Dedovštšina – Vene relvajõudude nuhtlus juba enam kui poole sajandi jooksul

 (129)
Dedovštšina – Vene relvajõudude nuhtlus juba enam kui poole sajandi jooksul
Illustratiivse tähendusega pilt vene sõduritest (foto: Mikhail Tereshchenko, TASS / Scanpix)

25. oktoobril 2019. a tappis närvid kaotanud Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude ajateenija reamees Ramil Šamsutdinov Taga-Baikali krais Gornõi asulas paiknevas sõjaväeosas kaheksa sõjaväelast.

Tapmise põhjuseks peetakse isikute vahelisi suhteid ja vastuolusid ühe väeosa ohvitseriga. Süüdlase isa peab sündmuse põhjuseks Vene ja teiste SRÜ riikide relvajõududes olevat dedovštšinat, kirjutab ajakiri Sõdur 1/2020.

See ei olnud esimene dedovštšina tagajärg ega pruugi kahjuks ka viimaseks jääda, kui seda nuhtlust sealsetes relvajõududes ei suudeta välja juurida.

Mina puutusin dedovštšinaga kokku ajateenistuse ajal Valgevenes Nõukogude Liidu (NL) armee 29. tankidiviisi remondipataljonis novembrist 1987 kuni maini 1989.

Linnakus, kus ma teenisin, olid jalaväerügement (NL-i armees polk) ja mitu diviisi erialapataljoni: luure-, side-, pioneeri- ja minu remondipataljon.

Hiljem paigutati pataljonid kõrval asuvasse linnakusse, kus oli suurtükirügement. Seega oli mul võimalik jälgida elu eri väeosades. Mina pääsesin väga kergelt võrreldes sellega, mis paljudele teistele NL-i armees teeninud eestlastele osaks sai.

Kuidas dedovštšina alguse sai?

„Ded“ tähendab vene keeles vanaisa ja ka vanameest. Seega on dedovštšina kauem teeninud ajateenijate vaimne ja füüsiline vägivaldne ja ebaseaduslik ning sõjaväemäärustikega kehtestatud korraga vastuolus olev võimutsemine vähem teeninud ajateenijate üle ehk meie mõistes määrustikuvälised suhted.

Seotud lood:

Dedovštšina sai alguse 1960-ndate aastate lõpus. Selle tekkimise peamine põhjus oli ajateenistuse lühendamine kolmelt aastalt kahele maaväes, neljalt aastalt kahele lennuväes ja piirivalves ning viielt aastalt kolmele mereväes.

Vähendamise aluseks oli 1967. a vastuvõetud NL-i seadus üldisest sõjaväekohustusest. Seaduse rakendamise käigus ei vähendatud juba teenivate ajateenijate teenistusaega, vaid uute teenistusse võetud ajateenijate teenistusajaks määrati kaks või kolm aastat.

Seega sattusid koos teenima erineva ajateenistuse pikkusega ajateenijad, kusjuures varem teenistusse kutsutud olid juba omandanud teatava teenistuskogemuse.

Oma solvumist nende jaoks ebaõiglase seaduse rakendamise üle hakati välja elama hiljem kutsutud väiksema ajateenistuse kestusega ajateenijate peal. Olevat juhtunud sedagi, et kolm aastat teenima pidanud ajateenija sai hiljem koju, kui temaga koos teeninud kaks aastat teeninud ajateenija.

Kui lõpuks olid kõik kolm aastat teeninud ajateenijad reservi arvatud, jäid neist üksustesse maha füüsiliselt ja vaimselt solvatud ja alandatud kaasteenijad, kes hakkasid kogetud alandusi maandama uute kaasteenijate peal, need pärast eelmiste lahkumist uute ajateenijate peal ning „kuri“ oligi lahti lastud.

Dedovštsina peamiseks põhjuseks võib pidada ajateenistuse lühendamisega seotud protsesse, aga selle teket on mõjutanud ka järgmised asjaolud:

• Ajateenistuse lühendamise tõttu vajati rohkem kutsealuseid ja ajateenistusse hakati kutsuma kriminaalselt karistatud ja kinnipidamisasutuses viibinud isikuid, kes tõid kaasa kinnipidamisasutuste subkultuuri. See on venelaste enda dedovštšina tekke lemmikpõhjus.

(Mul on sellele vastuväide: kui dedovštšina hõlmas kõiki NL-i relvajõudude üksusi, siis kriminaalkorras karistatud isikud saadeti peamiselt ehitusvägedesse ja oli üksusi, kuhu neid iialgi ei saadetud.)

• Teenistusse saabusid need, kes ei olnud näinud II maailmasõda ja sellele järgnevaid raskeid aastaid ning nad olid suurema agressiivsusega kui varasemate kutsete ajateenijad. 1960-ndate lõpus toimus noorsoo aktiviseerumine üle maailma: läänes noorsoorahutused, terroristide aktiviseerimine ning Hiinas – „kultuurirevolutsioon“.

• Vastukaaluks eelmisele lahkusid sellel ajal teenistusest viimased II maailmasõjas võidelnud ohvitserid ja allohvitserid, kes olid teravalt vastu igasugusele vägivallale.

Dedovštšinast kujunes NL-i relvajõudude ajateenijate subkultuur, mis oli laevastikus natuke teistsugune kui muudes väeliikides, sest seal oli teenistusaeg kolm aastat.

Selles subkultuuris olid ajateenijad jagatud teenistusaja kestuse järgi hierarhilistesse kastidesse, millel oli oma nimi, õigused ja kohustused ning välised tunnused vormiriietuses.

Dedovštšinat oli igal pool, sealhulgas Kremli auvahtkonna rügemendis, allveelaevadel, Tallinna tänavatel patrullinud miilitsarügemendis, õhudessantvägedes ja Afganistanis sõdinud 40. armees ning väidetavalt sõjakoolides vanemate ja nooremate kursuste vahel.

Kõige rohkem oli dedovštšinat ehitusvägedes, kuhu saadeti kõige madalama tasemega, sh kinnipidamisasutuses viibinud isikuid, ning ehitusvägedel ei olnud ka relvi.

Eliitvägedes soosis dedovštšinat äärmuslik sisekord ja õhudessantvägedes üksuse spetsiifikast tulenev kõrgendatud agressiivsus. Väidetavalt oli dedovštšinat vähe piirivalvevägedes, sest sinna saadeti väga hoolikalt valitud ja usaldusväärseid isikuid.

Meil diviisis oli seda traditsiooniliselt vähe sidepataljonis. Mida kõrgem oli ajateenijate haritus, seda vähem oli dedovštšinat.
NSV Liidu lagunemise järel rajasid endised liiduvabariigid toonaste NL-i relvajõudude põhjal oma relvajõud ja koos muuga said kaasa ka dedovštšina.

Peale Vene relvajõudude leidsin internetist andmeid dedovštšina kohta Valgevene, Ukraina, Kasahstani, Aserbaidžaani ja Armeenia relvajõududes. Ei saa välistada, et seda on ka teiste SRÜ riikide relvajõududes.

Dedovštšinaga sarnaseid juhtumeid on fikseeritud ka 1990-ndatel aastatel Eesti kaitseväes, viimasel juhul oli tegemist sama kutse ajateenijatega.

Wikipedia andmetel oli dedovštšinaga sarnane ajateenijate subkultuur Ida-Saksa ja NL-i blokki kuulunud Poola relvajõududes. Sattusin mõned aastad tagasi pildi peale Põhja-Korea ajateenijatest, kus märkasin dedovštšinale omaseid erinevusi nende vormiriietuses.

Loe edasi ajakirjast Sõdur 1/2020