Mõlemal puhul on tegemist sotsiaalsete fenomenidega, kus üksikisikute kohandumine väärastunud käitumismallidega tekitab juba massipsühhoosi. Eriti kergelt kipuvad ühe või teisega tegelema totalitaarses riigis kasvanud inimesed. Ka Eesti elas veel paarkümmend aastat tagasi ju samade reeglite järgi.
Anonüümne pealekaebaja
Pealekaebamist on kahtlematult esinenud läbi aegade. Aga tõeliseks massihullustuseks muutus ta Nõukogude Liidus aastail 1928-1938, kus Jossif Stalini võimu tugevdamine tekitas uue sisepoliitilise võitluse - kuna sundkollektiviseerimine tekitas näljahäda, siis oli vaja leida ja paljastada "süüdlasi," antud juhul ka riiklikku meediat kasutades ässitati kogu riik andma üles kõikvõimalikke "külakurnajaid," "kulakuid" ja muid "rahvavaenlasi."
Kellestki Pavlik Morozovist tehti pioneeriliikumise kangelane, kuna ta andis üles oma isa. 13-aastane poiss kirjutas koos kaaslastega kaebekirja oma isa vastu, sest sel ajal oli see lausa ühiskondlik kohustus.
Ja nagu (toonane Ukraina parteijuht) Nikita Hruštšov on hiljem väitnud, oli tulemuseks see, et pool riiki kaebas teise poole peale. Kes tegi seda oma nime all, kes anonüümkirjadega, lõpuks läks asi juba nii hulluks, et anonüümkirjade kirjutamise väljajuurimiseks oli see vaja kriminaalkuriteoks muuta.
Salaluure GPU ja NKVD ülekuulamisprotokolle lugedes ilmneb selgelt, et kaebekirjade kirjutamine rakendati terrorimasina ette, kuna iga kaebus oli juba piisav süüdimõistmiseks, ja kui juba oli võimalik tuvastada kelelgi seos süüdistatuga, oli ka lihtne koos sellega kohtupinki sattuda. Nii mõisteti terve rida Moskva ülikooli professoreid surma vaid selle tõttu, et olid töö kaudu tuttavad Eesti kommunisti Jakob Palvadrega, kes kaebekirja alusel hukati.
Kui esialgu olid kaebekirju kirjutamas veendunud kommunistid, siis järgmisena hakkasid kolhoosiesimehed "paljastama" nn loodreid, tänu kellele nende kolhoos just eesrindlane ei ole. Ja kui sa juba eesrindlane ei olnud, siis loomulikult sai sinust tagurlane. Niisiis, selleks et ennetada Siberisse saatmist, tuli kirjutada kaebekirju vastu. Kaebamine muutus massiliseks. Ja ühtäkki selgus, et NKVD on juba ridamisi mahalaskmisele saatnud hoopis tuhandeid kommuniste.
1938. aastal tehti üleliidulisele suurele terrorile lõpp, aga midagi sarnast käivitus uuesti okupeeritud Baltikumis, Ida-Poolas ja Moldaavias, kus omakorda hakati "kulaklust kui klassi" likvideerima. Kulakute nimekirju koostati kaebekirjade abil. Ja kuigi anonüümkirju ehk kirjutatigi pärast stalinismi hukkamõistmist vähem, siis enamik repressiivstruktuuridest ju töötas oma informaatorite najal 1991. aastani välja.
Anonüümne netisõimaja
Sõimu on inimeste vahelises suhtluses alati ette tulnud. Internetiavarused on siin küll võimalusi juurde toonud, anonüümsus tiivustab üha kergemini ütlema ka välja seda, mida näost-näkku ei julgeta. Sa võid ju olla kindel, et karistavat rusikahoopi lõua alla ei järgne. Anonüümne netisõim on üleilmne nähtus. Siin omavad rolli küll sihilikud huvigrupid, kuid ka tavainimesel on üha kergem vihakõnedega kaasa minna.
Eriti raevukas paistab internetisõim muutuvat seal, kus vastakuti araablased ja juudid või pakistanlased ja indialased, ehk siis rahvad, keda on aastakümneid kasvatatud teineteist vihkama. Kahtlematult oma pinna jättis ka apartheid Aafrikas või rassiviha USA-s. Ja teine eriti ilmekas regioon anonüümse netisõimu levikul on kunagi totalitaarse võimu all elanud riikides, kus ideoloogiline vaen varem kohustuslik olnud - Ida-Euroopa, Lähis-ida, terve rida Aasia riike. Läänemaailma ettekujutus internetisõimust on märksa pehmem.
Niisiis, keda internetisõimajad vihkavad? Igasuguseid läänemeelseid liberaale, loomulikult. Vabadused ja demokraatia on sõimu all. Nõukogude Liidus domineerinud sallimatuse kolmainsus - ateism, läänevaen, klassiviha on endiselt peamiseid argumente. Mida truum nõukogude inimene, seda enam sõimatakse just ideoloogilisi vaenlasi. Ja oma tõde on ainus, nii nagu totalitaarsetele riikidele kohustuslik. Võõras ja erinev on mõistagi vaenulik. Müürid ette ja trellid ümber, mida karmim karistus, seda õigem.
Tõde peab selle nähtuse kohaselt alati kaitsma ja vaenlast ründama, võimalikult teravate väljenditega vastast "elusalt nahka pistes," mis sunnib meid rääkima ideoloogilisest kannibalismist, mis ka nõukogudejärgses Eestis siiani eksisteerib. "Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" väljend on pärit siiski viimasest sajandist.
Anonüümne netisõim ei ole küll kedagi Gulagi ega hukkamisele saatnud, kuigi mõnikord on kedagi enesetapuni viinud küll. Selles suhtes on anonüümne netisõim veel ohutum kui omaaegne anonüümne pealekaebamine. Aga mõlema fenomeni ideoloogilised juured paistavad Eestis küll samas pinnas olevat - totalitaarset riiki oli võimalik rajada vaid vastastikuse paranoia külvamisele.
