Anonüümne pealekaebaja
Pealekaebamist on kahtlematult esinenud läbi aegade. Aga tõeliseks massihullustuseks muutus ta Nõukogude Liidus aastail 1928-1938, kus Jossif Stalini võimu tugevdamine tekitas uue sisepoliitilise võitluse - kuna sundkollektiviseerimine tekitas näljahäda, siis oli vaja leida ja paljastada "süüdlasi," antud juhul ka riiklikku meediat kasutades ässitati kogu riik andma üles kõikvõimalikke "külakurnajaid," "kulakuid" ja muid "rahvavaenlasi."
Kellestki Pavlik Morozovist tehti pioneeriliikumise kangelane, kuna ta andis üles oma isa. 13-aastane poiss kirjutas koos kaaslastega kaebekirja oma isa vastu, sest sel ajal oli see lausa ühiskondlik kohustus.
Ja nagu (toonane Ukraina parteijuht) Nikita Hruštšov on hiljem väitnud, oli tulemuseks see, et pool riiki kaebas teise poole peale. Kes tegi seda oma nime all, kes anonüümkirjadega, lõpuks läks asi juba nii hulluks, et anonüümkirjade kirjutamise väljajuurimiseks oli see vaja kriminaalkuriteoks muuta.
Salaluure GPU ja NKVD ülekuulamisprotokolle lugedes ilmneb selgelt, et kaebekirjade kirjutamine rakendati terrorimasina ette, kuna iga kaebus oli juba piisav süüdimõistmiseks, ja kui juba oli võimalik tuvastada kelelgi seos süüdistatuga, oli ka lihtne koos sellega kohtupinki sattuda. Nii mõisteti terve rida Moskva ülikooli professoreid surma vaid selle tõttu, et olid töö kaudu tuttavad Eesti kommunisti Jakob Palvadrega, kes kaebekirja alusel hukati.
Kui esialgu olid kaebekirju kirjutamas veendunud kommunistid, siis järgmisena hakkasid kolhoosiesimehed "paljastama" nn loodreid, tänu kellele nende kolhoos just eesrindlane ei ole. Ja kui sa juba eesrindlane ei olnud, siis loomulikult sai sinust tagurlane. Niisiis, selleks et ennetada Siberisse saatmist, tuli kirjutada kaebekirju vastu. Kaebamine muutus massiliseks. Ja ühtäkki selgus, et NKVD on juba ridamisi mahalaskmisele saatnud hoopis tuhandeid kommuniste.
1938. aastal tehti üleliidulisele suurele terrorile lõpp, aga midagi sarnast käivitus uuesti okupeeritud Baltikumis, Ida-Poolas ja Moldaavias, kus omakorda hakati "kulaklust kui klassi" likvideerima. Kulakute nimekirju koostati kaebekirjade abil. Ja kuigi anonüümkirju ehk kirjutatigi pärast stalinismi hukkamõistmist vähem, siis enamik repressiivstruktuuridest ju töötas oma informaatorite najal 1991. aastani välja.