Autokompaniist logistikapataljoniks. Nii me alustasime

Nagu Eesti Vabariigil, nii jääb ka tema kaitseväel selja taha 20 aastat. Selle ajaga on palju muutunud. On põhjust tagasi vaadata ja meenutada. Selles loos vaatame muutusi kaitseväe logistikas.

Esimesed ajateenijad toodi teenima äsja Kaitsejõudude Peastaabi koosseisu loodud toetusstruktuuri ehk Autokompaniisse 25. juunil 1992. Üksus asus Tallinnas Nõmmel Lauliku tänaval (praegune Plangu tn) endise Nõukogude armee kütuselao territooriumil. Poistele kohandati elamiseks üks laohoone ja sööklaks sai tuletõrjeauto garaaž. Ühel käisel kandis see üksus pea-staabi embleemi ja teisel relvaliigi ehk eriala tunnust, mida sõdurid kutsusid tolleaegse multifilmikangelase „utka robot” nimega.

Väeosa oli varustatud nõukogude ajast pärit tehnikaga. Mina astusin teenistusse Kaitsejõudude Peastaabi Autokompaniisse 30. septembril 1992. Väeosa ülesanne oli toetada Peastaabi tegevust transpordivahenditega.

Kaitsejõudude Peastaabil olid 1992. aasta sügisel järgmised autod: VAZ 2109, mõned VAZ 2108, eri mudelid Moskvits 412 ja 2141, kaks Niva 2121, mõned UAZ 3741, Volga ehk GAZ 2411, veoautod ZIL 130, ZIL 131 ja KAMAZ-tüüpi kütuseveok. Selle kütuseauto olid meie tublid kaitseliitlased konfiskeerinud spekulantidelt, kes Nõukogude armee (selleks ajaks Vene armee) varaga äri tegid. 1993. aasta suvel, kui oli üleüldine kütusekriis, läksid julged Peastaabi tagalaspetsialistid KAMAZi tankurautoga Eestis asuva Vene Föderatsiooni väeosast kütust ostma, seal tunti see auto omanike poolt ära ning võeti jõuga tagasi.

Kaitsejõudude autopark oli väike ja kirju, aga see oli ju alles algus. Esimeseks välismaa masinaks meie väeosas sai soomlastelt ostetud kasutatud Scania buss.

Soomustehnikat oli kaitsevägi 1992. aastal endale soetanud rekvireerimise teel. Tublid kaitseväelased koos mõne kaitseliitlastega konfiskeerisid põllumajandustehnika, täpsemalt väetisekülvikute nime all läände smugeldamist ootavad jalaväesoomukid BTR-80. Lisaks võeti üle ja tehti korda ALMAVÜ käsutuses olnud soomukid BTR-60. See tehnika oli kasutuses Kalevi üksik-jalaväepataljonis ja Lahingukoolis.

Esimesed abisaadetised ja hanked

Sama aasta talvel saatis Prantsuse armee noorele Eesti vabariigi kaitseväele varustusabi, kuhu kuulusid muu hulgas suurepärased Prantsuse sõdurisaapad, mida vanimad olijad siiani kiidavad. Lisaks muule kraamile tuli ka paarkümmend Teises maailmasõjas kuulsust kogunud maastikuautot Willis Overland. Nende lahtiste autode toimetamine sadamast läbi lumise Tallinna Lauliku tänavale oli üks esimesi demonstratsioone Eesti kaitseväe olemasolust. Hiljem anti need autod Kaitseliidu malevatele, ainult ühte autot kasutas mõned aastad Kaitsejõudude Peastaabi 4. osakonna ülem kolonelleitnant (siis veel leitnant) Einar Laigna.

1993. aasta suvel kolis Autokompanii koos Kaitsejõudude Peastaabi tagalaosakonnaga Lauliku tänavalt üle Marja tänavale, kus oli rohkem ruumi ja natuke lahedamad tingimused ajateenijatele. Marja tänav oli kuulunud Nõukogude mereväe autobaasile ning tehnika remontimiseks olid seal töökojad olemas, kahjuks oli nende olukord alla igasugust kriitikat.

Suvel käisid kaitseministeeriumi ja Peastaabi meeskonnad Saksamaal hankimas Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) armeest üle jäänud varustust, mida Bundeswehr nüüd lahkelt tahtjatele jagas. Kahjuks ei julgenud nad meile anda soomustehnikat, mida laopinnad olid pungil täis.

1993. aastal toimetasime Saksamaalt Eestisse sadakond Robur, IFA L60, IFA W50 ja UAZ 469 tüüpi masinat. Kõige väärtuslikumad olid loomulikult veokid ja staabifurgoonid, mida saime kasutada väliõppustel.

Kahjuks oli tehnika kasutatud, nii mõnelgi autol olid avarii tunnused küljes, lisaks olid nad mitu suve kuuma päikese käes seisnud, mis omakorda oli kummidetailid rabedaks muutnud, aga meile kulusid need autod marjaks ära, sest aitasid jalaväge teha natukenegi mobiilsemaks. Kohapeal käinud meeskond, kuhu ka mina kuulusin, puhus kõigile masinatele eluvaimu sisse. Eriti osavad meistrid olid Võrumaa mehed Kuido London ja Aivar Nõlvik.

1993. aasta märtsis teenis Autokompaniis 52 ajateenijat, kelle hooldada ja kasutada oli kokku 44 autot. Kahjuks polnud kõigile autodele juhte peale määrata, kuna lubadega ajateenijate arv oli piiratud, seetõttu oli 10 masinat ilma kindla juhita. Oludest annab pildi seegi, et Autokompanii komandöri, siis leitnandi, tänaseks reservmajori Arni Ilvese elukohaks oli sõjaväetelk väeosa staabi kõrval.

Lisaks Prantsus- ja Saksamaale saatis 1994. aasta suve lõpus meile toetuseks oma ladudes jõude seisvat tehnikat Taani kuninganna. Teise ilmasõja mudelite põhjal ehitatud meditsiiniautod Dodge paistsid silma oma kitsaste rehvidega, mis raskendasid oluliselt nende kasutamist talvel lumisel maastikul, peale selle küündis nende furgoonide talvine bensiinikulu 65 liitrini 100 kilomeetri kohta. Nende autode abistamiseks kasutasime talvistel õppustel Ural 375 kütuseveokit, mis suutis läbida lumist maastikku ja autodele metsa alla peitmiseks jäljed ette teha. Taanlastelt tuli ka kaks kaasaegset veoautot Magirus, mis kohe said intensiivse kasutamise osalisteks. Nendega oli hea personali transportida laskmistele ja õppustele. Lisaks saime ka paarkümmend veidi moodsamat Willis M38 A1.

1994. aastal andis ka Rootsi armee meile üle oma sõjaaja varudes seisnud kümmekond Volvo-tüüpi soomusautot, mis olid ilma roolivõimendita ja suure kütusetarbimise tõttu ei leidnud kaitseväes kasutust, vaid anti ära vanglate ametile.

Draakonilipu alla koondumine

1994. aasta suvel sai Autokompanii juriidiliseks isikuks oma eelarve ja raamatupidamisega. Autopargi hooldamiseks kulutuste tegemine muutus lihtsamaks, enam ei pidanud Narva maanteel asuvasse Kaitsejõudude Peastaapi sõitma igale arvele kinnitust saama. Bürokraatia vähenes tunduvalt, kuigi jah, üks institutsioon ehk raamatupidamine oli struktuuris juures.

3. märtsil 1995 kinnitas Kaitsejõudude Peastaabi ülem Autokompanii käiseembleemiks draakoni, mille me võtsime üle ajalooliselt Auto-tanki rügemendi lipult.

1995. aasta märtsis seisis Autokompanii territooriumil ka tank T-34. See kusagilt ausamba otsast alla võetud museaal konfiskeeriti Soome ärikatelt. Kaitseväe juhtkonna otsusel viidi tank Aegviidu polügoonile ja katsetati selle peal edukalt meie uuemaid tankitõrjerelvi. Need tegid tanki soomuse kaunis auguliseks.

1995. aastal, kui minust sai Autokompanii ülem, osteti Kaitsejõudude Peastaabi võtmeisikutele esimesed sõiduautod Volkswagen Passat. See oli esimene suurem samm autopargi kaasajastamiseks ja Vene päritolu kütuseraiskajate väljavahetamiseks.

Järgmisel, 1996. aastal, viis aastat pärast Lahesõja lõppu, müüsid meile tehnikat ka ameeriklased. Nende tehnika oli samuti kasutatud, kuid sugugi mitte vana. Chevrolet M1008, 1009, 1010 ja 1028 maasturid ning sadulveokid Truck Tractor olid tol ajal Ameerika armees aktiivses kasutuses. Ühest saadud poolhaagisest ehitasime oma jõududega staabifurgooni, mida edukalt kasutasime mitmel õppusel ja ka sõjalis-sportliku võistluse Erna toetamiseks. 1996 oli ka aasta, mil Autokompanii võistkond sai Erna retkel auhinnalise kolmanda koha.

1997 – transpordipark täieneb oluliselt

1997. aastal hakkas Šveitsi armee oma ladusid tühjendama. Juulis ja augustis saabusid Eestisse 100 Mercedes-Benz UNIMOG-tüüpi kerget veoautot, mis enamuses saadeti Kuperjanovi jalaväepataljoni mobiilsust tõstma. Lisaks anti Šveitslaste poolt meile veel 10 aerupaati, 10 kompressorit, 10 tonni okastraati, 100 binoklit, 30 telki ja 1000 välipudelit. Saadetise koguväärtus oli 250 000 Šveitsi franki ehk ligi 150 000 eurot (2,36 miljonit Eesti krooni).

Lisaks jäi Šveitslastel üle parempoolse rooliga veoautosid Saurer 2DM. Šveitsis autopolügoonil Saurerit katsetades veendusin, et autod on head ja nendega sõitmine ei ole ületamatu katsumus, vaid nõuab natuke harjutamist. Nii sai suurtükiväe grupp endale 105 mm suurtükkide liigutamiseks parempoolse rooliga veoautod Saurer.

Kaitseministeerium hankis 1997. aasta lõpus Saksamaalt suure partii kaasaegseid maastureid Volkswagen ABE B-169 (Iltis). Hädaks oli see, et sõltumatu vedrustusega masinad kippusid ajateenijatest autojuhtide käes kurvides juhitavust kaotama.

1997. a tehti ka meditsiiniautode hange ja nii said kõik väeosad endale moodsad Volkswagen Transporter Syncro tüüpi esmaabiautod.

Juunis formeeriti Autokompanii ümber Tagalapataljoniks. Kuigi põhiülesandeks jäi Kaitsejõudude Peastaabi toetamine transpordiga, oli meie ülesandeks saanud ka suuremate vedude korraldamine kaitsejõudude sees. Oktoobris kasvas väe-osa tõstevõimekus tänu MAZ-tüüpi autokraanale. Ainukesena oskas seda masinat käsitseda Tagalapataljoni autokompanii ülem, legendaarne kapten Harri Henn, kes nõukogude aja lõpus koristas kraanaga ära Tartu linnapilti risustava Lenini kuju.

Kirju autopark nõuab standardiseerimist

1999. a 12. augustil seoses õpingute alustamisega Balti Kaitsekolledžis, andsin Tagalapataljoni üle uuele komandörile, kolonelleitnant Boris Püssale. Selleks ajaks oli pataljonil üle 140 ühiku tehnikat. See sisaldas 50 erinevat marki ja tüüpi masinat. Enamik neist olid eakad, varuosade soetamine oli pea võimatu ning autopargi hooldus tõeline peavalu.

NATOga liitumine seadis üheks kaitseväe arendamise kriteeriumiks standardiseerimise. Üheksakümnendate lõpus võeti vastu otsus hankida kaitsejõududele ainult diiselkütusel töötavaid autosid. See oli oluline samm nii NATO liikmestaatuse kriteeriumide täitmiseks kui ka autopargi ühtlustamise alustamiseks.

2004. aasta märtsis toodi Kaitseliidule Taani kuningannalt kingituseks 94 vähekasutatud Mercedese UNIMOG diiselveokit. Saabuvatest veokitest ligi kaks kolmandikku olid kastiga ja mõeldud jalaväe transportimiseks ning ülejäänud kongiga, mida saab kasutada staabisõidukitena. Tegemist oli Taani kuningliku tankitõrjerügemendi relvastusse kuulunud sõidukitega, mis olid küll keskmiselt 20 aastat vanad, kuid kuulusid peamiselt reservi ja seetõttu oli autode läbisõit vaid 15 000 kilomeetrit. Need masinad läksid Kaitseliidu nelja juhtmaleva kasutusse Harjumaale, Tartumaale, Pärnumaale ja Alutagusele. Sarnase kingituse said ka Läti ja Leedu riigikaitseorganisatsioonid.

Eesti kui NATO liige

29. märtsil 2004 sai Eesti täieõiguslikuks NATO liikmeks, pidulik lipuheiskamise tseremoonia viidi läbi NATO peakorteris Brüsselis 2. aprillil. Maailma võimsama julgeolekuorganisatsiooni liikmena saime nüüd paremini kasutada liitlaste tarkusi, kuidas transpordivõimekust efektiivsemalt arendada. 2004. a augustis said Eesti kaitseväe demineerijad oma kasutusse esimesed MRAP (Mine Resistant Ambush Protected) tüüpi Lõuna-Aafrikas toodetud soomusautod Mamba Alvis-4. Kuna jalavägi moodustab meie armee tuumiku, siis tema kaitseks hankis riik ka pataljoni jagu PASI soomukeid, mis aitavad üksuseid efektiivselt ümber paigutada sõja- või kriisiolukorras.

2004 sõlmis kaitseministeerium lepingu oma armeed vähendava Hollandiga ja hiljem Saksamaaga, kust osteti Eesti kaitseväele üle 2000 erineva sõiduvahendi. Nende hulgas olid moodsad Mercedes-Benz UNIMOG veoautod ja meditsiinievakuatsiooniveokid, samuti maasturid Mercedes-Benz 250 GD. Pioneeripataljoni käsutusse läksid veokid MAN 4520, mis on varustatud degaseerimisseadmetega. Need moodsad masinad vahetasid välja Roburid, IFAd, Dodged, Iltised jne.

Peale mitmeid ümberformeerimisi (2005., 2009.) on endisest Tagalapataljonist välja kasvanud Kaitseväe Logistikakeskuse Logistikapataljon, kelle hoida on jäänud ka draakonilipp. Logistikapataljoni nimi räägib enda eest, tema ülesandeks on kaitseväe väeüksustele logistilise toetuse osutamine.

Täna kasutab Logistikapataljon kaitseväe tsentraalvedude teostamisel moodsaid MAN tüüpi multilift-konteinerveokeid ning tagaluuktõstukiga madelveokeid Mercedes-Benz (MB). Lisaks kasutab pataljon suur- või raskevedudel MB raske-treilereid, mis on suutelised vajadusel transportima ka soomustehnikat. Vajadusel toetavad laadimis- ja tõstetöid eelmise kümnendi keskel hangitud puksiirid DAF ning MB Actros ning MANITOU teleskooptõstukid. Viimased on abiks ka talvistes oludes lumetõrjetöödel.

2009. aasta alguses täienes pataljoni autopark Hollandist saabunud logistiliste vedude tarbeks mõeldud Pacton poolhaagistega ja sadulveokitega. Oluline on märkida, et poolhaagistel paiknevad autonoom-sed 3tonnise tõstejõuga kraanad, mis ei eelda sadulveoki kohalolu laadimistöödel. Sama partiiga saabusid lisaks poolhaagistega kütuseveokid Van Hool, mis toetavad kaitseväe suurõppusi.

2010. aasta märtsis said Logistikapataljoni võitlejad oma masinate headust katsetada Ülemiste järve jäässe vajunud Poola transpordilennuki AN-26 väljatõmbamisel. Lennuki vedamiseks toodi kohale kaks universaalset kraanat ja kaks vintsiga varustatud 20tonnise tõmbejõuga Saksa päritolu puksiirmasinat Mercedes-Benz Actros 4150.

Tänane kaitseväe kümne aasta (2013–2022) arengukava näeb ette Logistikapataljoni kolimist Tallinnast Marja tänavalt ära. Aastaks 2014 on plaanis ehitada moodsad kasarmud ajateenijatele juba uude kohta. Kuna taristu arendamine on ette võetud tervikuna, siis valmivad seal ka garaažid ja töökojad moodsale tehnikale, mis on kaitseväel praegu olemas. Lähiajal täieneb pataljoni tehnikapark Eesti teedel ilma eriloata kasutada saavate autoveotreileritega, mis võtavad veokoormust maha MB raskeveotreileritelt ning hoiavad kokku veolubadele kuluvaid summasid.

See tähendab, et meie areng jätkub. Eesti kaitse koos liitlastega on kindlalt tagatud.