"Desinformatsija" ehk KGB plaan B: vee sogaseks ajamine pärast Kennedy mõrva

 (33)
"Desinformatsija" ehk KGB plaan B: vee sogaseks ajamine pärast Kennedy mõrva
KGB peakorter MoskvasRIANovosti

Nädal pärast John F. Kennedy mõrva, 29. novembril 1963, asus seda uurima USA ülemkohtu esimees Earl Warren. Vähem kui aastaga suutis ta uurimise ka lõpule viia, ainult ta ei suutnud tõestada kellegi suunavat kätt Oswaldi kuriteo taga.

Warreni komisjoni raport on kokku 889 lehekülge pikk ja igatahes põhjalik, kuigi on selge, et väga palju asitõendeid, ennekõike Oswaldi Moskvas ja Minskis viibimise aja kohta, tema kätte ei saanudki sattuda. Warreni komisjoni järeldused, kui nad ka olid õiged, ei suutnud siiski kuulujuttude keerises Ühendriike rahustada.

Esialgu oli küll 55,5 protsenti ameeriklastest valmis Warreni järeldusi uskuma. Siis aga hakkas USA meediasse voolama järjest teateid, mis pidid ja ka suutsid kõiki kõikides faktides kahtlema panna.

1966. aastal ilmus äkki meedia ette üks Louisiana osariigi ühe ringkonna prokurör, nimega Jim Garrison, väites, et temani on jõudnud uut infot. 1967. aastal vahistas Garrison ühe New Orleansi ärimehe Clay Shaw, keda ta väitis CIA agendiks ja keda ta väitis olevat Kennedy mõrva taga.

Seotud lood:

Kohtu ette viiduna ei kannatanud küll ükski asitõend enam päevavalgust ja vandekohtunikel ei kulunud isegi tundi, et Clay täielikult õigeks mõista. Tänaseni on Garrisoni isik tekitanud vaidlusi, kas tema töö oli lihtsalt maksumaksjate raha väärkasutus või oli mehe motiivide taustal midagi hullemat.

KGB sissetöötatud "aktiivsed meetmed"

CIA järeldab, et juba enne Kennedy mõrva oli Moskva edukalt katsetanud nn “desinformatsija” kampaaniatega, kus näiteks tundmatus Itaalia kommunistide ajalehes Paese Seras ilmunud USA-vastaseid paskville võimendati Pravda veergudel ja sealt levivad need juba “Lääne meedia kirjutab” valefaktidena muu maailma meediasse.

Just samasse ritta sattus ka prokurör Garrison, kes oma CIA-vastastele väidetele tõendeid otsis just samale “Itaalia meediale” tuginedes. Ja igasugune CIA katse neid väljamõeldisi kummutada oleks vastu võetud pehmelt öeldes umbusuga. Nagu CIA praegu kinnitab, eelistasid nad seepeale lihtsalt oodata, mis Garrisoni jutust lõpuks välja tuleb.

Garrisoni mõjutas vähemalt kaks meest, kelle suhted Moskvaga väärivad eraldi peatükke. Üks neist on üleilmse rahuliikumise käilakuju Bertrand Russell, teine aga üks produktiivsemaid vandenõuteooriate autoreid Mark Lane.

Mark Lane oli poliitikaambitsioonidega advokaat, kes juba 1963. aastal hakkas väitma, et Oswald tegelikult ei tapnud Kennedyt. Teisel pool ookeani sekundeeris talle Nobeli kirjanduspreemia laureaat Russell, juhtides rahuliikumist, mida siiani peetakse avalikuks KGB mõjuagentuuriks maailmas. Mark Lane on teistel väidetel saanud 1964. aastal KGB-lt 2000 dollarit, et levitada valet Kennedy mõrva kohta, väide, mida Lane muidugi vihaselt tagasi lükkab. Lane oli tahtnud hakata ka Oswaldi esindajaks Warreni komisjoni ees, aga selleks teda ei võetud.

Bertrand Russell pani kokku lausa oma meeskonna Kennedy mõrva uurimiseks, kuigi tal Londonis puudus igasugune juurdepääs alginfole, ja ta esitles Lane’i suure tunnistajana. Ja Garrisoni kolmandaks-neljandaks mõjutajaks ühe kahtlase kõrtsivaidluse ajal kõlanud vihje (kus keegi oli kedagi süüdistanud Kennedy mõrvas) ja ühe kahtlase Itaalia ajalehe väidete kõrval on teadaolevalt olnud just Lane ja Russell.

Garrisoni tahtmine midagi tõestada jäi püsima, ta ilmutas hiljemgi mitu vandenõuteooriaid kokku vorpinud raamatut, suunates ka režissöör Oliver Stone kätt, kui see 1991. aastal filmis skandaalse filmi JFK. Garrison ise pandi selles propagandafilmis näitlejana kehastama muide Warrenit ennast. Ja Lane'i ja Garrisoni raamatud panid tugeva aluse uuele kirjandusliigile – vandenõuteooriatele.

Tänaseni on võimatu tuvastada küll otsesidemeid KGB ja Lane’i, Garrisoni, isegi Russelli vahel, nagu polnud võimalik tuvastada ka teistpidist sidet Shaw ja Oswaldi vahel. Shaw oli küll kunagi varem kirjutanud CIA-le raporteid oma välisreisidest, aga mingeid seoseid tema ja Kennedy mõrva vahel ei olnudki võimalik tuvastada.

Kuid raha liikumine Moskvast Russelli juhitud rahuliikumise toetuseks on olnud veelgi selgemini nähtav kui 2000 dollari liikumine Lane’i taskusse. Mark Lane, Bertrand Russell ja ajaleht Paese Sera osutusid ilmselgelt vaheastmeks Garrisoni-taoliste isikute mõjutamisel. Russell on aga tänaseni Euroopas uusvasakpoolsuse iidoliks.

KGB levinumaid võtteid

KGB-d juhtis 1961-1967 Vladimir Semitšastnõi, 1967-1982 aga hilisem NSV Liidu liider Juri Andropov. Sellesse aega jäi Berliini müüri kerkimine, KGB võitlus Moskvaski pead tõstva läänemeelse dissidentlusega, Nikita Hruštšovi kukutamine paleepöördega 1964, sissetung Tšehhoslovakkiasse 1968, jne. KGB oli nendes kõikides aktiivne osaline.

Desinformatsija, ehk siis sihilike läänevastaste vandenõuteooriate levitamine, kuulus sel ajal KGB esimese peadirektoraadi alluvusse, ehk oli juhitud kõige kõrgemalt tasemelt. Samal ajal oli KGB-l ka eraldi osakond, mis tegeleski poliitiliste vastaste mõrvamisega. Ametlikus keeles nimetati seda kõike “aktiivseteks abinõudeks”. Ja 1992. aastal läände viidud Mitrohhini arhiivil oli selliste kampaaniate kohta ridamisi tõendeid esitada.

Loe ka põhjalikumat ingliskeelset ülevaadet nn "aktiivsetest abinõudest."

Kennedy, kui populaarne president, kelle mõju tõrjumiseks püstitati Berliini müür, ja kes eriti julmalt alandas Moskvat Kuuba raketikriisis, oli kahtlematult Moskva jaoks vaenlane number üks. Küsimus on ainult, kas KGB tegelikult korraldas Kennedy mõrva.

Tõendeid selle kohta ei jäetud, aga niivõrd skandaalse kava puhul oleks nende tekitamine olnud ka imelik.