ANALÜÜS: Irregulaarne sõjapidamine ja selle enim käsitletavad vormid

 (12)
ANALÜÜS: Irregulaarne sõjapidamine ja selle enim käsitletavad vormid
Omakaitsepataljoni Donbass võitlejad Ida-Ukrainas.Reuters / Scanpix

Räägime moodsast sõjapidamisest, mille erinevaid komponente Vene föderatsioon meile oma läänepiiril praegu nii lahkelt tutvustab, ning seda, kuidas paigutub see konventsioonidega reguleerimata sõjategevuse konteksti.

Artikkel ilmub ajakirjas Sõdur 3/2014

20. sajandi lõpukümnendist alates on maailmas levima hakanud uut tüüpi relvakonfliktid, mis ei mahu tavasõjapidamise raamidesse. Seda uut valdkonda on nimetatud neljanda generatsiooni sõjapidamiseks (fourth-generation warfare – 4GW) või lihtsalt moodsaks sõja­pidamiseks (modern warfare) ja selle peamine sisuline erinevus tavasõjapidamisest seisneb sõjapidamise detsentraliseerimises, kus sõjandusmonopol pole ainult eksisteeriva riigi oma, vaid üks sõdiv pool on raskelt määratletav, tihti mitteriiklik institutsioon. Iseenesest pole sellises sõjapidamises midagi uut, juba Spartacuse ülestõus Vana-Rooma impeeriumi vastu oli sisult ja eelkirjeldatud põhimõttest lähtuvalt neljanda generatsiooni sõjapidamine. Sajandite jooksul on sellist sõjapidamisviisi harrastatud enamal või vähemal määral, kuid akadeemiliselt on sellele hakatud laiemalt tähelepanu pöörama alles viimastel kümnenditel.

Seotud lood:

Põhjus, miks ma neljanda generatsiooni sõjapidamisest kirjutan, on see, et sellises sõjas ei ole selgeid piire sõja ja poliitika, aga ka kombatantide ja tsiviilisikute vahel. Seetõttu on sellist sõjapidamist keeruline paigutada ka tavapärase sõjapidamise konteksti, mis lähtub sõjaõigusest ning Haagi ja Genfi konventsioonidest. Tulenevalt viimase aja sündmustest rahvusvahelisel areenil ning sellest, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik1, peame valmis olema ka ise neljanda generatsiooni sõjas osalema. Valmisolekuvajadust toetavad ka omaks võetud totaalkaitse põhimõtted ja riigikaitse lähtumine territoriaalkaitse doktriinist, mis eeldavad sõjapidamist kõigis selle spektrites ja kogu riigi territooriumil. Kõik see on toonud sõjapidamisse terve hulga uusi mõisteid ja põhimõtteid, millest olulisemaid püüan alljärgnevalt lahti seletada.

Et definitsioone pole paljudele mõistetele praegu veel kokku lepitud, selgitan neid termini sisu põhjal. Fookuses on irregulaarne sõjapidamine (irregular warfare – IW) ja kõik sellega kaasnev, mis ongi neljanda generatsiooni sõjapidamisega enamjaolt kokkulangev sõjapidamisvaldkond.

Irregulaarne sõjapidamine

Alustada tulebki sellest, mis on irregulaarne sõjapidamine2. Eesti sõjandusleksikon Militerm ütleb, et tegu on sõjapidamisega, mida ei reguleeri sõjaõiguse põhimõtted. Iseenesest on see väga õige käsitlus, kuna vaadates loendit, mis kõik on irregulaarse sõjapidamise alla mahutatud3, siis just nii see ongi – kõik, mida ei reguleeri umbes sada aastat tagasi kehtestatud Haagi ja mõnikümmend aastat tagasi kokku lepitud Genfi konventsioonid ning muud sõjapidamist sätestavad õigusaktid ja rahvusvahelised lepped, on osa irregulaarsest sõja­pidamisest. Iseenesest on sellele terminile veel siiani Militermis kasutatav nimetus „reeglipäratu sõjapidamine”, kuid see võib sõjapidamisviisist anda väära ettekujutuse, seetõttu ongi otsustatud eelistada võõrsõnaühendit, et rõhutada ka termini spetsiifilisust. Ma ise kasutaksin eesti keeles pigem terminit reguleerimata sõjapidamine, mis viitab asjaolule, et traditsiooniline sõjaõigus seda valdkonda ei reguleeri.

Ameeriklased, kes on valdkonda pikemalt akadeemilises võtmes käsitlenud, on andnud irregulaarsele sõjapidamisele järgmise definitsiooni: see on vägivaldne kokkupõrge riigi ja mitte­riikliku (irregulaarse) osapoole vahel, mille eesmärk on säilitada või saavutada mõjujõud elanikkonna üle ning saada või jääda legitiimseks valitsejaks4. Irregulaarne sõjapidamine soosib kaudseid ja asümmeetrilisi lähenemisi, kuid aktsepteerib ka sõjaliste ja muude võimete kasutamist, et õõnestada ja vähendada vastase tugevust, mõju ning tahet. Irregulaarne sõjapidamine on ka lahutamatu osa suurematest sõjalistest ja rahutagamisoperatsioonidest (joonis 1), olles neil puhkudel toetavas rollis. Irregulaarne sõjapidamine täiendab heidutus- ja kujundavate operatsioonide läbiviimist ning pakub strateegiliste ja operatiivtasandi eesmärkide saavutamiseks nii täiendavaid kui ka konkureerivaid lahendusi.

Kirjutises ei keskendu ma kõigile irregulaarse sõjapidamise vormidele, vaid kirjeldan ainult neid, mis sõjalisest aspektist tekitavad kõige rohkem segadust. Tinglikult võiks irregulaarse sõjapidamise vorme jagada kaheks – sõjalisteks ja mittesõjalisteks, kus sõjalised vormid on:

  • - stabiliseerimis-, julgeoleku-, ülemineku- ja taastamisoperatsioonid (SSTRO);
  • - mässud ja mässulistevastased operatsioonid (COIN), sealhulgas vastupanuvõitlus ja selle vastased operatsioonid;
  • - asümmeetriline sõjapidamine (AW);
  • - tavatu sõjapidamine (UW);
  • - sõjaline toetus (MA/FID);
  • - tsiviil-militaaroperatsioonid (CMO).

Irregulaarse sõjapidamise vormid, mida on raskem sõjalisteks nimetada, on aga järgmised:

  • - terrorismivastased operatsioonid (CT);
  • - luure- ja vastuluureoperatsioonid (INT ja C-INT);
  • - kübersõjapidamine;
  • - infosõda (IW), sealhulgas ka psühholoogilised operatsioonid (PSYOPS);
  • - rahvusvaheline kuritegevus (selles kontekstis ennekõike narkokuritegevus, illegaalne relvaäri ja rahapesu);
  • - korrakaitseoperatsioonid (kui need on fokuseeritud irregulaarse vastase blokeerimisele).

Kui enamik teemaga kursis olevaid inimesi teab, mis on näiteks strateegiline kommunikatsioon ja psühholoogilised operatsioonid, siis segadust külvab peamiselt just arusaamine, mis toimub n-ö lahinguväljal ehk irregulaarse sõja sõjaliste vormide puhul. Kui kõrvale jätta SSTR-operatsioonid, kirjeldab kõiki neid vorme joonis 2.

Jooniseid vaata ajakirjas Sõdur 3/2014

Mäss ja mässutõrje

Niisiis on irregulaarses konfliktis tavaliselt võitlevad pooled valitsus ja valitsusväed ning mässulised. Nagu eespool definitsioonis juba öeldud, võideldakse peamiselt mõju pärast rahva üle, ehk siis kõike tehakse selle nimel, et võita rahva poolehoid ja selle abil kas kindlustada oma võimu (valitsus) või võim enda kätte saada (mässulised). Mässulised kasutavad valitsuse kukutamiseks või mõjutamiseks eri meetodeid, sealhulgas ka sõjalisi, ning seda nimetatakse partisanitegevuseks. Igal juhul võib vastuhakku laiemalt nimetada vastu­panuvõitluseks, olgu see siis mäss või vabadusvõitlus, kuna mõlema võitlusviisi motiiv ja vorm on sama, erinevad vaid poliitilised motiivid. Täpset vahet teha, mis on vabadusvõitlus ja mis mäss, on aga üldse väga keeruline ja pigem vaatenurga küsimus; pealegi ei ole neil motiividel sõjanduse seisukohalt laias plaanis tähtsust. Mässuliste motiivid on tavaliselt suunatud seadusliku korra kukutamisele, aga vabadusvõitlejate motiivid on suunatud okupatsioonivõimu või türannia vastu. Eelnevat kinnitavad ka enamlevinud definitsioonid.

  • Mäss (insurgency) on organiseeritud vastuhaku ja vägivalla kasutamine, et vähendada või muuta olematuks regiooni poliitilise juhtkonna mõju või see lausa välja vahetada.5
  • Vastupanuvõitlus (resistance) on ühe osa tsiviilelanike organiseeritud väljaastumine legaalse valitsuse või okupatsioonijõu vastu, et rikkuda tsiviilkord ning stabiilsus riigis.6

Seega võib nii mässu (insurgency) kui ka vabadusvõitluse (resistance) võtta kokku järgmisse lausesse: see on organiseeritud liikumine, mille eesmärk on võim seaduslikult valitsuselt üle võtta, kasutades selleks õõnestustegevust ja relvastatud võitlust.7

Niisiis on mässuline tegevus tihedalt seotud poliitikaga ja rahva toetusega. Afganistanis ei tähenda Taliban ainult piiri taga välja õpetatud võitlejaid, vaid varivalitsusi ning kohtusüsteemi, mis eksisteerib paralleelselt seadusliku võimuga. Kohati on Talibani pakutav kohalikele elanikele sümpaatsem ja mõistetavam, mistõttu ongi valitsusjõududel mässulisi raske võita. Põhiliselt koosneb vastupanuliikumine kolmest osalejate grupist, mis on kujutatud joonisel 3.

Tavaliselt kõige väikesema osa vastupanust moodustab relvastatud vastu­panu, mida viivad ellu sõjaväeliselt organiseeritud irregulaarid ehk partisanid. Eesti keele jaoks on sõna „partisanid” omandanud teatava halva tähenduse, kuna seda tegevust seostatakse nõukogude aegse vastupanuliikumisega Teises maailmasõjas. Tunduvalt südamelähedasem nimetus „metsavennad” aga ei anna edasi selle võitlusvormi mõtet. Kuigi metsavennad olid ka relvastatud ja pidasid võitlust okupatsioonijõududega, oli tegu ikkagi ajalooliselt ühele ajale omase ilminguga. Pealegi ei olnud metsavendade motiivid niivõrd poliitilised ja kõrgema juhtkonnaga koordineeritud, need olid pigem eksistentsiaalsed – eesmärk oli ellu jääda. Partisanitegevus (guerrillas) on aga vastu­panuvõitluse või mässu sõjaline osa.

Põrandaalune võitlus (the underground) seevastu on vastupanu­liikumise või mässu osa, mis koosneb põhiliselt relvastamata aktivistidest. Ajalooliselt on põrandaalused tegutsenud linnaaladel, millest pärineb ka nende nimetus. Reaalselt asuvad põranda­alused tavaliselt vaenlasele väga lähedal, kuhu partisanitegevus alati julgeolekukaalutlustel ei ulatu. Kuigi põrandaaluste vastupanuvõitlus ei ole sõjaline, nagu partisanide puhul, on nende ja partisanide tegevuse vahele üha raskem piiri tõmmata.

Kõige suurema osa vastupanuliikumisest moodustavad toetajad (the auxillary), kes toetavad oma tegevusega partisane ja põrandaaluseid. Toetus võib ulatuda aktiivsest varustamisest ja informatsiooni hankimisest kuni saboteeriva passiivsuseni. Just selle inimgrupi nimel käib mässuliste ja võimu vahel kõige suurem võitlus, sest nendest sõltub võitleva poole edu.

Sõjalisi, poliitilisi ning majanduslikke meetmeid kasutab ka valitsev pool, et mässulisi või vastupanuvõitlejaid alistada. Seda nimetatakse mässutõrjeks, mille enamlevinud lühinimetus on COIN (counterinsurgency). COIN tähendab ulatuslikke ühiskondlikke ja sõjalisi meetmeid mässu või vastu­panu mahasurumiseks ja rahulolematuse põhjustega tegelemiseks. Seepärast on COIN 80% ulatuses poliitiline ja ainult 20% ulatuses sõjaline. Kuigi riik kasutab mässuliste tõrjes sõjaväge, pole tegu tavalise sõjalise operatsiooniga – see toimub enamasti politseijõudude juhtimisel ning keskendub ennekõike mässuliste isoleerimisele neid toetavast keskkonnast. Näiteks õnnestus Vene vägedel Tšetšeenias edu saavutada alles siis, kui vabadusvõitlejad olid linnadest ja küladest tõrjutud mägedesse, kus neil puudus kontakt kohaliku elanikkonnaga.

Sõjaline toetus ja tavatu sõjapidamine

Tulles tagasi joonise 2 juurde, on sellel veel kaks osapoolt – X ja Y. Nende osapoolte all mõeldakse tavaliselt välisriike, kuid see ei ole dogma ja sellest kirjutan pisut hiljem. Kõigepealt aga selgitan, mida need X ja Y teevad.

Kui mässust haaratud riigi valitsus vajab abi oma relvajõudude seisukorra parandamiseks, treenimiseks ja toetamiseks ning ta seda väärib, siis nimetatakse abistavat tegevust sõjaliseks toetuseks (military assistance – MA). Sõjaline toetus on väga laialt levinud eriväelaste tegevus teistes riikides, kuid selleks võidakse kasutada ka teisi spetsialiste. Sõjaline toetus ei hõlma ainult kohalike üksuste väljaõpetamist, see on lai skaala meetmeid sõbralike või liitlasjõudude toetuseks rahu, kriisi ning konflikti ajal, mida võib teha koos või sõbralike jõudude abil, mis on selleks treenitud, varustatud, toetatud või erineval moel rakendatud. Sõjalise toetuse skaalat on raske määratleda ja see võib ulatuda alates sõjalise baastreeningu tagamisest või materiaalse abi osutamisest kuni kohalike elanike aktiivse rakendamiseni sõjalistes operatsioonides.8 Sõjalise toetuse skaala võib hõlmata:

  • - kohalikele elanikele ja relvajõudude üksustele taktikalise, toetusalase ja jõudude integreerimise väljaõppe läbiviimist;
  • - kohalike sõjaliste juhtide nõustamist ja juhendamist;
  • - kohalike elanike õpetamist, kuidas kaitsta ennast ohtude eest ja koolitada juhte ning organisatsioonilisi oskusi;
  • - materiaalse abiga tagamist, saavutamaks kohalikele elanikele vajalik toetus lahinguliste operatsioonide tegemiseks;
  • - osalust taktikalistel operatsioonidel koos kohaliku elanikkonnaga.

Sõjaline toetus (MA) on NATO termin. Ameeriklased ütlevad selle tegevuse kohta foreign internal defense (FID), mida ma ei püüagi tõlkida. See on toetus, mida antakse vastuvõtvale riigile sisekaitse ja strateegiate väljatöötamiseks.9

Samas on sõjalise toetuse mõiste laienemas, seda ei anta ainult välisriigile. Kriisiolukorras kasutatakse sama metoodikat ka näiteks politseijõudude toetamiseks riigisiseselt, aga ka teiste üksuste sooritusvõime suurendamiseks. Enamasti antakse sõjalist toetust siiski teistele riikidele nende palvel ja Eesti pakub sõjalist toetust praegu Malis, kus tegutseb Eesti kaitseväe treeningmeeskond, ja ka Afganistanis, kus kohalikke üksusi toetab meie erioperatsioonide kontingent.

Läheme joonisel 2 esitatud skeemi teise poole juurde. Mis on tavatu sõjapidamine (unconventional warfare – UW), mida väga tihti aetakse segi irregulaarse sõjapidamise ja asümmeetrilise sõjapidamisega? Just tavatu sõjapidamise (ehk mittekonventsionaalse sõjapidamise, nagu seda tihti nimetatakse) kasutamine kõikvõimalikes operatsioonides vaenulikul territooriumil külvabki kõige enam segadust, kuna tundub, et kõik, mis vastase tagalas toimub, on täiesti tavatu tegevus. Põhimõtteliselt tuleb ka selle termini eesti- ja ingliskeelne nimetus sellest, et see on nii-öelda vastastermin tavasõjapidamisele (konventsionaalsele sõjapidamisele), mida Genfi konventsioonid sätestavad. Muidugi pole ka see vaatenurk päris õige, sest Genfi konventsioonide fookuses oli tavarelvastuse küsimus ning tavatuks relvastuseks jäi tuuma-, keemia- ja bioloogilised relvad, millel pole aga tavatu sõjapidamisega mingit pistmist.

Pakistani armee UW-treening

Tegelikult on tavatu sõjapidamine hoopis n-ö vastandtegevus sõjalisele toetusele, ehk kui sõjaline toetus (MA) on valitsusjõudude toetamine, siis tavatu sõjapidamine (UW) on mässuliste ja põrandaaluse tegevuse toetamine, mis väljendub partisani- ning põrandaaluse tegevuse organiseerimises ja nõustamises, et see valitsuse vastu tõhusalt võitleks. Tavatu sõjapidamine koosneb tegevustest, mis võimaldavad korraldada vastupanuliikumist või vastuhakku, et sundida, segada või kukutada okupeeriv jõud või valitsus, tehes seda vastase hõivatud alal põrandaaluse liikumise abil, toetajaskonna ja partisaniüksuste või nende kaasabil.

Afganistani näitel saab öelda, et 2001. aastal, kui USA eriväelased ja CIA agendid saadeti Põhja Alliansi juurde, et viimast keelitada sõtta Talibani vastu, oli tegu tavatu sõja (UW) operatsiooniga. USA eriväelased treenisid ning juhendasid Põhja-Afganistani mässulisi ning toetasid neid USA õhujõudude täppisrünnakutega, mis viis Põhja Alliansi kiiresse ja võidukasse sõtta. Selle tulemusena kukutati Taliban. Üsna kiiresti formeeriti uus Afganistani valitsus ja koalitsioon hakkas Afganistanis rahu tagama, kõrvuti otsese panustamisega Afganistani julgeolekusse tegeldi ka sõjalise toetuse (MA) andmisega Afganistani julgeolekujõududele. Sisult on tegevus peaaegu identne sellega, mida tehti 2001. aastal.

Üks põhimõttelisemaid küsimusi on praegu see, kas tavatut sõjapidamist peetakse ainult välisriigis või saab seda teha ka oma territooriumil. USA, kellelt see termin pärineb, ei näe küll ette tavatut sõjapidamist oma riigis. Samas on termini kasutamine tegutsemiseks oma riigi territooriumil, mille vastane on okupeerinud, täiesti loogiline. Nimelt on vaja saata ka okupeeritud territooriumile spetsiaalselt õpetatud üksusi, et need organiseeriksid seal vastupanu. See oleks tänapäeval näites selline tegevus, kui Georgia saadaks separatistlike Abhaasia ja Lõuna-Osseetia territooriumidele või Ukraina praegu Krimmi oma eriüksuseid, et need organiseeriksid seal separatistidevastaseid ülestõuse.

Teised kaasnevad mõisted

Irregulaarse sõjapidamisega kaasneb veel ka palju teisi mõisteid. Peamine küsimus on, mis vahe on irregulaarse sõja sellistel vormidel nagu partisanivõitlus, sissivõitlus, tavatu sõjapidamine, asümmeetriline sõjapidamine ja terrorism. Selgitan seda.

Esmalt kordan üle partisanisõja ja tavatu sõja suhte. Partisanisõja peategelased on vabatahtlikud, irregulaarväelased, keda ei ole varem vastase kontrolli all oleval territooriumil tegutsemiseks välja õpetatud. Samas on need partisanid organiseerunud, nende tegevusel on selgelt poliitiline eesmärk, nad kannavad tavaliselt organisatsioonilise kuuluvuse tunnuseid (kas vormiriietuse sarnaseid riideid ja muid eraldusmärke) ning rahvusvaheline õigus võib neid lugeda kombatantideks. Tavatut sõda viivad aga läbi spetsiaalselt selleks välja õpetatud üksused (tavaliselt eriväed), kelle ülesanne on eelkirjeldatud partisanivõitlust organiseerida, toetada ja õpetada. Seega on tavatu sõjapidamise sisuks luua sõjaline võime ja seda rakendada, mitte niivõrd ise sõdida. Siit tulenebki tihti erivägede suisa müstiline lahinguvõimekus, kus käputäis eriväelasi võivad pöörata riike ja kukutada valitsusi.

Samas pole kõik rindetagused sõjalised operatsioonid tingimata partisani­sõjaga seotud. Pisut selgitab seda joonis 4. Nimelt saab n-ö rindetaguseid operatsioone vaadata ka kolmes võtmes. Mõlemale poole tinglikku rindejoont jääb veel paarikümne kuni mõnekümne kilomeetri suurune ala, mis on vastava rindeüksuse operatsiooniala. Vastase tagalas toimetavad sellel alal luure­üksused ja muud süvalahinguid pidavad regulaarüksused. Tavaliselt on nende üksuste tegutsemise sügavus piiritletud tuletoetuse võimega – nii kaugele kui rindesuurtükivägi suudab tulistada, saavad sellised üksused tegutseda. Kuid lahingutegevus toimub ka sügavamal vastase tagalas.

Kui riigil on süvalahinguteks loodud üksusi, siis see ala on nende üksuste tegutsemisala. Oleme seda nimetanud meie põhjanaabrite soomlaste järgi sissi­tegevuseks. Sissid ei ole partisanid, nad on spetsiaalselt vastase tagalasse jäetavad või saadetavad üksused, kelle ülesanne on toetada rindeüksusi vastase niinimetatud teise ešeloni üksuste ja logistika ning juhtimissüsteemide ründamisega. Sisside rünnakud on intensiivsed ja nad ei sõltu niivõrd kohalike elanike toetusest, nagu partisanitegevus sõltub. Partisanivõitlust peetakse aga veelgi sügavamal vastase tagalas, kus otsest sõjategevust enam ei ole. Partisanioperatsioonid ei ole nii intensiivsed kui sissivõitlus ja nende eesmärk on pigem mõjutada kohalike elanike suhtumist ja meelsust. Need erinevad sissioperatsioonidest peamiselt selle poolest, et partisanioperatsioonid on pigem efektipõhised kui mõjupõhised, nagu seda on sissioperatsioonid. Nagu eespool juba öeldud, on partisanid vaba­tahtlikud ning algul välja õpetamata, mistõttu on vaja nende juurde suunata spetsialiste, et neid organiseerida.

Asümmeetriline sõjapidamine tekitab tihti ka palju segadust, kuna seda terminit kasutatakse tihti mässutegevuse sünonüümina. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Asümmeetriline sõja­pidamine on tavaliselt omane nõrgemale poolele, kes peab leidma ebatraditsioonilisi võitlusvorme, millega vastast lüüa. Sellise käitumisega võib tugevam pool kaotada oma sõjalise initsiatiivi, nagu on näha ka joonisel 5.

Afganistanis kaotas Taliban kiirelt sümmeetrilises sõjas, kuid suudab siiani edukalt sõdida asümmeetrilisel moel. Koalitsioon ja Afganistani julgeolekujõud on järk-järgult suurendanud riigis oma sõjalist kohalolekut ja võimsust, kuid ikkagi ei suudeta üleüldist initsiatiivi haarata. Sellise sõja puhul võib tugevam pool lõpuks sedavõrd kurnatud olla, et ta hakkab otsima võimalusi kokku­lepeteks või kukub lausa kokku, mis võimaldab omakorda nõrgemal poolel initsiatiiv enda kätte haarata. Seega ei ühti asümmeetriline sõjapidamine alati mässuliste tegevusega, vaid tegu on operatiiv-taktikalise käitumisega, mida üks võitlev pool valib. Partisanisõda ja ka terrorism võivad olla asümmeetrilise sõjapidamise vormid, kuid ei pea seda tingimata olema. Kuigi partisanid kasutavad tihti asümmeetrilist võitlusvormi, võivad nad soodsas olukorras sõdida ka täiesti sümmeetrilisel moel.

Terrorism on taktikaline võitlusvorm, mida mässulised küll võivad kasutada, kuid mida nad ei pruugi teha. Mõlema võitlusvormi ühine tunnus on, et nad on suunatud valitseva korra vastu, kuid mäss on siiski rohkem strateegiline dimensioon ja terrorism puhtalt taktikaline käitumine. Tihti kasutavad terroristlikku taktikat mässulised, keda on vähe, et harrastada teisi võitlusvorme. See on äärmuslik käitumine, mille sihtmärk on kohalik elanikkond, et nende kaudu valitsevat jõudu mõjutada, kuid seda ei tehta poolehoiu võitmise abil, vaid hirmutamise kaudu. Seepärast ei saagi terroristid loota kestvale toetusele kohalikelt elanikelt, vaid see käitumine on ajutine. Kui mässulised saavad loota rahvusvahelise õiguse regulatsioonile, siis terrorism ei ole üheski õigussüsteemis aktsepteeritav käitumine.

„Väikestest sõdadest” tulevikus

Kirjatükk käsitles vaid ühte osa irregulaarsest sõjapidamisest, kuid paljud asjad, millest ma kirjutasin, võivad ajaga muutuda. Olen seda ise näinud – näiteks on ainuüksi tavatu sõjapidamise definitsioon viimase kümne aasta jooksul muutunud neli korda, NATO kirjetes puudub see aga siiani. Samas on tegu järjest tänapäevasema sõjakäsitlusega, kus otsesed konventsionaalsed sõjalised operatsioonid jäävad kriisikolletes üha enam tagaplaanile ja asenduvad nn „roheliste mehikeste” väikeste sõdadega10. Seetõttu on oluline korrastada ka oma mõtte- ja sõnavara ning saada asjadest võimalikult ühtemoodi aru. Loodan, et käesolev kirjutis on avanud vähemalt tee arusaamisele, mis on irregulaarne sõda, mis tavatu ja mis sissi- või partisanivõitlus.

1 Eesti vabariigi põhiseaduse § 2.
2 Eesti keeles ka irregulaarsõjapidamine ning reeglipäratu sõjapidamine.
3 Tavaliselt loetakse siia alla mässuliste ja nende vastaseid operatsioone, sõjalist toetust, terrorismi ja selle vastaseid operatsioone, sõjalist toetust, rahu loomist ja tagamist, strateegilist kommunikatsiooni, psühholoogilisi operatsioone, infooperatsioone, tsiviil-militaarsuhteid, luuret ja vastuluuret ning teatud osa rahvusvahelisest kuritegevusest ja korrakaitseoperatsioonidest.
4 JP 1-02 vabatõlge.
5 JP 3-24 vabatõlge.
6 JP 1-02 vabatõlge.
7 AJP 1-02 vabatõlge.
8 MC 437/1 vabatõlge.
9 JP 3-22 definitsiooni põhjal.
10 Hispaaniakeelne väljend guerrilla tähendab väikest sõda.