Butõrka - arhitektuurimälestis, kunagi vahepeatus teel Gulagi, täna rahvast täis litsutud türm

 (39)
Butõrka - arhitektuurimälestis, kunagi vahepeatus teel Gulagi, täna rahvast täis litsutud türm
Butõrka vangla 2010. aastal. Foto: Stanislav Kozlovski / Creative commons

Moskva uurimisisolaator number 2, rahvalikult Butõrka, on olulisemaid vanglaid Moskvas. Eestlastel on otseseid kogemusi selle vanglaga nõukogude võimu aastatest, sest sealt käisid läbi paljud "poliitilised." Täna on tegemist aga Moskva peamise vanglaga, kus vangid on surutud karjakesi kokku pisikestesse kongidesse ja haigused levivad.

Vormiliselt on Butõrka eeluurimisisolaator, ehk etapivangla, kus hoitakse inimesi, kes eeluurimise või kohtu all, ootavad edasisaatmist vangilaagritesse või väljasaatmist. Niisiis, kui Eesti kodanikku Eston Kohverit seal hoitakse, ei saa see eriti pikaajaline viibimine olla, ta on ametlikult juba süüdi ja 15 aastaks vangi mõistetud.

Vangla võis Butõrkas asuda juba 17. sajandil, sest enne tänapäevast vanglat asusid sellel kohal husaaripolgu kasarmud ja enne kui ülestõusujuht Jemeljan Pugatšov 1775. aastal hukati, viibis ta aheldatuna just tänase vanglatorni keldris. Katariina Suure ajal, 1784 otsustati senise puitehitise asemele rajada kivimüüridega vangla, millel oli neli torni ja mille projekteeris arhitekt Matvei Kazakov. 1863. aastal veeti sellesse vanglasse ka massidena Poola ülestõusu osavõtjaid. Nime sai vangla naabruses olnud Butõrski väravate järgi.

1879. aastal valmis tänane hoone, nn Venemaa Bastille, mis on nüüdseks ametlikult arhitektuurimälestis, aga nii palju kui kuulda, siis elutingimused selles pole just tänase päevani eriti inimlikud.

Butõrka 1890. aastatel Wikimedia commons
Seotud lood:


Seal hoiti tsaariajal kinni kõikvõimalikke revolutsionääre, ka nõukogude võimu kehtestamise järel püsis vangla edasi etapivanglana nn poliitilistele. Seal on istunud kinni kuulus poeet Vladimir Majakovski, tšekistliku masinavärgi rajaja Feliks Dzeržinski, anarhist Nestor Mahno, jt. Hiljem aga veetis Butõrkas vanglaaega näiteks Aleksandr Solženitsõn, eestlastest kindral Johan Laidoner ja diplomaat Georg Meri. Vangla oli tavaliselt vahepeatuseks teel Gulagi laagritesse.

1905. aasta detsembris peeti Butõrka esisel ka lahing, kui revolutsionäärid püüdsid seal vangistatuid vabaks aidata. 1908. aastal aga demonstreeris oma põgenemistrikki sellest vanglast kuulus maag Harry Houdini.

Kongid on tavaliselt ehitatud, et mahutada kuni kümmet, suuremad 60 vangi, aga tipphetkeks oli Suure Terrori aeg 1937-1938, kui kongidesse suruti kokku 170 inimest ja kogu vangla rahvastik kasvatati enam kui 20 000-ni. Sel ajal küll kohtupidamine oli formaalsus ja paljud vangid veeti otse hukkamisele.

Vangla on vana. Varlam Šalamov ja Eduard Limonov on meenutanud, et suviti on vangla põrgulikult palav, Limonov väidab oma seal veedetud aja põhjal ka, et vangla on siiani ülerahvastatud, kongides hoitakse siiani enam kui sadat vangi, kusjuures levivad tuberkuloos ja aids, sest paljud vangid on narkomaanid ja kongi kohta jagub tavaliselt vaid üks süstal. Paljud vangid on kaukaaslased.

Vähemalt on 1995. aastast alates vangidel lubatud ka televiisorit vaadata. Ja naisi sinna enam 1996. aastast alates ei tooda. 1971. aastast on vangla juures pisike muuseum, 1992. aastal taastati ka 70 aastat varem likvideeritud kabel.

Vanglas on 434 kambrit, millest 101 on üldkambrid, mõõtmetega 6x12 meetrit, 301 väiksemad kambrid ja 32 kartsa distsiplinaarkaristuste jaoks. Ametlikult ei tohiks seal pidada enam kui 3500 vangi korraga, tänapäeval on seal ligi 2700 vangi.

Kuulsaim Putini-aegne vang on olnud meediamagnaat Vladimir Gussinski 2000. aastal, kes veetis Butõrkas küll kolm päeva. Võimud on tahtnud ka vanglat maha müüa ja uut hoonet ehitada, aga see plaan pole teostunud.

Tsaariajal nähti Butõrkast massipõgenemisi, nõukogude ajal (väidetavalt) põgenemisi ette ei tulnud, kuid alates 1992. aastast on kirjas vähemalt kaheksa õnnestunud põgenemist sealt, viimati aastal 2010.