmistel, 2016. aasta presidendivalimistel, ütles Hillary Clinton oma konkurendi kohta, et "Trump peaks hoidma oma näpu nupust ja käed Ameerika majandusest eemal!"

Midagi ümmargust siiski

Ent kui tuumanuppu ei ole, siis kuidas süsteem töötab? Igal tuumariigil on rünnaku algatamiseks omad reeglid, enamasti on kõige tähtsam see, et riigipea ennast identifitseerib – et tema on tõesti see, kes rünnaku "tellib".

Pole küll nuppu, kuid USA-l on midagi muud ümmargust: pall. Täpsemalt jalgpall, sest kohvrit, milles on kõik tuumarünnakut puudutav, kutsutakse "tuuma jalgpalliks" (nuclear football).

USA president kannab umbes 20 kilogrammi kaaluvat kohvrit kaasas igal pool, kuhu ta läheb. Seda kannavad viis sõjaväelast, üks igast USA sõjaväe harust. Et rünnakut heaks kiita, peab president kõigepealt tõestama, et ta on tõepoolest tema ja selleks peab ta sisestama oma koodi, mida samuti kogu aeg kaasas kannab. Koodi, mis on kirjas kaardil, hüüdnimi on "küpsis" (biscuit).

Edasi on kohvris juhised, kuidas rünnakut läbi viia, näiteks nimekiri asukohtadest, mida USA tuumaarsenaliga on võimalik sihikule võtta. Kohvris on ka raadiosaatja ja koodide autentimistehnika.

Presidendil pole rünnaku algatamiseks vaja ka kellegi nõusolekut, nii et see otsustusprotsess võibki toimuda ühe hetkega ühe inimese peas.

Kuid mismoodi käivad asjad Põhja-Koreas? Nende tuumaprogrammist on ülimalt vähe teada, kuid tõenäoliselt siiski ei ole Kim Jong-uni kabinetilaual suurt punast tuumanuppu.

Ka tema ei vaja kelleltki rünnaku algatamiseks nõusolekut. Usutakse, et Põhja-Korea pikamaarakette on enne tulistamist vaja kütusega täita, mis tähendab, et väga kiiresti rünnak toimuda ei saa. Uuemad lühimaaraketid on aga kiiremad.