Brasiiliast Kevadtormile tulnud kaitseväelane: kui kodumaa kutsub, tuleb ikka minna

 (17)
Brasiiliast Kevadtormile tulnud kaitseväelane: kui kodumaa kutsub, tuleb ikka minna
Kristjan AkkermannFoto: Kristjan Kalde, kaitsevägi

Oma töö tõttu Brasiiliasse kolinud reservväelane lipnik Kristjan Akkermann (38) sai kutsest reservõppekogunemisele (RÕK) teada Eestis elava õe kaudu. Kuuldes, et teda oodatakse RÕK-ile, teadis mees kohe, et soovib end kodumaale täiendama tulla.

Ilmus sõdurilehes Tormi Hääl

Lipnik Akkermanni huvi kaitsevaldkonna vastu algas 12-aastaselt, kui astus Noorte Kotkaste sekka. Ta oli üks esimestest noorkotkaist oma ringkonnas. Liitudes Noorte Kotkastega anti talle liikmepilet numbriga 0002. Järgmine samm oli ajateenistus, mille läbis nüüdseks juba 20 aastat tagasi. Ehkki sünniaasta järgi oli ta ajateenistuse kohustusest vabastatud, otsustas noor Akkermann ikkagi kaitseväeteenistusse asuda. Üle poole oma ajateenistusest veetis ta lahingukoolis Võrus, kus teenis välja lipniku auastme ja reservrühmaülema kohustused.

Pärast ajateenistuse lõpetamist mõtles lipnik Akkermann, et ehk on kaitseväega tegeldud juba piisavalt ning arvas, et talle aitab metsas käimisest küll. Eneselegi üllatusena tuli kõigest aasta hiljem aga tunnistada, et kibelus laigulises metsa tagasi minna hakkas vaikselt peale tükkima. Seepeale võttis lipnik Akkermann vastu otsuse astuda kaitseliitu.

Kodumaale naasmine

Reservõppekogunemise kolmanda päeva õhtul räägib lipnik Akkermann loo sellest, kuidas kutse õppekogunemisele temani jõudis. Elades nüüdseks juba mõnda aega Brasiilias, ei saanud mees kutset esialgu kättegi. Kodumaal sai kutse kätte tema pere, kes saatis Akkermannile sellest pildi.

Seotud lood:

Kutsest teada saades otsustas Akkermann, et teeb kõik oma võimete piires, et ennast reservõppekogunemisele kohale vedada. „Kui kodumaa kutsub, siis tuleb ikka minna,“ muigab ta. Lennupiletid siia ja tagasi läinuks palju maksma, kuid õnneks on tööandjaga kokkulepe, et firma kompenseerib teatud arvu lende aastas. Jäi üle vaid tööandjat veenda, et RÕK-ile tulek on reservväelase kohustus ning kohale ilmumine on oluline.

Lipnik Akkermann räägib, et õppus on siiani olnud väga asjalik ja täitnud tema jaoks oma eesmärki: vanu oskusi on meelde tuletatud ning omandatud ka uusi. Kõige suuremat huvi pakkus relvaõpe ja võimalus laskmist meelde tuletada. Peale selle, et õppus tuli kasuks oskuste lihvimisel, andis see võimaluse näha vanu tuttavaid ja kolleege nii ajateenistusest kui ka muudest elu nurkadest.

Kaitsevägi muutustes

Ajast, mil lipnik Akkermann aega teenis, on kaitseväes palju muutunud. Reservväelane tõdeb, et ohutustehnikale on hakatud palju suuremat rõhku panema. Võrreldes tema ajateenistusega on vahepeal kasutusse võetud põlve- ja küünarnukikaitsmed, kaitseprillid, kõrvatropid, kuulivest ja taktikalised kindad. Omal ajal tuli ilma nende varustuse elementideta hakkama saada.

Reservohvitser leiab, et Eesti Vabariigi kaitsetaktika on totaalkaitse: „See tähendab, et iga kodanik peab riigi ohu korral kaitsesse asuma. Selleks peavad kõik valmis olema. Valmisolek tähendab seda, et enda oskusi tuleb treenida. Minu jaoks on see ka lõbus, igal juhul on oskuste lihvimine ja uute juurde õppimine vägev ja huvitav,“ arvab lipnik Akkermann ja möönab, et RÕK-il pole ta kuulnud, et keegi kaasvõitlejatest oleks kurtnud. „Raske on küll, aga pigem on põnev ja ollakse ikkagi rahul. Inimesed saavad aru, et sellist asja tuleb teha,“ lisab lipnik Akkermann.

Lugu sellest, kuidas lipnik Akkermanni elu talle ikka ja jälle kaitseväge meelde tuletab, on huvitav ja kuulamisväärt. Isegi kodumaalt eemal, Brasiilias viibides on tal iga päev põhjust oma teenistust meenutada.

Kvartali kaugusel tema São Paulo korterist asub üks Brasiilia sõjaväe osa. Nii on reservrühmaülemal iga päev au ärgata Brasiilia sõjaväelaste fanfaaride saatel. Selle peale ajab lipnik Akkermann end püsti, seab end rahulikult rõdule kohvi jooma ja vaatab, kuidas sõdurid end kell kaheksa rivvi võtavad. Rüübates kohvi ning vaadates rivistust võib nii iga päev kaitseväe nostalgiat tunda.