Bashar al-Assad: Süüria isevalitseja, kelle võimult kangutamine vallandas sõja

 (21)
Bashar al-Assad: Süüria isevalitseja, kelle võimult kangutamine vallandas sõja
Bashar al-AssadAFP / Scanpix

Bashar al-Assad sai Süüria diktaatoriks õnnetuse läbi. Tema vanem vend Bassel, kes pidi president Hafez al-Assadilt (võimul 1971-2000) võimu pärima, hukkus 1994. aastal autoõnnetuses. Venna surmale järgnenud aastate jooksul õppis Bashar isa kõrvalt riigijuhtimise kunsti.

Oftalmoloogi haridusega mehest sai üleöö ohvitser Süüria armees, kus ta isa kaitsva käe all kiiresti karjääri tegi. Enam, kui 20-aastase valitsemise kogemusega Hafez al-Assad teadis, kui tähtis oli tagada oma kogenematule pojale sõjaväe toetus.

Kui vana al-Assad 2000. aasta 10. juunil suri, esitas Süüriat valitsev Baathi partei Bashari üksmeelselt presidendikandidaadiks. Kiirkorras toime pandud põhiseaduse muudatus, mis langetas presidendi vanuse alampiiri 34 peale, avas tee noore al-Assadi kandidatuurile ning kõigile ootuspäraselt kogus ta ainsa kandidaadina 97.29% Süüria rahva häältest.

Valimistele järgnenud nädalad olid täis lootust, et al-Assad juhib Süüria uuenduste kursile, eemale rõhumisest ja stagnatsioonist. "Damaskuse kevadeks" kutsutud ajaperioodil said paljud poliitvangid amnestiaga vabaks ning esimene kõne, mille ametisse astuv president pidas, oli ilmekas.

Ta toonitas vajadust majanduslike reformide järgi, kritiseeris eelnevate aastate jooksul tekkinud liigset bürokraatiat ning lubas võidelda vohava korruptsiooniga. Kuid kiiresti selgus, et sulaperiood oli ajutine ning reformid vaid pealiskaudsed. Al-Assad tahtis olla moodsa Süüria juht, populaarne nii kodus kui võõrsil kuid sel teel ei kavatsenud ta loovutada kübekestki päritud võimust.

Seotud lood:

Al-Assad oli pärinud isalt riigi, mille eliit toetus üksteisele. Erinevalt näiteks Iraanist või Egiptusest, oli Süüria riik, mida valitses etniline vähemus. Eliit moodustus alaviidi taustaga sõjaväest, julgeolekuorganitest ning üldisest riigiaparaadist, mis oli võimule saanud või selle säilitanud tänu al-Assadi klannile. Bashari isa oli loonud süsteemi, kus materjaalset heaolu oli võimalik saavutada vaid ülepaisutatud avallikus sektoris.

Ning vastutasuks heaolule, mille al-Assadid oma toetajatele andsid, nõudsid nad poliitilist kuuletumist. Seega taipas värske president kiiresti, et riigi liigne liberaliseerimine või erasektori turgutamine on ohtlik. Patrooni-kliendi suhtest loobumisega kaotaks ta võimaluse oma alluvaid kontrollida, sest bürokraatia ning korruptsioon, mis Süüria majandust ja ühiskonda kägistasid, hoidsid teda võimul.

Suureks välispoliitiliseks katsumuseks oli 2003. aastal puhkenud Iraagi sõda. Süüria piirile saabusid tuhanded Ameerika sõdurid ja keegi ei julgenud garanteerida, et president George W. Bush, kes oli Süüria kurjuse teljele paigutanud, ei jätka oma sõda Damaskuse suunas. Seetõttu proovis al-Assad vältida otsest konfrontatsiooni Ühendriikidega, kuid samas, tajudes, et Süürias on siseriiklikult ülekaalus Ameerika-vastased meeleolud, toetas Damaskus võimaluste piires Iraagi mässulisi.

Al-Assad lootis vaid, et niidid ei jookse liiga kiiresti temani tagasi. Niigi tuli Washingtonist pidevalt etteheiteid, et Damaskus ei suuda või ei taha Süüria-Iraagi piiri konrollida, lubades terroristidel sealtkaudu Iraaki liikuda. See probleem jäi kahe riigi vahelise suhtlemise üheks valupunktiks veel aastateks. Lisaks Iraagi küsimusele heitsid Ühendriigid al-Assadile ette tema kontakte Liibanoni Hezbollah’ ning Gaza Hamasiga, kelles Washington nägi tõupuhtaid terroriste.

Samas ei soovinud al-Assad idanaabrit liigselt destabiliseerida. Iraagi lõhenemine sunniitide, šiiitide ja kurdide riikideks oleks muutnud ta enda jalgealuse tuliseks. Süürias viibis juba sadu tuhandeid Iraagi põgenikke, kes rõhusid riigi niigi habrast majandust, põhjustades ühiskonnas hõõrumist.

Ideaalis eelistas al-Assad näha Bagdadis mõõdukalt autoritaarset presidenti, kes saadaks ameeriklased koju ning taastaks kaubandussidemed Süüriaga. Demokraatia, inimõigused või rahvaste enesemääramine olid Süüria presidendi jaoks tähtsusetud. Al-Assadi Iraagi-poliitika põhiküsimuseks neil aastail oligi, et kuidas muuta sealne sõda ameeriklastele võimalikult raskeks ilma, et Iraak ise laguneks.

Liibanoni peaministri Rafik Hariri tapmine 2005. aasta veebruaris tõi al-Assadile veel probleeme. Rahvusvahelise üldsuse hinnang oli, et mõrva taga seisis Süüria valitsus. Ameerika Ühendriikide saadik Damaskuses kutsuti koju ning Prantsuse president Jacques Chirac, kes oli olnud Hariri hea sõber, nõudis Süüria vägede viivitamatut lahkumist Liibanonist. Süüria okupatsiooni lõpetamist nõudis ka Araabiamaade enamik.

Hetked pärast Hariri mõrva Beirutis:

Nagu üks Ameerika Lähis-Ida analüütik on öelnud, oli 2005 al-Assadi senise ametiaja raskeim aasta. Ta oli sunnitud rahvusvahelisele survele järgi andma ning aprilli lõpuks Süüria väed Liibanonist välja tõmbama. ÜRO komisjon, mis Hariri mõrva uuris, ei saavutanud siiski midagi märkimisväärset. Seda osalt tänu Hiina, Vene ja ajutise ÜRO Julgeolekunõukogu liikme Alžeeria sekkumisele.

Vaatamata Hariri mõrvale ja selle võimalikele tagamaadele, nautis al-Assad järgnevatel aastatel Lähis-Idas võrdlemisi suurt populaarsust. Ameerika-vastasus regioonis aina kasvas ning Süüria presidendis nähti kedagi, kes üritab Washingtonile vastu seista. Lisaks, elades üle Iraagi sõjast tekkinud ebakindluse idapiiril ning Liibanoni kaotamise, tundis al-Assad end üha kindlamalt. Kodus omas ta teatavat populaarsust ning suhted naabritega hakkasid aeglaselt paranema. Näiteks andis Süüria 2005. aastal Iraagile üle Saddam Husseini poolvenna Sabawi Ibrahim Al-Tikriti.

Suhted Washingtoniga olid aga stabiilselt halvad. USA ja Süüria vägede vahel leidis aset mitu väiksemat tulevahetust ning väidetavalt liikusid USA eriväelased missioone sooritades mitmel puhul üle Süüria piiri (nt 2008. aasta Abu Kamali rünnak). Al-Assadile tuli aga kasuks Bushi administratsiooni mõningane lõhenemine Süüria teemal. Osad presidendi nõunikud soovisid pea iga hinna eest Süüria presidenti kukutada. Teised eelistasid aga seda vältida, kartes tekkivat võimuvaakumit, ja panustasid pigem Süüria diplomaatilise isoleerimise peale.

Süüria väed lahkuvad Liibanonist:

Barack Obama valimine Ameerika Ühendriikide presidendiks muutis al-Assadi olukorra kergemaks. Bushi kavandatud Süüria isolatsiooni projekt sai läbi ning tema kaitsealuse Nouri al-Maliki juhitud Iraak vajus üha suuremasse kriisi, muutes Iraagi-Süüria piiri kontrollimise Washingtoni jaoks järjest tähtsamaks. Al-Assad, kes oli mitu kriisi võrdlemisi edukalt üle elanud, leidis, et on väljunud halvast olukorrast tugevamana.

Sel ajaperioodil kasvas tema enesekindlus märkimisväärselt. Nähes endas segu Nasseri-aegsest panarabismi rahvajuhist ja moodsast Lähis-Ida riigimehest, hakkas al-Assad tegema üha rohkem välisvisiite. Kord tähistas ta Nicolas Sarkozy külalisena Pariisis Bastille' päeva, siis võõrustas Süüriat külastanud Hollywoodi staare või imetles, kuidas tema kõrberoosiks kutsutud abikaasa Asma nägu kaunistas ajakirja Vogue esikaant.

Kuid teravama pilguga vaatlejatele oli selge, et al-Assad ei suuda oma riiki edukalt juhtida. Juba 2005. aastal hoiatati, et Süüriat ootavad lähitulevikus ees tõsised demograafilised probleemid kuid valitsus eelistas juhtida rahva tähelepanu kodumaistelt probleemidelt Iraagi sõjale ja Ameerika vihkamisele. 2007 alanud põuaperiood laostas kolme aasta jooksul tuhandeid põlluharijaid ning riigi oskamatud katsed olukorda parandada tegid selle vaid hullemaks. Damaskuse ümber oli koondunud ligi miljon Iraagi põgenikku, kellega al-Assad tegelda ei soovinud.

Need vähesed välisinvestorid, kes olid näidanud üles huvi Süüriasse investeerimise vastu, nagu näiteks Egiptuse Orascom, pidid pettumusega sealt lahkuma – Damaskus osutus ebaausaks mängukaaslaseks. See kõik, koos Süürias pikka aega valitsenud sotsiaalse ebavõrdsusega lõi olukorra, mis vajas vaid kerget tõuget, et riik kokku variseks.

2011. aasta jaanuaris väitis Bashar al-Assad Wall Street Journali intervjuus, et erinevalt teistest araabiamaadest on Süüria stabiilne, sest selle juhid mõistavad rahva soove ja vajadusi. Kuid samal ajal tuneeslase Mohamed Bouazizi surmaga alanud Araabia kevad muutis kõike.

Araabia kevad jõudis Süüriasse: