Muslimi vennaskond (ingliskeelse meedia mõjutusel kirjutatakse ka Moslemi vennaskond, kuigi araabia keeles ei ole vokaale o ja e) on üks mõjukamaid islamistlikke liikumisi, mis terrorismiga tegi lõpparve juba 1970. aastatel. Samastada vennaskonda ja terroriste oleks justkui absurd – on ju vennaskond võtnud eesmärgiks rahumeelse, demokraatliku arengu, kuigi islamistliku ühiskonna suunas. Šariaat ja kalifaat on endiselt unistustes, aga mitte vägisi.

Terrorismile keeras liikumine juba ammu selja ja terroristid teda ka ei salli. (Umbes nii nagu Euroopa sotsiaaldemokraatia tegi 1920. aastal sisse selge vahe enda ja terroristliku bolševismi vahele. Tõsi, nii sotsiaaldemokraatia kui ka bolševism on ju islamistide arvates läänelik dekadents.)

Ja võimule tulles jäi vennaskond siiski kindlaks demokraatiale, erinevalt võimu nüüd enda kätte haaranud armeest.

Töölisnoorte liikumine kolonialismi vastu

Muslimi Vennaskond (al-ʾIkḫwān al-Muslimūn) on 1928. aastal sündinud töölisnoorte liikumine, millest on hiljem välja kasvanud ka terve rida ohtlikke terrorirühmitusi. Oma juurtelt oli vennaskond suunatud euroopaliku kolonialismi vastu, kuigi vastu pakuti araabia kolonialismi –  kalifaadi taastamine, mis ulatuks Indoneesiast Hispaaniani. Vennaskonna peamine alusepanija Hassan al-Banna (1906-1949) oli aktiivselt osalenud juba 1919. aasta revolutsioonis, mis tõmbas poliitika ligi sadu ja tuhandeid inimesi.

Liikumise rajas Ismailiya linnas seitse Suessi kanali kompanii töölist, eesotsas al-Bannaga, tegemist oli populistliku poliitilise liikumisega, mis seadis sihiks tööliste kaitset välismaise ja monopolistliku ohu vastu. 1936. aastaks oli nende liikmeskond kasvanud 800, 1938. aastaks 200 000 ja 1948. aastaks juba poole miljoni liikmeni. See oli ka aeg, kus terve Lähis-Ida kääris seoses juutide immigratsiooni ja Palestiina aladel puhkenud ülestõusuga ja radikaalsusel oli islamimaades palju kuulajaid.

Mõnigi ekspert näeb Muslimi vennaskonnas maailmavallutuse plaane:

Vennaskond pani Egiptuse põlema

1948. aasta oli veelahkmeks: radikaalsed islamistid ruttasid sõtta Iisraeli vastu, ka Egiptuses kasvas vägivald üle pea. Võimud vahistasid 32 Muslimi vennaskonna liidrit ja keelustasid liikumise. Järgnevalt tappis üks vennaskonna liige peaminister Mahmoud an-Nukrashi Pasha ja kättemaksuks tapeti omakorda vennaskonna liider al-Banna.

1952. aastal süüdistati vennaskonna liikmeid „Kairo tulekahjus,“ kus Kairo kesklinnas pandi põlema ridamisi ööklubisid, teatreid, hotelle ja restorane, kus nähti tavaliselt ka välismaalasi. Egiptuse kuningakoda kukutati revolutsiooniga, mis sai osaliselt hoogu just vennaskonnalt, aga võimule pääses hoopis Moskva lemmik Gamal Abdel Nasser, kes hakkas sotsialismi ehitama.

Vennaskond keelustati uuesti ja nüüd sunniti juba aastateks põranda alla. Tuhandeid vennaskonna liikmeid vahistati, piinati vanglates (Egiptuses on olnud teada näiteks ülekuulatavate elusalt keetmist), ja vaid terrorismile selja keeramise abil saadi võimudelt ajutine amnestia. Põranda all tegutses vennaskond kuni 2011. aasta revolutsioonini välja.

Kuid ka põranda alt suutsid nad 2005. aasta valimistel tõusta suurimaks opositsioonijõuks parlamendis. Ja nüüd oli neid võimatu enam vaos hoida. Demokraatiat ja konstitutsioonilist korda nõudes tuli nende rajatud Demokraatlik Allianss 2011. aasta valimistega võimule, esindajatekojas oli selle käes napilt alla poole kohtadest, nende liider Muhammad Mursi (ingliskeelses meedias ka Mohamed Morsi) kogus mullustel presidendivalimistel 13,2 miljonit häält ehk 51,7 protsenti.

Teine pool Egiptusest aga hakkas koheselt tema vastu protestima ja saavutas nüüd presidendi kukutamise. Kui kauaks küll?

Salafistid ja al-Qaida

Radikaalsem ja äärmuslikum vool Egiptuses on koondunud hoopis teise liikumise, salafistide ümber, kelle alusepanijaks oli 18. sajandi ideoloog Muhammad ibn Abd-al-Wahhab. Ise teevad nad ka vahet vahhabiitide (Saudi Araabias) ja salafistide (Egiptuses) vahel, aga see piir on mõnevõrra suhteline. Igatahes, alates 1970. aastatest, kui Muslimi vennaskond keeras vägivallale selja, on salafistid järsult ägenenud. Just nemad on korraldanud terroristlikke rünnakuid ka Mursi toetajate vastu Egiptuses, nagu alustasid ka mässu Siinail.

Retoorika on osaliselt laenatud nõukogude propagandast:

Salafism on just see loosung, mis on koondanud erinevaid džihadistlikke väikerühmitusi. Muslimi vennaskond äärmuslaste jaoks enam ei kõlvanud. 1980. aastal loodi põranda all salafistide rühmitus nimega Egiptuse Islami Džihaad, mille juht Abbud al-Zumar aasta hiljem president Anwar al-Sadati tapmise eest vangi pandi. 1991. aastast alates on liikumist juhtinud Ayman al-Zawahiri, kes ühines terrorismivõrgustikuga al-Qaida ja tõusis ka selle liidriks.

Aga Egiptuses suri nende rühmitus 2000. aastal sisuliselt välja, alles 2011. aasta amnestiad avasid nende eest vanglauksed ja nad tulid tagasi tänavaile. Mingit liitu nende ja Muslimi vennaskonna vahel küll täheldada ei ole, aga ka uue sõjaväevõimuga sattusid nad konflikti. Armee esindab ju ennekõike USA-sõbralikku Egiptust.

Qutbistide terrorism

Muslimi vennaskonnast võttis al-Qaida aga innustust küll. Täpsemini selle vahepealsest ideoloogist Sayyid Qutbist (1906-1966), kes 1966. aastal atentaadi eest president Gamal Abdel Nasseri vastu üles poodi. Ja hilisemad al-Qaida rajajad (1998, Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri) olid Qutbi kirjutistest vaimustuses.

Just al-Qudsi mõjul võttis islamism Egiptuses terroristliku vormi. Pommid, atentaadid, ennekõike võimukandjate vastu. Enesetapurünnakud olid küll isegi tema ajal veel tulevikumuusika. Neid õppisid palestiinlased hoopis Sri Lanka tamilitelt. Ja Egiptusest on need õnneks enamikus mööda läinud.

Qutb oli ennekõike propagandist. Veel 1952. aastal oli olukord teine, siis oli USA-st õppimast naasnud Qutb veel Nasseri lähemaid nõuandjaid. Just Qutbi ameeriklastevastane propaganda on aidanud kaasa ka al-Qaidale soodsama pinnase tekkele, pole küll täpselt selge, kes teda (lisaks vennaskonnale) veel mõjutas.

Qutbi hukkamine:

KGB sõbrad ja mittesõbrad

Näiteks KGB panus araabia terrorismi, eriti aga ameerikavastase propagandasõja süvendamisele on olnud rohkem kui suur. KGB kätt näeme Hamasis, näeme Palestiina Vabastusorganisatsioonis, näeme pisikestes Palestiina rühmitustes, ka Abu Nidali taga. Aga ei näe siiski muslimi vennaskonna taga. Vennaskond, vastandudes Nasserile, vastandus 1950. aastatest alates ka Moskvale.

Palestiina terrorismi ja muslimivennaskonna mõjud ühinesid omakorda Osama bin Ladeni peamises õpetajas Abdullah Azzamis (1941-1989), kes vennaskonnaga ühinenuna tõmbas ka selle liikmeid sõtta Afganistani, NSV Liidu vastu. KGB jaoks oli vennaskond sel ajal juba suuremgi vaenlane kui ameeriklaste jaoks. Ja ameeriklaste suhtumine vennaskonda ongi kahetine.

Pime šeik

USA liitlase, Egiptuse president Anwar al- Sadati tapmine (1981) jääb võibolla hoopis kolmanda jõu– „pimeda šeigi“ Omar Abdel-Rahmani juhitud Islamigrupi (al-jamāʻah al-islāmīyah, ka al-Gama'a al-Islamiyya) südametunnistusele. Ka tema õpetajaks oli Azzam, ja Rahman liitus islamistidega alles protestiks selle vastu, et vennaskond tervikuna vägivallast loobus. 

Abdel-Rahman kannab küll USA vanglas eluaegset karistust 1993. aasta Maailma kaubanduskeskuse rünnaku pärast. Just tema järgijad (täpsemini osa neist) viisid „sõja“ 1997. aastal Luxoris ka turistide ründamiseni välja. Ja sulandusid tänaseks al-Qaidasse.

Vennaskond laieneb: Hamas

Palestiina ülestõusu (intifada) juhtiv jõud Hamas sündis 1987. aastal muslimivennaskonna haruna, mis eelistas esialgu relvastamata võitlust (kivirahega Iisraeli püssimeeste vastu). Šeik Ahmad Yassini (1938-2004) juhitud liikumine Hamas esitles ennast algusest peale "mõõdukama" jõuna.

Yassini avaldus:

Vägivallatu võitlus polnud Gaza sektoris küll kauemaks võimalik, lisaks on Hamasi tiiva all tegutsenud ka väiksemaid, otseselt KGB, Süüria või Liibüa luurega seotud olnud terroriühmitusi. Ja nagu ilmneb, Hamas neid siiski ei kontrolli. Aga Hamas ise on tulnud ka võimul olles tagasi maa peale. Vägivald nende eesmärke saavutada enam ei aita.