Briti eskaadri ülemana Tallinnas: Admiral Alexander-Sinclairi kuus nädalat Läänemere missiooni

 (2)
Briti eskaadri ülemana Tallinnas: Admiral Alexander-Sinclairi kuus nädalat Läänemere missiooni
Admiral Sinclairi juhitud HMS Cardiff juhatamas üle võetud Saksa sõjalaevu Rosythi sadamasse.Wikimedia commons

Eesti vabariigi ajaloost vähegi teadvale inimesele pole admiral Alexander-Sinclairi nimi võõras. Üldjuhul teatakse Briti kuningliku mereväe Läänemere eskaadri toetust ja panust Eestile Vabadussõja kriitilistel hetkedel. Et tänavu 12. detsembril avati Tallinnas admiral Sir Edwin Sinclair Alexander-Sinclair of Freswicki büst, on õige aeg rääkida lähemalt, kes ta oli ja mida tegi.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2015

Ta sündis 12. detsembril 1865 Malta saarel, suri 13. novembril 1945. Tema isa oli kuningliku mereväe mereväekapten John Hobhouse Inglis Alexander, ema suri, kui poeg oli kümneaastane. Vanemad elasid pikemat aega Šotimaal.

Enne laevastiku teenistusse asumist õppis ta 1841. aastal asutatud Stubbingtoni erakoolis, mis on olnud aastakümneid tihedalt seotud briti merejõududega kui noormeeste kadetiks astumiseks ettevalmistaja. Kuningliku mereväe teenistusse asus tulevane admiral 1879. a kadetina õppelaeval Britannia. Esimese ohvitseriauastme sai ta 1881. aastal. Sestpeale viisid teenistusülesanded ta Hiinasse, Kanalieskaadrisse, Vahemerele. Pärast mereväekapteni auastmesse ülendamist 1905. a juunis määrati ta Osborne’i kuningliku mereväe kooli ülemaks ja teenis seal nooremohvitseride koolitajana 1908. aastani. 1909. a määrati ta ristleja Sapphire’i komandöriks, aastail 1911–1913 oli Alexander-Sinclair nimeka Nelsoni lipulaeva Victory komandör, olles samaaegselt Portsmouthi mereväebaasi ülema adjutant1.

Seotud lood:

1. septembrist 1913 määrati Alexander-Sinclair lahingulaeva Temeraire’i komandöriks. Sellel laeval teenis ta ka Esimese maailmasõja alguses. 8. veebruaril 1915 nimetati Alexander-Sinclair kommodooriks ja ta hakkas juhtima 1. kergeristlejate eskaadrit, heisanud oma vimpli kergeristlejal Galatea. Ajalukku läks ta 1916. a Jüüti merelahingus osalemisega. Nimelt oli just tema laevalt tehtud 31. mail selle lahingu esimesed lasud Saksa torpeedolaevade suunas. 6. juunil 1916 autasustati teda Bathi ordeniga Saksa Zeppelini L 7 allatulistamise eest 4. mail.

26. aprillil 1917 ülendati Alexander-Sinclair kontradmiraliks ja juunis asus ta juhtima 6. kergeristlejate eskaadrit, tema lipulaevaks sai kergeristleja Cardiff. 1918. aasta novembris pärast Saksamaa kapituleerumist sai ta ülesande viia alistunud Saksa laevastiku 74 laeva interneeritavaiks Briti Grand Fleeti2 Scapa Flow baasi.

Pärast selle ülesande täitmist juhtis ta Briti kergeristlejate eskaadri tegevust Läänemerel, sellest tuleb juttu allpool.

1919. aasta jaanuarist määrati ta Portsmouthi dokkide admiraljuhatajaks, 4. aprillil 1922 ülendati ta viitseadmiraliks. 1922.–1924. aastani teenis ta Briti Atlandi laevastiku 1. lahingulaevade eskaadris, oli 1925-1926 Hiina baasi ülem. 4. oktoobril 1926 ülendati ta admiraliks. 1927–1930 oli ta kuningliku mereväe alluvuses olnud Londonisse sissesõitu kaitsva baasi The Nore ülem. 23. mail 1930 nimetati ta Tema Majesteet George V esimeseks mereväeadjutandiks. Erru arvati ta 12. detsembrist 1930. Teda on autasustatud mitme ordeniga.

Läänemerele mineku eellugu

1918. aasta novembris sai kontradmiral Edwin Alexander-Sincair The Grand Fleeti ülema David Beatty käsu asuda formeerima Läänemere eskaadrit.

Lootusetus olukorras Saksamaa oli 11. novembril 1918 sõlminud Compiègne’i vaherahulepingu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Selle lepinguga lõpetati sõda Lääne-Euroopas, kuid tekkinud oli täiesti uus poliitiline olukord Ida-Euroopas. 13. novembril oli Nõukogude Venemaa kuulutanud kehtetuks Brest-Litovski vaherahu.

14. novembril formuleeriti Suurbritannia põhimõttelised seisukohad bolševikevastase tegevuse suhtes – näidata oma lippu Läänemerel, kindlustada kontroll selle mereala ja eriti kaubavahetuse üle, ning toetada ka relvastuse ja varustusega Eestit ja Lätit, kes olid välja kuulutanud iseseisvuse.

14. novembril formuleeriti Suurbritannia põhimõttelised seisukohad bolševikevastase tegevuse suhtes – näidata oma lippu Läänemerel, kindlustada kontroll selle mereala ja eriti kaubavahetuse üle, ning toetada ka relvastuse ja varustusega Eestit ja Lätit, kes olid välja kuulutanud iseseisvuse. Suurbritannial ja tema liitlastel oli vaja kindlustada oma mõjusfääri Läänemerel, et takistada selle minekut Saksamaa või Nõukogude Venemaa kätte. Samuti olid eriti Eesti välisesindajad eesotsas Londoni saadiku Ants Piibuga teinud pingeliselt tööd, et saada Suurbritannia valitsuselt toetust. 11. novembril oli talle edastatud valitsuse palve, et Eestisse saadetaks briti sõdureid koos toiduvarudega. 14. novembril oli valitsuse esindaja Jaan Tõnisson teatanud, et Eesti toiduvarud on vähenenud kriitilise piirini. Tallinna elanikele anti vaid pool naela (ca 220 grammi) leiba, seegi segatud aganate või kartuliga. Väga oli vaja ka sõjavarustust. 19. novembril käisid Piip ja valitsuse esindaja Mihkel Martna Briti välisministeeriumis lord Robert Cecili jutul Briti valitsuselt abi palumas ja selle kaudu võimalikult ka mujalt. Samal päeval esitati ka kirjalik palve.

21. novembril 1918 saatis Briti välisministeeriumi esindaja oma esindajale Kopenhaagenis telegrammi, mille sisu oli lühidalt järgmine: Me tahame Briti merejõud Läänemerele saata. Relvarahu sakslastega annab meile selleks täieliku õiguse. Admiraliteedi soov on saada baasiks Kopenhaagen. Palun pärige Taani valitsuselt järele, kas see on neile vastuvõetav.

24. novembril saadeti Admiraliteedist salajane käsk The Grand Fleeti ülemale Beattyle, et ta annaks 6. kergeristlejate eskaadri ülema kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclairi käsutusse üksuse formeerimiseks laevad. Esialgu oli plaanis kasutada viit C-klassi kergeristlejat3 Calypso, Caradoc, Cardiff, Cassandra ja Ceres, üheksat V- ja W-klassi4 hävitajat, seitset miinitraalerit juhtlaevaga Gretna5. Eskaadri koosseisu arvati veel kauba-reisilaevadest ümberehitatud miiniveeskjad Princess Margaret ja Angora, kaks tankerit ja söelaevad. Eskaadri lipulaevaks määrati Cardiff, mille komandör oli Alexander-Sinclair. Laevad tuli koondada Kopenhaageni juurde. Sellele järgnes kohe käsk kontradmiral Alexander-Sinclairile, kus oli lisaks formuleeritud ülesanded, operatsiooni eesmärk, tingimused koostööks riigi esindajatega välismaal. Samuti täpsustati Balti riikidele tarnitavate relvade ja laskemoona üleandmise tingimused. Kaasa anti talle poliitilise nõuandjana V. H. C. Bosanquet, kes oli olnud konsul Riias. Ka oli lipulaevale määratud kolm ohvitseri tõlkideks.

Kurss Läänemerele

Kergeristlejad koos hävitajatega, miinitraalerid ja varustuslaevad alustasid teekonda 26. novembril. Juba esimestel päevadel tabas eskaadrit ebaõnn. Taani põhjaosas sõitis madalikule söelaev. Admiraliteet saatis välja asenduslaeva, mis hukkus Põhjamerel miinil. Ülejäänud laevad jõudsid Kopenhaagenisse 28. novembril. Seal vestles admiral esmakordselt Eesti vabariigi esindajatega, kes tutvustasid talle riigi olukorda. Saadik Menning rõhutas, et vältimaks Eesti okupeerimist bolševike poolt, peaks Briti eskaader võimalikult kiirelt Ajutise Valitsuse julgestamiseks Tallinnasse sõitma.

Samal päeval algas Eesti Vabadussõda ja järgmisel kuulutati Narvas välja „iseseisev Eesti Nõukogude Vabariik Eesti Töörahva Kommuun“.

1. detsembril jõudsid eskaadri laevad Liepāja sadamasse. Sinclairi esimeses ettekandes admiral Beattyle on info, et kohalike valitsuste toetamiseks oleks vaja Briti lippu näidata võimalikult paljudes sadamates, sest kohalikud on nõrgad ja väga kehvasti relvastatud. Samuti hoiatas ta miiniohu eest, kuid Sinclair oli jätnud miinitraalerid Kopenhaagenisse maha, sest need ei sobinud Läänemerel töötamiseks.

Relvastust võib jagada ainult eskaadri ülem oma äranägemise järgi, aga eestlased peavad saadud relvadega endid ise kaitsma, sest Suurbritannia laevastik ei saa Tallinnasse jääda.

Kohe esimesel päeval tuli admiralil hakata lahendama küsimusi, millega tal varem ilmselt muret ei olnud. Nimelt hakkasid tema kui Suurbritannia esindaja juurde oma probleemide lahendamiseks abi paluma tulema erinevate huvigruppide esindajad. Esimesena soovis audientsi Liepājas olnud sakslaste esindaja, sellest ütles ta ära. Siis tuli lätlaste delegatsioon, paludes jätta sadamasse maha vähemalt üks inglise sõjalaev, mis oma kohaloluga piiraks sakslaste omavoli.

Selline diplomaatiline laveerimine kestis kogu admirali Läänemere-missiooni aja.

Admiraliteedilt sai ta Eesti valitsusega suhtlemiseks täiendavad instruktsioonid: relvastust võib jagada ainult eskaadri ülem oma äranägemise järgi, aga eestlased peavad saadud relvadega endid ise kaitsma, sest Suurbritannia laevastik ei saa Tallinnasse jääda.

4. detsembril väljus Liepājast Tallinna poole neli kergeristlejat ja üheksa hävitajat. 5. detsembri öösel sõitis kergeristleja Cassandra6 Saaremaast läänes miinile ja uppus. Plahvatuse tagajärjel hukkus 11 meest. Sinclairi eskaadri ebaõnn jätkus 6. detsembril, kui udus sõitsid kokku hävitajad Verulam ja Westminster. See, et Liepāja sadamasse sissesõidul vigastas Calypso oma sõukruvi, oli olnud üsna kerge taluda.

Kontradmiral Edwyn Sinclair Alexander-Sinclair (1865-1945). Portree autoriks Francis Dodd (1874-1949). Wikimedia commons

Sinclair otsustas Kopenhaagenisse tagasi pöörduda. Sinna jõudis ta 7. detsembril ja jäi ootama edasisi juhtnööre. Admiraliteedis kaaluti seoses Cassandra uppumisega eskaadri tagasikutsumist. Lõpuks otsustati ikkagi alustatut jätkata. Tankerid ja miiniveeskjad relva- ja laskemoonalaadungitega jõudsid ka Kopenhaagenisse. Eskaader sisenes Liepājasse 9. detsembril. Mereteed Soome lahele ja Tallinna oli aga täis miinivälju ja neist läbipääsemiseks brittidel kaarte ei olnud. Eesti miinilootsid ootasid sõjalaevade saabumist Osmussaare all, kuid sellest ei olnud britid teadlikud.

11. detsembril jõudis Liepājasse puksiiril Reval kolonel Johan Laidoner koos eesti miinilootsidega, et eskaader läbi miiniväljade Tallinna juhtida. Admiral Sinclair võttis tulijad kohe oma lipulaeval Cardiff vastu. Laidoner sai eskaadri ülemale selgitada Eesti olukorda ja eraldi rääkis admiral veel miinilootsidega. Laidonerile esitatud küsimused puudutasid peamiselt relvastust, mobilisatsiooni, ohvitsere jms. Ilmselt äratasid eestlaste vastused usaldust ja ta sõitis oma eskaadriga kohe sama päeva õhtul kell 22.45 välja. Briti sõjalaevadel olid asjatundlikud eesti lootsid ning ohtlik teekond läbiti kaotusteta.

Briti eskaadri ülemana Tallinnas

Kauaoodatud Inglise laevade saabumise kohta avaldasid tolleaegsed ajalehed iga väiksemagi teabekillu, mis õnnestus saada. Näiteks kirjutati Sotsiaaldemokraadis, et „12. detsembri hommikul sai Ajutine Valitsus esimesed teated kauaoodatud inglaste tulekust, kui telegrafeeriti Paldiski lähedalt Pakri tuletornist, et suurem laevastik Inglise lipu all Tallinna poole liigub.[…] Linnas oli selleks ajaks (kell 2 päeval) jutud liitlaste tulekust tuule kiirusega laiali lagunenud. Uudishimulikka valgus küll kiikrite, küll binoklitega rahukohtu maja äärsele Toome kõrgustikule ja Lasnamäele. Terve linn kihises ja kahises. Kuuldus kõige mitmekesisemaid arvamisi ja hüüdeid. […]

Ajutise valitsuse nimel käisid lipulaeval admiral Alexander-Sinclairi tervitamas põllutööminister Otto Strandmann, teedeminister Eduard Säkk, siseminister August Peet, peastaabi ülem kindralmajor Andres Larka ja tõlgina John Pitka.

Järgmisel päeval jätkusid läbirääkimised siseministeeriumis, kus osalesid ajutise valitsuse liikmed eesotsas pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsiga. Ka seal ei suudetud erilise üksteisemõistmiseni jõuda. Nagu admirali ettekandest võib lugeda, ei suutnud K. Päts varjata oma rahulolematust, kui admiral teatas, et ei saa lubada eskaadri Tallinna jäämist, sest tal puuduvad volitused. Päts olevat lausa öelnud, et oleks parem olnud, kui nad siis üldse poleks tulnudki. Rahunenud alles siis maha, kui lubati saata viis hävitajat järgmisel hommikul bolševike positsioone tulistama. (Sellest tuli aga tormi tõttu loobuda.)

Tema allkirja kannab ka kiri, millega teatatakse, et punalaevastikult vallutatud hävitaja (vene terminoloogias miiniristleja) Avtroil (hilisem Eesti Merejõudude Lennuk) antakse vaenutegevuse ajaks laenuks Eesti valitsusele ja vigastada saanud Spartakilt (hiljem Vambola) lubatakse maha monteerida kahureid.

Ka võttis peaminister siis esimest korda jutuks Eesti Briti protektoraadi7 alla võtmise, mida olevat tema sõnul Briti valitsus lubanud. Alexander-Sinclaire oli sunnitud selgitama, et talle ei olnud antud mingeid instruktsioone selles küsimuses. Aga ta kinnitas, et tema valitsus suhtub sümpaatiaga Eesti ajutisse valitsusse ja tema ise annab eskaadri poolt igasugust abi relvastuse näol bolševikega võitlemiseks ja oma riigi ülesehitamiseks. Veekord tuli korrata, et maavägede saatmine ei ole võimalik. K. Päts andis üle kirjaliku taotluse Suurbritannia valitsusele protektoraadi seadmiseks Eestis, lisaks nimekirja Eestile vajamineva varustuse kohta.

Pärast nõupidamist oli ohvitseridele korraldatud pidulik lõunasöök, millel admiral ei saanud osaleda, sest tal oli vaja ette valmistada järgmise päeva operatsioon.

14. detsembril käis ta oma laevadega pommitamas Punaarmee tagala positsioone Kundas, Aseris ja Purtses ja 15. detsembril lahkusid laevad Liepājasse.

Samal päeval oli üle antud veel üks ajutise valitsuse taotlus müüa Eestile kaks 120 mm kahuritega hävitajat, vastavalt admiral Sinclairi äranägemisele ja jätta meeskonda inglise mereväelased, sest eestlastel pole veel korralikult väljaõppinud mereväelasi. Samuti paluti saata armee väljaõpetamiseks pataljonisuurune üksus ja saata üks autoriteetne kindral sõjaministri nõustajaks. Seks ajaks oli admiralil vist juba kannatus otsas, sest ta lasi need uued palved kirjalikult esitada.

16. detsembril võttis admiral Liepājas Cardiffil vastu Pihkva Vene vabatahtliku korpuse delegatsiooni, mille juht oli kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko. Nad kuulati ära, kuid mingeid lubadusi ei antud. Ilmselt tegi ettevaatlikuks ettepanek allutada kõigi rahvuste väed Baltimaal Vene valgete juhtimise alla. Ka käisid admirali juures Kuramaa aadelkonna, Liepāja linnavalitsuse ja Läti ajutise valitsuse esindajad. 17. detsembril sõitis Sinclair osa laevadega Riiga. Ka lätlastele lubati relvi, laskemoona ja muud abi.

19. detsembril võtsid Calypso, Viscount ja Vortigern kursi Tallinnale. Sel korral lasi admiral julgestada ka Eesti merejõudude esimest dessantoperatsiooni.

28. detsembril tuli admiral viimast korda Tallinna. Järgmisel päeval oli tal Toompea lossis nõupidamine Eesti Maanõukogu esindusega. Tema allkirja kannab ka kiri, millega teatatakse, et punalaevastikult vallutatud hävitaja (vene terminoloogias miiniristleja) Avtroil (hilisem Eesti Merejõudude Lennuk) antakse vaenutegevuse ajaks laenuks Eesti valitsusele ja vigastada saanud Spartakilt (hiljem Vambola) lubatakse maha monteerida kahureid.

1. jaanuaril esitas ta põhjaliku ettekande oma ülemustele. See on üsna ehmatav. Muuhulgas kirjutas ta: „Kokku võttes oma kuuenädalast missiooni Baltikumis olen jõudnud kindlale otsusele, et need provintsid ei ole praegu piisavalt arenenud, et nad saaksid eksisteerida demokraatlike valitsustena. Rahvas ei usalda oma valitsust, nad lausa ignoreerivad seda. Valitsus on ebakompetentne ja kogenematu, kuigi oma erialal võib iga mees olla võimekas. Nii valitsuskabinet kui ka armee juhtkond tegelevad pisiasjadega, selle asemel et organiseerida vastupanu bolševikele. Eestis on küll märgata energilist organiseerimistööd Tallinna sadamas ja ka sõjajõudude staabis. Kolonel Laidoner on väga noor, kuid kahtlemata andekas ja tark ning temaga on meeldiv asju ajada, kuigi ta ei ole piisavalt informeeritud. „Kindral“ Pitka, tsivilist, on energiline, ettevõtlik, visa ja otsusekindel indiviid, kes teeb tohutult ränka tööd nii maal soomusrongide kui ka merel hiljuti omandatud suurtükilaeval Lembit. Lätlased aga on täiesti kokku langenud.“

1. jaanuaril 1919 lahkus kontradmiral Edwin Alexander-Sinclair Tallinnast. 6. jaanuarist 1919. a nimetati Briti kergeristlejate eskaadri ülemaks kontradmiral Walter Henry Cowan.

Artikli kirjutamisel on kasutatud The National Archivesi (London), Riigiarhiivi, interneti ja ajakirjanduses ilmunud materjale.

Joonealused viited:

  • 1 käsundusohvitser; väeüksuse ülema käske täitev saate- ja usaldusohvitser; väejuhtide, riigipeade ja kõrgemate võimukandjate käsutusse määratud kõrgem ohvitser.
  • 2 Suurbritannia laevastik, mis formeeriti Esimeses maailmasõjas Saksamaa laevastikuga võitlemiseks.
  • 3 C-klassi kergeristlejate veeväljasurve 4190 t. Pikkus laius süvis vastavalt 140 × 13 × 4,4 m. Relvastus: 5 × 152 mm ja 2 × 76 mm suurtükid ning 8 × 533 mm torpeedoaparaadid.
  • 4 V- ja W-klassi hävitajate veeväljasurve 1300 t. 91 × 8,1 × 2,7 m; Läänemerele saadetute relvastus: 4 × 102 mm ja 2 × 40 mm suurtükid, 6 × 533 mm torpeedoaparaadid.
  • 5 Teenistusse arvatud 11.04.1918, 710 t, 70 × 8,5 × 2,4 m.
  • 6 Cassandra vraki leidis 2010. a miinijahtija Ugandi.
  • 7 Protektoraat on riiklik sõltuvuse vorm, mille puhul üks riik on ebavõrdse rahvusvahelise lepingu alusel loovutanud teisele riigile õiguse esindada teda rahvusvahelistes suhetes ning juhtida tema kaitse- ja välispoliitikat.