Autoriõigus aegub: Mein Kampf peagi õppematerjalina Saksa koolides?
Esimese maailmasõja järgne Saksamaa oli viljakas pinnas äärmusvoolude tekkeks, oli tegemist siis vasakult või paremalt pärinevate jõududega, kuna terve riik oli aastaid majanduslikus hävingukeerises ja igaüks arvas teadvat ainsat õiget teed kaosest välja. Sel ajal ilmus esile ka keegi jefreitor Esimese maailmasja kaevikutest, nimega Adolf Hitler, kes oma autobiograafilise manifestiga Mein Kampf, mis ilmus kahes köites 1925. ja 1926. aastal, üritas poliitikas pööret tuua.
Hitleri loodud Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei (NSDAP) oli kaks aastat varem hakkama saanud armetu putšikatsega Münchenis, kuigi kiireid ja karme lahendusi pakkuv jõud murdis end siiski suurde poliitikasse kümme aastat hiljem. Partei võimuletulek 1933. aastal viis aga totalitaarse korra kehtestamiseni ja juba kuus aastat hiljem maailmasõja puhkemiseni, mis lõppes kogu riigi täieliku hävinguga 1945. aastal.
Kes just krahhi fetišeerida ei taha, sellel on ka raske Hitlerit idealiseerida.
Alates 1945. aastast on Saksamaal kehtinud sisuliselt tsensuur Hitleri teoste suhtes, kuna nad on sihikindlalt rassistlikud, juute vihkavad ja autori isiklikke komplekse välja elavad - juudid olevat kõiges süüdi, Austria vaja Saksamaaga ühendada ja sakslaste "Lebensraumi" vaja jõuliselt laiendada. Paljudes riikides, sealhulgas Saksamaal, on teos üldse keelatud, teisal, kus kohalik seadusandlus keelab tsensuuri, on raamat küll liikvel, aga selle müük kutsub tavaliselt esile proteste.
Saksakeelses eBays ja Amazonis teose originaalväljaandeid ei leia, ikka tugevalt kärbitud ja üle kommenteeritud väljaandeid, mis omandanud sisuliselt Hitleri-vastaste propagandateoste iseloomu. Enamik raamatupoode Saksamaal keeldub seda teost müüki võtmast. Kuigi propaganda ei pruugi just toimida, on ühes osas siiski edu saavutatud - kellel teos juba sõjaaastaist kuskil sahtlipõhjas ei vedele, see enam seda teost ka üles ei leia.
Suur ose Mein Kampfi köiteid hävitati sõjajärgsete aastate denatsifitseerimiskampaania käigus. Enne 1945. aasta sõjalist hävingut oli Hitleri teost müüdud või tasuta jagatud Saksamaal 12,4 miljonit eksemplari, kusjuures tema rajatud partei liikmeid oli 8,5 miljonit, teost jagati tasuta ka vastabiellunuile ja sõduritele, kes saadeti rindele. Kuid, ilmselgelt, iga sakslase kätte seda teost siiski ei jõudnud. Teatud rahvusvaheline turg oli ka teose tõlgetel 11 keelde - 5,2 miljonit eksemplari.
Adolf Hitleri maine teekond sai otsa enesetapuga 1945. aasta aprilli viimasel päeval. Esmalt läksid teose autoriõigused (kuna Hitleri ametlik elukoht oli Münchenis) üle USA okupatsioonivõimudele, nendelt aga Baieri liidumaa valitsusele ja võimud on taganud selle, et keegi teost uuesti legaalselt välja anda ei saanud.
1. jaanuaril 2016, kui on ametlikult möödunud enam kui 70 aastat autori, ehk Hitleri surmast, lõpeb autoriõiguste kehtivus ja vähemalt teoreetiliselt võiks igaüks teose uuesti välja anda.
Saksa õpetajateliidu viimase hetke üleskutse, anda teosest välja kommenteeritud ja selgitatud väljaanne (ilmub jaanuaris 2016); ja kasutada seda hoiatava õppematerjalina koolides laste harimiseks, on pigem katse teose mõjule kuidagimoodi vastu seista. Ilmselgelt paistavad nad arvavat, et teose keelustamine ja salastamine pole 70 aastaga soovitud efekti andnud.
Kas teos oma algses kujus uuesti trükki läheb, sõltub pigem kirjastajate valmisolekust. Suurt turgu teosele selgelt ei ole - natsionaalsotsialistlikku jõudu Saksamaa poliitikas ei ole, on küll väikesi põrandaaluseid neonatslikke rühmitusi ja kaks parteid, millele on uuema aja meedias neonatsluse silt külge poogitud - 2013. aasta valimistel said Natsionaaldemokraatlik Partei 1,3 protsendi valijate toetuse, Vabariiklased 0,2 protsendi toetuse.
Hitleri nimi on liiga määriv, selle najal just poliitilist menu ei saavuta.
