Dinosaurus tulevikust: tulevikuhävitaja naaseb propellerite manu
Temasse uskudes oli ka tulevikku lihtne ennustada, arengusuund oli ju teada. Paraku oli Marxi teoorial üks väike viga – vett ei pidanud see mingist otsast. Ning mitte üksi inimsoo, vaid ka elutute asjade maailmas – näiteks sõjalennukite omas, vahendab ajakirja Tehnikamaailma märtsinumber.
Tuleb tunnistada, et kui mitte ühiskonnaõpetuses, siis vähemalt tehnika arengu koha pealt olin ma surmkindel marksist suurema osa oma elust, sest isiklik kogemus kinnitas seda õpetust igati – iga uus auto oli eelmisest kiirem ja mugavam, iga uus lennuk nobedam ja suutlikum. Vaid kaheksa aastat läks inimese esimesest kosmoselennust päevani, mil inimese jäljed Kuu pinnale tekkisid. Kuidas sa siis ei usu igavesse progressi?
Sõda ja raha
Usk tehnika lõputusse ja aina kiirenevasse arengusse oli paraku kuuma sõja järgne ja külma sõja aegne fenomen. Sõda on ettevõtmine, mida peetakse elu ja surma nimel – kuludele vaatamata. Rahulikus elus, paraku, kipub kulude ja tulude kõrvutamine määrama iga ettevõtmise saatuse. Kuul oli tore käia – aga see oli hirmkallis ja tagasi ei tulnud see raha kusagilt. Nii pole ka imestada, et kosmoseuuringuteks kulutatakse tänapäeval hoopis vähem, kui paarikümne ja enama aasta eest.
Sõjatehnika osas püsis igavese arengu usk kauem, sest Lääs ja Ida olid lõputus tehnoloogilises võidujooksus. Paraku lõppes see 1991. aastal nõrgema poole kokkuvarisemisega ning pikapeale tuli ka kindralitel õppida, et raha ei kasva puu otsas. Sõjanduslikult juhtivad riigid, eeskätt USA, kärpisid uusi relvastusprogramme oluliselt, mõnele tõmmati aga lausa kriips peale.
Vanad ja uued sõjad
Sõjatehnika arengut tänapäeval mõjutab lisaks rahale suuresti ka see, et ettenähtavalt võimalike sõdade olemus on põhimõtteliselt muutunud.
Teise maailmasõja lõpupäevast 1991. aastani elas kogu maailm globaalse sõja hirmus, mis nõudis nii täiuslikke relvi kui vähegi luua suudeti.
Ent siis "kurjuse impeerium" varises ning juba toimunud ja tõenäoliselt veel ees seisvad sõjad on rohkem politseioperatsioonide moodi – ühel pool moodne armee, teisel pool terroristide või muude "pahade" üsna juhuslikult relvastatud jõugud.
Ning sellises sõjas võib ülitehnoloogiline relvastus mõttetult kalliks osutuda – juba Afganistani kampaania algul nentisid USA kindralid, et tulistada miljonidollarilise tiibraketiga räbaldunud telki kõrbes on kulude-tulude võrdluses üsna absurdne tegevus.
Uued sõjad nõuavad uut, neile kohandatud relvastust, ent ega seda polegi eriti olemas – juhtivate militaarriikide arsenalid on täis kolmanda maailmasõja tarbeks loodud ülitehnoloogilist ja ülikallist kraami, mille kasutamine kohalikes konfliktides pole majanduslikult mõttekas.
F-22 Raptor ja SM-27 Machete
Need on kaks sõjalennukit. Esimene on juba USA õhujõudude teenistuses ning seda peetakse kõigi aegade suutlikemaks sõjalennukiks. Teine elab alles paberil/arvutifailides. Sõjalennunduse arengu algpäevadest peale on iga järgnev lennukipõlvkond olnud eelmisest suutlikum. Mille poolest siis Machete Raptorit ületab?
Üllatus-üllatus, lahinguliste võimete poolest mitte millegagi. Turbopropelleriga Machete ei omaks õhulahingus Raptori vastu vähimatki šanssi. Machete tugevus on muus – ta maksab oma kümme korda vähem ning tema lennutund on odavam kui tund Raptori hoidmist angaaris.
Tulevikulennuk minevikust?
Kõigepealt paar sõna lennuki võimalikust tootjast, sest Stavatti nime kandev firma on tõenäoliselt tundmatu ka osale sõjalennunduse fännidest.
Stavatti Aerospace sündis 1994. aastal Stavatti korporatsiooni osana. Stavatti eesmärk on luua senistest põhimõtteliselt erinevaid lahingu- ja tsiviillennukeid, pidades eeskätt silmas muutunud ajanõudeid – vajadust suhteliselt lihtsama ja odavama militaartehnika järele ning suurt nõudlust vähese kütusekuluga tsiviillennukite järele.
Firma asutaja Christopher R. Beskari sõnul oli firma ülesehitusel eeskujuks Lockheed Martini "Skunk Worksi" nime all tuntud salajaste projektide eriosakond – väike, ent ülikvalifitseeritud loominguline meeskond, kelle jaoks seniste tõdede ümberlükkamine ja uute loomine oli igapäevatöö.
Kui "Skunk Works" töötab põhimõtteliselt vaid militaarprojektide kallal, siis Stavatti näeb endal tulevikku ka vähemate uudse joonega tsiviillennukite maailmas – kuid hetkel on firma prioriteet militaarlennukite põlvkonna loomine.
Stavatti SM-27 Machete on tegelikult terve perekond sõjalennukeid, mida üksteisest eristab jõuallikas (reaktiiv- või turboreaktiivmootor) ning meeskonnaruum, kus on üks või kaks kohta. Siiski praegu ei lenda veel ükski Stavatti lennuk. Kõige lähemal reaalselt metalli jõudmisele on praegu turbopropelleriga ühe piloodikohaga ST-27S ja kahekohaline ST-27T.
Propeller sabas
Harjumatuks teeb lennuki üldilme sappa kinnitatud propeller – üldjuhul on propellerlennukeil see riistapuu ju lennuki ninas.
Taga asetseval, tõukaval propelleril on siiski omad eelised – üle lennuki tiibade ja juhtpindade voolab propelleri poolt segi paiskamata õhuvool, mis teeb lennuki juhtimise lihtsamaks ja täpsemaks. Ka on ninapropellerita lennukile lihtsam paigutada relvasüsteeme ja sihtimiselektroonikat.
Lennukit jõustab Pratt & Whitney PW127G reaktiivmootor võimsusega 2920 hobujõudu. Mootori ja propellerite (lennuki sabas ei ole üks, vaid kaks järjestikku asetatud vastassuunas pöörlevat propellerit) vahel on ülekandekast, et vähendada turbiini pöörlemiskiirus propelleritele sobivaks. Propelleri läbimõõt on 120 tolli, esimesel propelleril on kaheksa, tagumisel kuus laba – selline lahendus tagab ideaalse õhuvoo. Mootoriruum on kergelt soomustatud, mis pakub kaitset väikese kaliibriga kuulipildujatule vastu.
Lennukit, nagu öeldud, saab ühe- ja kahekohalisena. Ühekohalist võiks nimetada kergeks hävitajaks-ründelennukiks, kahekohaline (lisaks piloodile istub lennukis relvasüsteemide insener) võib täita avaramaid lahingufunktsioone – aga ka töötada õhuluurajana, teisel istmel on sel juhul luuresüsteeme käsitsev ohvitser.
Lennuki inseneritöö on rõhutatult moodne. 23% lennuki kaalust moodustavad komposiitmaterjalid, 63% kõrgtehnoloogilised kergsulamid (suures osas titaanisulamid) ja 14% polükarbonaadid ning mõned teised eksootilised materjalid.
Torud ja muud relvad
Lennuki relvastus on mitmekesine ning seda saab varieerida vastavalt lahinguülesandele.
Lennuk on varustatud General Dynamicsi 30 mm kiirlaskekahuriga GAU-13/A. See on nelja rauaga kergendatud variant kuueraudsest GAU-8st, laskekiirus on 2400 lasku minutis. Kahekohalise lennuki lahingukomplekt on 470 padrunit, ühekohalisse mahub neid ligi 700. Laskemoona on kaht tüüpi – PGU-13 on lõhkekuul, PGU-14 soomustläbistav uraanist südamikuga mürsk.
Lennukil on tiibade all kaheksa rakettrelvade või pommide konsooli, kokku tõstab lennuk üles kuni kolm tonni sellist relvastust. Kinnitused vastavad NATO standarditele, võimaldades kasutada pea kõiki levinumaid õhk-maa tüüpi relvi. Just maapinnal asuvate sihtmärkide ründamine on Machete "põhitööks". Enda kaitsmiseks õhus on Machetel AIM-9 tüüpi õhk-õhk raketid. Lennuaja pikendamiseks võib tiibade alla kinnitada veel täiendavad kütusepaagid.
Machete on rikas ka elektroonilise relvastuse poolest. Osa sellest on integreeritud lennukisse, täiendavad elektroonilised vidinad võib kinnitada tiibade alla konsoolidele.
Tulevased Macheted
Stavatti ei kavatse piirduda Machete propellervariandiga. Joonistel on sama lennuk ka reaktiivmootoriga variandis – see lisab lennukiirust, ent vähendab lennuaega. Ning kavandi tasemel on ka Stavatti SM-47 Super Machete – täismõõdus hävitaja huvitava ettepoole suunatud tiivalahendusega.
Ette kallutatud tiibu on eksperimentaallennukitel katsetanud ka USA (Grumman X-29) ja N. Liit (Su-47). Sellise lahenduse teoreetiliseks eeliseks on puhtam õhuvool üle tiibade, mis muudab juhtimise täpsemaks, miinuseks aga tiiva suurem kaal – taha kallutatud tiiba surub õhuvool vastu lennukit, ette kallutatud tiibu üritab aga ära rebida, seetõttu tuleb ette kallutatud tiivad teha vastupidavamad. Ning kui Stavatti esimesed projektid on kõik militaarsed, siis tulevikus loodetakse siseneda ka ärilennukite turule.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!
