ANALÜÜS: Vastupanuliikumise mahasurumine Eestis pärast Teist maailmasõda

 (70)
ANALÜÜS: Vastupanuliikumise mahasurumine Eestis pärast Teist maailmasõda
Miilitsa- ja hävituspataljoni liikmed. https://lood.wordpress.com

Kodanike aktiivse vastupanu ehk metsavendluse tasalülitamiseks ja mahasurumiseks rakendasid Nõukogude Liidu repressiivorganid Teise maailmasõja järgselt mitut erinevat ja suurt osa Eesti elanikest puudutavat survemeedet.

Ilmub ajakirjas Sõdur 2/2015

1940. a suvel okupeeris Nõukogude Liit (NSVL) Eesti Vabariigi, seades ametisse kommunistliku nukuvalitsuse ning liites Eesti uue liiduvabariigina oma koosseisu.

Üle 20 aasta vabadust nautinud Eestile oli kättevõidetud iseseisvuse loovutamine suur šokk. Aastatel 1940-1941 näitas nõukogude võim kohalikule rahvale oma tõelist palet. Repressiivorganite tegevus paiskas Eesti kaosesse, ruineerides majanduse, seades surve alla rahvuskultuuri ning jättes elanikele mulje, nagu oleks aeg teinud hüppe mitusada aastat tagasi. Inimesed jäid ilma oma varast, vabadusest ja ka elust. Inimesed põgenesid ajutiselt või alatiseks oma kodust ning paljusid paigutati ümber nõukogudemaa avarustesse, kust mitte kõigil ei õnnestunud eluga tagasi pöörduda.

Okupatsioonivõimude selline tegevus oli piisav ajend selleks, et esile kutsuda rahva vastupanu. Et riik ise ei saanud enam midagi oma rahva kaitseks teha, siis võtsid hakkajamad kodanikud selle ülesande enda kanda ning läksid pakku metsadesse, et organiseerida sealt vastupanu okupantidele. Eestis kutsuti neid inimesi metsavendadeks.

Seotud lood:

Seoses Teise maailmasõja puhkemisega ja Saksamaa pealetungiga NSVL-i suunal vahetus Nõukogude okupatsioon 1941. aastal Eestis Saksa okupatsiooni vastu. Metsavendadel oli võimu vahetumise juures oluline roll. Vahetult enne Saksa armee saabumist suudeti paljud Eestimaa alad oma jõududega nõukogude võimust vabastada ja kontrolli alla võtta.

Õhkõrn lootus hoida Nõukogude väed sõja lõpuni piiride taga ning siis rahvusvahelise üldsuse toel oma vabadus taastada, ei läinud Eesti puhul täide. Pärast rindejoone taaskordset Eestist üleliikumist, ilmusid kohale NSVL-i julgeolekuorganid ning alustasid oma töö korraldamist äsja „vabastatud“ aladel.

NSVL-i julgeolekuorganid võtsid vastupanuliikumiste hävitamist vallutatud aladel väga tõsiselt, kasutades selleks kõiki vahendeid, mis vähegi edu tõid. Seejuures ei peetud millekski inimeste põhiõigusi ega muid vabadusi. Eesmärk pühendas abinõud.

Uus võim deklareeris algusest peale, et metsavendade näol on tegu bandiitide ja kriminaalidega, kes sooritavad kuritegusid nõukogude korra ja rahva vastu.

NSVL-i meetmed vastupanuliikumise mahasurumiseks

Ehkki Teine maailmasõda lõppes 1945. aastal, ei tähendanud see NSVL-i jaoks, et relvastatud konfliktid riigi piires oleks lõppenud. Eriti jätkus vastupanu uuele võimule aladel, mis olid okupeeritud 1939-1940, sealhulgas ka Eestis. Võitlus relvastatud vastupanuliikumisega kujunes üheks suuremaks riigisiseseks probleemiks sõjajärgses NSVL-is. Kuni vastupanu polnud maha surutud, ei saanud uued valitsejad ennast kindlalt tunda ning olla veendunud, et äsja vallutatud territooriume ka tegelikult kontrollitakse. Vallutustele tuli panna punkt.

Tõrjumaks süüdistusi okupatsiooni kohta oli NSVL-i jaoks oluline, et lääneriikidele suudetakse näidata impeeriumi ühtsust ja terviklikkust. Siiski, vaatamata keskvõimu püüdlustele, ei suudetud vastupanuliikumistega toime tulla nii kiiresti, kui seda eeldati.

Vastupanuliikumise lõplikuks murdmiseks oli oluline hetk 1950. alguses, kui Moskva initsiatiivil võeti ette suurem ja koordineeritum rünnak relvastatud vastupanu võitmiseks kogu NSVL-i läänepoolsetel aladel. 

Stalini isiklikku huvitatust probleemi lahendamisel näitas seegi, et tema viimastel eluaastatel tõsteti julgeolekuasutused eristaatusesse ning need tegutsesid „Suure Juhi“ ainuisikulisel juhtimisel. Stalin nimelt leidis, et liiduvabariikide julgeolekuorganid ja spetsiaalselt vastupanuliikumisega võitlemiseks loodud struktuurid ei ole piisavalt hästi metsavendadega hakkama saanud. Olukord päädis julgeolekuministri Viktor Abakumovi kõrvaldamisega ning suurema puhastusega julgeolekujõudude juhtkonnas. Vastupanuliikumise likvideerimiseks võeti kasutusele hulk meetmeid ning kaasati erinevaid riiklikke struktuure.

Sõjalised tegevused (regulaarüksused)

Suuremaid sõjalisi operatsioone metsavendade hävitamiseks võeti ette põhiliselt 1940. aastate teisel poolel, kasutades lisaks NKVD vägedele ka kohalikke armee, piirivalve ning ka Balti laevastiku üksusi, kus regulaarüksuste ülesanne oli üldjuhul elavjõus ülekaalu tekitada.

Selliste operatsioonide puhul lähtuti peaasjalikult konventsionaalse sõjapidamise põhimõtteist, kus ründajad kasutasid rünnatavate vastu võimalikult suurt üksust, saavutamaks ilmset sõjalist ülekaalu. Harilikult kujutasid operatsioonid endast kas mingi objekti ümberpiiramist ja selle ründamist või siis konkreetsete maaalade läbikammimist. Tõenäoliselt olid sellised suuremate üksustega operatsioonid mõeldud ka jõudemonstratsioonina, et näidata metsavendadele, kui lootusetu on nende seis ning mõttetu vastupanu. Siiski ei toimunud sellised operatsioonid ilma eelneva agentuuritööta ning need viidi läbi varem analüüsitud eelinfo põhjal.

Välise toetuse isoleerimine (piirivalve)

Piirivalvevägedel oli lisaks alalisele ülesandele toetada julgeolekustruktuuride ühisoperatsioone veel kohustuseks tabada „bandiite“ piiriäärsetel aladel ning tagada illegaalse liikumise kontrollimiseks tugevdatud passirežiim. Piirivalveväed olid need jõud, mis teostasid kõige vahetumalt raudse eesriide poliitikat, võttes oma kontrolli alla kogu liikumise maismaal ja merel, takistades otseselt isikute vaba liikumist Nõukogude Liidu ja teiste riikide vahel. Kogu see tegevus pidi tagama metsavendade jaoks olulise välise toetuse äralõikamise.

Riigisisene julgeolek (julgeolekuteenistused)

Üks olulisem julgeolekujõudude struktuuriüksus vastupanuliikumistega võitlemiseks oli Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaadi (SARK/NKVD/НКВД – Народный Комиссариат Внутренних Дел) juurde loodud banditismivastase võitluse osakond (BVVO), kelle eriülesandeks sai tegelemine „poliitilise banditismiga“.

NKVD töötajatest suurema osa moodustasid venelased ja Venemaa eestlased. Samuti värvati palju töötajaid Punaarmee Eesti laskurkorpusest, kust mehi ka poolvägisi tšekisti (julgeolekutöötaja) ametisse sunniti. Samas ei saa väita, et inimesed liitusid julgeolekuorganitega vaid rahvusest lähtuvalt. Kindlasti oli oma roll ka isikuomadustel. Selles organisatsioonis said ennast realiseerida need, kel võimuiha ja vägivallahimu. Selliste omadustega inimene oli õiges kohas, sest karmid töövõtted olid NKVD igapäevaelu lahutamatu osa.

Loodud osakonna töö tõhustamiseks moodustati 1944. a detsembris ka NKVD hävituspataljonide staabid ning relvastatud hävituspataljoni rühmade juhtimine tehti ülesandeks vastloodud BVVO-le. BVVO 1944. aasta tegevusaruannetest nähtub, et organisatsioonil puudus objektiivne pilt vastupanuliikumise ulatusest ja jõust Eestis. Üldiseks mureks peeti ka seda, et sõda ei lõppenud kogu Eesti territooriumil üheaegselt, mistõttu jõuti näiteks Saaremaale palju hiljem kui Lõuna-Eestisse. Oluliseks kitsaskohaks BVVO-le oli kaadri vähesus ja selle valik. Maakondlikul tasandil pidurdas töötajate madal haridustase ja vähene eesti keele oskus infovahetust kohaliku elanikkonnaga ning see takistas ka hädavajaliku agentuuri värbamist. Ka selgub BVVO aruannetest, et algusaastatel valmistas neile metsavendadest palju rohkem peavalu punaväelaste sooritatud kuritegevus, mis kohati muutus massiliseks. Selle põhjus oli toiduainete puudus Punaarmees, mis ahvatles marodööritsema ning et maapiirkondades veel toitu oli, siis mindigi küladesse röövima.

Seoses jätkuva segadusega julgeolekujõudude struktuuris puudus BVVO-l 1944. aasta lõpuks selge arusaam oma volitustest ja kohustustest ning efektiivse tegutsemise asemel tegeleti lihtsalt info edastamisega kolleegidele riikliku julgeoleku rahvakomissariaadis (RJRK). Asjade selline venimine ei jäänud partei liinis märkamata ning kõrgemalt poolt väljendati teravat rahulolematust toimuva suhtes.

Siiski, vaatamata probleemidele, selgub BVVO statistikast, et 1944. oktoobrist kuni detsembrini likvideeriti Eestis 14 metsavendade gruppi kokku 105 liikmega. Lisaks sellele tabati 295 üksikut metsavenda ja 41 nende abistajat.

Hävituspataljonid

Pataljone moodustati territoriaalsel printsiibil kõigis Eesti maakondades ja suuremates linnades (kokku 13). Hävituspataljonide töö korraldamise eest vastutas otseselt EKP linna- või maakonnakomitee sekretär ning siseasjade rahvakomissariaadi maakonna- või linnaosakonna ülem. 1951. aastal, seoses muudatustega Eesti NSV haldusjaotuses ning lähtudes tekkinud rajoonidest formeeriti ka hävituspataljonid ümber 39 üksuseks.

Hävituspataljonide olulisemad ülesanded olid oluliste objektide valvamine, arreteerimiste ja küüditamise läbiviimine, „kulakute ja sakslaste käsilaste“ vara rekvireerimine, haarangutel osalemine jne.

Hävituspataljonide tuumik tuli vastavalt plaanile moodustada partei-, nõukogude- ja komsomoliaktiivi hulgast ning nende ülesanne oli organisatoorse ja operatiivtöö korraldamine kohapeal. Isikkooseisu hulka tuli värvata mehi ja naisi, endisi partisane, sisevägede ja Punaarmee võitlejaid, kes on haavata saamise järel naasnud kodumaale ning suutelised neis üksustes teenima. Hilisema otsuse põhjal ka „kontrollitud“ kohalikke elanikke, kes on kannatanud „Saksa röövvallutajate“ käe läbi.

Hävituspataljoni töös osalemine toimus vabatahtlikult ning oma põhitöö kõrvalt. Samas kuulus hävituspataljonidesse tolleaegsete inimeste kirjelduste põhjal ka palju selliseid isikuid, kellel oli klaarida isiklikke arveid varasema võimuga, kes olid kadedad teiste suurema rikkuse peale ning neid, kes leidsid selle olevat hea võimaluse täiesti seaduslikult võõrast vara kokku riisuda. Madalat distsipliini ja moraalset laostumist tunnistasid ka EKP poolt tollel ajal antud hinnangud ning küllap oli see ka põhjus, miks hävituspataljone esialgu metsavendade vastases võitluses eriti ei kasutatud. Lisaks vähesele usaldusväärsusele oli hävituspataljonide probleem ka nõrk sõjaline väljaõpe. Tihti pandi ennast hävituspataljoni nimekirja vaid nende hüvede pärast, mida liikmestaatus pakkus. Näiteks vabastas hävituspataljoni kuulumine teatud perioodil mobilisatsioonikohustusest, mis näitab seda, et tegelikult polnudki sellised hävituspataljoni liikmed sõdimisest väga huvitatud.

1946. aastal nimetati hävituspataljonid ümber rahvakaitse pataljonideks. Küllap oli sellel oma eesmärk, et parandada selle struktuuriüksuse kehva mainet rahva silmis ning muuta „hävitajate/tapjate“ nimi ümber millekski positiivsemaks – „kaitsjateks“. Sisulist muutust aga tegelikult ei toimunud ja nii rahvasuus kui ka julgeolekustruktuurides kutsuti neid isekeskis edasi hävitajateks.

Tapjaagendid

Veel enne seda, kui NSVL oli vallutanud Eesti alad, alustati spetsiaalse agentuuri loomist, et vastupanuliikumiste vastu efektiivsemalt võidelda. Varasemad kogemused olid näidanud, et puhtsõjalised operatsioonid polnud piisavalt edukad ning agentidel oli vaja eeltööd teha.

Agente värvati sõjavangide hulgast, aga ka Venemaale evakueeritud inimeste seast ning põhiliselt toetuti kahele argumendile – kompromiteeriv materjal või patriootlikud tunded ja režiimikuulekus. Agentide hulgas leidus neidki, keda oli lihtne värvata inimlike nõrkuste nagu võimuiha, ahnuse või vihavaenu tõttu. Eesmärgi nimel ei öelnud uus võim ära ka koostööst kriminaalkurjategijatega. Samas ei olnud erandlikud ka juhud, kui lähedaste survestamise abil suudeti värvata agente metsavendade endi hulgast.

Agentuur liigitati laias laastus kolme gruppi:

  • - Marsruutagendid saadeti välja kuni kaheks nädalaks ning nad liikusid mööda kindlat teekonda, kogusid informatsiooni ning kohtusid aeg-ajalt kokkulepitult operatiivtöötajatega.
  • - Siseagendid, kelle töö oli imbuda metsavendade gruppidesse eesmärgiga koguda informatsiooni ning rühmitusi sisemiselt lagundada või löögi alla viia.
  • - Hävitusagentide ülesanne oli sööta metsavendade gruppe ette varitsustele ning tagada aktiivsete metsavendade, eriti juhtide kinnivõtmine või nad tappa.

Kui 1944. aastal oli NKVD värvatud agente Eestis 77 (arvestamata muude julgeolekustruktuuride agente), siis 1950. oli nende arv kasvanud 187-le.

Agentuuri üldised ülesanded olid järgmised:

  • - Selgitada välja metsavendade gruppide asukohad, koosseis ja juhid, relvastus, tegevuspiirkond ning tegevuse eesmärgid.
  • - Selgitada välja illegaalselt elavad isikud, endised politseinikud, omakaitse aktiivsed liikmed ning nende kavatsused.
  • - Selgitada kohaliku elanikkonna hulgast välja metsavendade abistajad ja toiduainetega varustajad.
  • - Selgitada välja Saksa armeest maha jäänud isikud või grupid, nende relvastus ja tegevuse eesmärgid.

Kui 1944. tegutsenud agente võis iseloomustada kui alles kogemusi omandavaid algajaid, kelle hulgas oli ka neid, kelle tausta polnud julgeolekuorganid lõpuni kontrollinud, siis 1950. aastatel võis juba rääkida kogenud ja väljakujunenud agentide kaadrist, kellest edukaimate arvel oli kümmekonna metsavenna või nendega seotud isiku tapmine.

Tegevusaruannete järgi kujunes 1950. aastate algus hävitusagentide kõrgajaks, mil füüsilise hävitamise meetodi rakendamine oli nende tegevusjuhiste järgi üldjuhul tungivalt soovitatav. Seda ajajärku iseloomustab ka see, et sisuliselt olid metsavennad sõja kaotanud ning vastupanuliikumine hääbumas. Seetõttu tunduski NSVL-i julgeolekujõududele vastase ükshaaval hävitamine sel hetkel parima lahendusena, sest selleks ajaks metsa jäänud vastupanuliikumise võitlejad olid eeldatavasti „tõelised põhimõttelised“, kellel polnud enam midagi kaotada.

Samas, mida kauem olid metsavennad suutnud ennast julgeolekujõudude eest varjata, seda suuremaks kujunes nende konspiratsiooni vilumus ning seda raskem oli hävitusagentidel luua nendega usaldusväärset kontakti, et neile ohtlikku lähedusse imbuda.

Hävitusagentide kasutamisel tekkis aeg-ajalt ka tagasilööke, kui juhtus kokkupõrkeid nende ja teiste julgeolekustruktuuride üksuste võitlejate vahel. Sellised olukorrad olid enamasti tingitud vähesest koordineerimisest eri ametkondade vahel. Ka oli kohalik elanikkond just eriti maapiirkondades umbusklik uute inimeste suhtes, eriti siis, kui need esinesid metsavendadena. Seetõttu oli olukordi, kus just kohalikud kasutasid tekkinud olukorra ära ning libametsavennad suunati kohaliku hävituspataljoni löögi alla.

Viimase metsavenna tapsid ENSV julgeolekutöötajad 1978. aastal Põlvamaal. See mees oli August Sabbe.

Propaganda

Üks osa vastupanuliikumise mahasurumisel oli NSVL-i julgeolekuteenistuste taktikavalikus ka „bandede pealike kompromiteerimine kohaliku elanikkonna silmis“. Kompromiteeriva materjali tootmiseks võis midagi laimavat välja mõelda, et seda infot siis rahva hulgas külajutuna levitada või vastavasisulisi ajaleheartikleid kirjutada.

Edastamaks rahvale sõnumit edukast võitlusest bandiitide vastu, korraldasid uue võimu esindajad näidisprotsesse kohtumõistmisest, kus metsavendi kujutati halastamatute mõrtsukate ja röövlitena. Kui õnnestus tabada tegude poolest kuulsamaid metsavendi, siis leidis kohtumõistmine nende üle kindlasti ka suuremat kajastamist kohalike lehtede veergudel. Selline laialdane avalikustamine toimus peaasjalikult okupatsiooni algetapis 1940-ndate keskpaigas. Paraku ei andnud taoline „bandiitide“ kuritegude avalikustamine ja metsavendade kompromiteerimine tulemusi. Pigem vastupidi, see tekitas olukorra, kus valitsejad ise pidevalt teavitasid rahvast vastupanuliikumise tegemistest ja küll rahvas juba oskas sõnumeid tõlgendada ning ridade vahelt lugeda, et mis toimumas on.

Kommunistlikule võimule ei jäänud asjade selline kulg tähele panemata. Seetõttu otsustati propagandasõjas sisse tuua uus taktikavalik ning minna üle täielikule vaikimisele. Kõikvõimalik informatsioon metsavendade tegemistest kuulutati salajaseks ning edaspidi seda enam ei avalikustatud. Sellega sooviti rahvale jätta mulje, et metsavendlusega on Eestis asjad ühel pool ning nendest ei olegi midagi kirjutada. Lähtuvalt uuest vaikimisdirektiivist vaikiti edaspidi kuni 1953. aastani maha kõik metsavendade väljaastumised ega kajastatud isegi suuremate põrandaaluste organisatsioonide sissekukkumisi.

Stalini surmale järgnenud sula tingimustes hakkas ajakirjanduses küll taas ilmuma ka metsavendlust puudutavaid artikleid, aga seegi kord olid need rakendatud propagandamasina ette, nüüd siis juba võitluseks lääne välisteenistuste vastu.

Muu infosõja hulgas oli tähtis koht amnestia pakkumisel metsavendadele. Sellega panustati kiilu löömisele reametsavendade ja nende juhtide vahele. Kui juhtidele lubati metsast välja tulles säilitada nende elu, siis ülejäänud lubati metsast välja tulemise järel jätta vabadusse. Amnestiat kirjeldavat artiklit levitati kõigis Eestis ilmuvates ajalehtedes. Lehti jagati tasuta ning lisaks toimetati neid isegi metsadesse, lootuses, et metsavennad need leiavad ja sealt artiklit loevad.

Hilisema kampaania osana avaldati ajalehtedes anonüümseid lugejakirju, kus „Nõukogude võimule tänulik kodanik“ kirjeldab oma osalemist sõjaeelses Kaitseliidus, teenimist Saksa sõjaväes ning enese varjamist metsas, kuid millele vaatamata Nõukogude võim ta rehabiliteeris ja uue võimaluse andis. Selline julgeolekujõudude võte õigustas ennast suurel määral ning külmade saabumise ja rahvusvahelise olukorra stabiliseerumisega asusid paljud metsavennad ennast legaliseerima, andes end ametivõimudele üles. Paraku lõpetas suur osa neist peatselt siiski vanglas ja selline asjade käik sundis mitut legaliseeritud metsavenda tagasi endise eluviisi juurde pöörduma.

Teisest küljest tunnistavad just julgeolekustruktuurid ise legislatsioonikampaaniate vähest tõhusust, kuna selle tulemusena tulid metsast välja põhiliselt need inimesed, kellel oli vastupanuliikumisega vähe sidemeid ega olnud võitluse organiseerimisel mingit kandvat rolli.

Kohalike toetuse äralõikamine

Nõukogude võimule sai üsna kiiresti selgeks, et kui ei suudeta likvideerida tsiviilelanikkonna toetust metsavendadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastupanu. Juba 1944. aastal alustati Eestis maareformi, millega loodeti, et kehvemal järjel olevad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassivõitluse taolist. Tegelikult oli aga vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Alles 1947. aastaks oli nn maareform läbi viidud ja umbes 25 000 uusmaasaajat saanud osa endiste suurtalude maid endale. Sealjuures oli paljudele antud maa lausa sunniviisiliselt. Maareformiga vähendati „sakslaste sabarakkude“ talusid 5–7 hektarini, samuti vähendati 5–7 hektarini „kulakute“ ehk jõukamate talumeeste talud. Uusmaasaaja keskmise talu suurus oli 12–18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja- ning karjasaaduste normid, samuti muid kohustusi.

Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui ka varasemast alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla ning jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades aga arreteeriti järjekindlalt „bandiitide abistajaid“, mistõttu jäi palju talusid tühjaks. Asemele tulid Punaarmeest demobiliseeritud või Venemaa eestlased.

Saavutamata soovitud tulemust, otsustati kasutada NSVL-is varem järele proovitud vahendit: allumatu rahvusliku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. jaanuaril 1949 andis Nõukogude Liidu ministrite nõukogu välja määruse nr 390-138cc (cc – совершенно секретно – täiesti salajane), millega anti Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumile korraldus: „Välja saata Eesti NSV territooriumilt kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite“. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV riiklik julgeolekuministeerium.

1949. aasta elanike massiline küüditamine kõigis kolmes Balti riigis osutus murranguliseks hetkeks vastupanuliikumise selgroo murdmisel, sest selle tagajärjel kaotasid metsavennad suure osa oma sotsiaalse ja materiaalse toetuse baasist. Küüditamise ohvriks ei langenud suvaliselt kätte saadud inimesed. Operatsioon oli selgelt ette kavatsetud ja täide viidud, et avaldada mõju vastupanuliikumisele tervikuna.

Löögi alla sattusid kõik, kes olid kuidagi seotud Eesti vabariigi valitsemisstruktuuridega, olid määratletavad klassivaenlastena (ärieliit, jõukamad talupidajad jne) või kes olid teadaolevalt seotud metsavendadega sugulussidemete kaudu või neid varasemalt mingilgi moel toetanud. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati 1949. märtsis Eestist Siberisse üle 20 000 inimese, kellest ca 90% moodustasid naised, lapsed ja vanemad inimesed.

Paraku veel suuremat mõju kui võimalike toetajate saatmine Nõukogude Liidu teise otsa, oli küüditamisel metsavendlusele selles, et inimesed hakkasid lihtsalt kartma võimude uusi repressioone. Metsavendade üks põhilisemaid eesmärke – massilise küüditamise takistamine – jäi ju täitmata. Kõik see võis elanike silmis metsavendade kui kaitsjate väärtust vähendada.

Samamoodi kui Eestist saadeti inimesi välja, tulid nende asemele ka inimesed sisse ning selline migratsioon toimus põhiliselt kahte kanalit pidi. Ametlik neist korraldas põhiliselt tööjõu organiseeritud värbamist ettevõtetesse, töötajate ümberpaigutamist, maareformi käigus konfiskeeritud maade asustamist. See oli kontingent, kellele metsavennad ei saanud toetuda ega nende abile loota. Teine, mitteametlik kanal, seisnes selles, et pärast liikumispiirangu kaotamist Nõukogude Liidus 1946. aastal, saabus Eestisse naabruses asuvatest Venemaa oblastitest inimesi, kes soovisid leida leevendust Venemaal võimutseva nälja vastu. Sellist kontrollimatut migratsiooni kui probleemi tunnistasid ka kohalikud nõukogude võimu esindajad Eestis, kes saatsid oma murekirja Moskvasse. Kuid tundub, et asjade selline käik oli NSVL-i riigijuhtidele pigem meeltmööda, sest niimoodi õnnestus ilma ise oluliselt panustamata vähendada inimeste osakaalu, kes olid valmis metsavendadele abikäe ulatama.

Kui esialgu leidis okupatsioonivõim, et olenemata suurtest koormistest põllupidajatele ei suudeta kontrollida talupidajate tegevust ning seetõttu ka mõjutada toetust vastupanuliikumisele, siis pärast küüditamist oli olukord maal oluliselt muutunud ning paari järgneva nädala jooksul loodi mõnesajale senisele kolhoosile lisaks umbes 3000 uut. Vabatahtlikust kolhoosi astumisest, nagu seda alguses lubati, enam juttu ei tehtud ning kogu põllumajanduslik tootmine läks sunniviisiliselt koos talunike vahendite rekvireerimisega kolhoosidele. Sellega võttis NSVL märkimisväärse osa toiduressurssidest oma kontrolli alla ja ühtlasi talupidajatelt võimaluse metsavendasid toetada.

Okupatsioonivõim oli oma eesmärkide saavutamiseks teinud tähtsaid edusamme ning viinud olulise osa elanikkonnast olukorda, kus need ei riskinud materiaalse toe andmisega vastupanuliikumisele.

Järeldused

Nõukogude võimule oli küllaltki selge, millised on vastupanuliikumise püsimajäämise alustalad. Seetõttu osutusid elanike ümberasustamine ja sunduslik põllumajanduse kollektiviseerimine ehk tõhusaimateks meetmeteks, et murda laiaulatuslik vastupanuliikumine Eestis. Ilma kohaliku elanikkonna toetuseta, olgu see siis materiaalne või moraalne, ei ole maailmas ükski vastupanuliikumine suutnud edukas olla.

Väheoluliseks ei saa siinjuures muidugi pidada nõukogude julgeolekustruktuuride tegevust, millised juba algusest peale tähtsustasid metsavendade rolli ja osatähtsust, mistõttu võitlusele nendega suurt tähelepanu pöörasid. Kui lisada siia juurde veel see, et kommunistliku režiimi jaoks ei maksnud inimõigused ja demokraatlikud väärtused midagi, siis ei takistanud peaaegu miski neil seatud eesmärkide täideviimist.

Vaatamata lääneriikide mõningatele püüdlustele oli väline toetus Eesti vastupanuliikumisele sisuliselt ära lõigatud. Ka geograafiline asend ei hõlbustanud selliseid püüdlusi. Läänest ja põhjast piiras maad Läänemeri, mida nõukogude piirivalve piisavalt tõhusalt kontrollis, aga idas ja lõunas laius NSVL-i kontrollitav ala.

Kasutatud kirjandus

  • Kross, E-N. (1998). Pro Patria II. Auraamat langenud ja hukkunud metsavendadele 1944–1978, Kleio, Tartu.
  • Kuusk, P. (2005). Banditismivastase võitluse osakond aastatel 1944–1947. Magistritöö, Tartu Ülikool, juhendaja PhD Tannberg, T.
  • Kuusk, P. (2007). Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase võitluse osakond aastatel 1944–1947, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Laar, M. (1993). Metsavennad, Tallinn, AS Helmet & Co.
  • Laar, M. (1994). Metsavennad. Suurim Armastus, Stockholm, Välis-Eesti & EMP.
  • Laar, M. (2005). Unustatud sõda – relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944–1956, Tallinn, Grenader.
  • Noormets, T, Ohmann, V. (2006). Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954, Tallinn, Riigiarhiiv.
  • Ohmann, V. (2007). Eesti NSV Siseministeeriumi struktuur 1940–1954 aastal, Eesti Ajalooarhiivi Toimetised. Eesti NSV aastatel 1940–1953 / Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, OÜ Greif.
  • Tannberg, T. (2005). Julgeolekuorganite tegevusest metsavendluse mahasurumisel 1953. aasta esimestel kuudel, Akadeemia, 17. aastakäik, nr 3. Tartu.
  • Väljas, P. (1999). Hävitusagendid, luuramisi – Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil, Kohtla-Järve, OÜ Mark & Partnerid.
  • Zubkova, J. (2007). Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952, Eesti Ajalooarhiivi Toimetised. Eesti NSV aastatel 1940–1953 / Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis, Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, OÜ Greif.
  • Zubkova, J. (2009). Baltimaad ja Kreml 1940–1953, Tallinn, Kirjastus Varrak.