Ameerika värisegu! Põhja-Koreal on valmis saamas kontinentidevaheline rakett
Kas paranoilise, nälgiva ja roostetava väikeriigi ähvardustest peaks üldse välja tegema? Põhja-Korea on küll hambuni relvastunud, aga taustal on vaid üks, nurjunud katse Lõuna-Koread vallutada Korea sõjas 1950-1953. Ja kui nad tõesti saavad valmis raketi, mis lõpuks USA territooriumi tabada suudaks, kas see on asi, mille üle pidutseda?
Põhja-Korea despoodi Kim Jong-uni ähvardus, et riik saab kohe-kohe lennukorda kontinentidevahelise tuumaraketi, mida oleks võimalik põrutada mõne USA piirkonna pihta, ei ole tegelikult midagi uut. Kogu riigi tuumaprogramm on olnud rajatud kelkimisele ja ähvardustele, riigi elanikkonda hoitakse pidevas sõjahirmus, aga tegelik võime isegi Lõuna-Koreale vastu saada on enam kui vaieldav. Raketitööstus on Põhja-Koreas arenenudki hirmuõhkonnas, tulemused pole kaugeltki sellised, nagu maailmale tõestada üritatakse.
Riigil on olemas hulk tuumalõhkepäid, mida on tõesti võimalik ka raketi sisse paigutada. Aga riigi iseseisev võime rakettidega suuri lõhkepäid teisele poole Vaikset ookeani toimetada on seni tõestamata.
Esmalt võeti 1993. aastast alates testidele tiibrakett KN-1, millega oleks võimalik laevu põhja lasta, selgelt kopeerituna NSV Liidu P-15 Termiit-rakettidelt (pärit juba 1960. aastatest). KN-1 tabamiskaugus on 160 km. Siis tuli KN-2 Toksa, tahkekütusega lühimaarakett, jälle kopeerituna nõukogude raketilt OTR-21 Totška. Kasutusel P-Koreas 1990. aastatest, kuigi ka nende lennukaugus ei ületa 200 km. Alates 1945. aastast oli Põhja-Koreas sees Punaarmee, hiljem juba relvastas riiki aga Hiina.
Kui aga NSV Liidus tulid 1950.-1960. aastatel käibele taktikalised ballistilised SCUD-raketid, olid suhted Moskva ja Pyongyangi vahel juba jahenemas. Põhja-Koreale neid rakette ei müüdud, alles siis, kui Anwar Sadat Egiptuses Moskvale selja keeras, õnnestus põhjakorealastel neid raketisüsteeme hankida, nimelt Egiptuse kaudu 1979 või 1980.
Korealased lammutasid need koost ja õppisid järgi tegema, sündisid taktikalised ballistilised raketid Hwasong-5 (1984), Hwasong-6, Hwasong-7, Rodong-1. Ka tabamiskaugus suurenes, esmalt 330 km, siis 550-700 km, siis 700-800 km, Rodong-1 (kirjutatakse ka Nodong-1) puhul juba 1300-1600 km. Viimasele on võimalik paigaldada kuni 650 kg lõhkepead, neid rakette on aga Põhja-Koreal vähemalt 300. Tabamisraadiuse sisse mahub vaid osa Hiinast, Venemaast, Jaapanist ja muidugi Lõuna-Korea. Neid rakette hakkas Põhja-Korea ka eksportima Iraani ja Süüriasse, viimase kodusõjas on neid kindlalt ka kasutatud. Lõuna-Korea on arendanud oma raketitõrjekilpi aga just nende rakettide vastu.
Keskmaa ballistilist raketti Hwasong-10 (alias Musudan) esitles Põhja-Korea juba paraadil 2010. aastal, kuigi esimese õnnestunud katsetuseni jõuti alles 2016. aasta juunis. Rakett jäljendab Vene allveelaevadelt lastavat R-27 Zõb raketti, kuigi on veidi pikem. Mahutab kuni 1250 kg lõhkepead, tabamiskaugus 2500 kuni 4000 km. Paraku vajab rakett maapinnalt teelesaatmist ja enne stardivalmis saamist koha peal tankimist, mis võtab üksjagu aega. Musudani tabamisraadius hõlmab juba ka Taiwanit ja Ida-Mongooliat, aga ikka veel mitte USA territooriumi.
Kõige uuem panus riigi raketirelvastusse on Pukkuksong-1, ka NK-11, allveelaevadelt teele saadetav ballistiline rakett, mida testiti edukalt alles augustis 2016. Testidel nähti küll lennukauguseks vaid 500 km, aga on võimalik, et rakett tabaks ka 2000 km kauguselt. Kuid kuna Põhja-Korea allveelaevad ei ole võimelised USA tuumaallveelaevadel eest ära sõitma, pole nende rakettide toimetamine teisele poole Vaikset ookeani just eriti usutav.
Esimeseks Põhja-Korea kontinentidevaheliseks ballistiliseks raketiks peaks olema KN-8 alias Hwasong-13. Ka sellega uhkeldati paraadil juba 2012. aastal, kuigi rakett ise veel lennuvõimeline ei ole. Raketid meenutavad vene Topol-M rakette, valmistatud on nad koostöös hiinlastega. Lennukaugust pole võimalik kinnitada, vaid kõlakaid uskuda, mille järgi võiks rakett tabada ka objekte kas 1500-6000 km, või teise versiooni järgi 3000-12 000 km kauguselt.
Kuid Lääne analüüsi kohaselt pole Põhja-Koreal praegu võimet tahkekütust rakettidesse panna (kui just Pukkuksong-1 suurt läbimurret ei tähendanud), vedelkütusega raketi tankimine võtab aga nii palju aega, et USA jõuaks enne juba raketi puruks lasta. Oktoobris üritas Põhja-Korea KN-8-id ka testida, kuid mõlemal korral lõppes katse nurjumisega.
P-Korea otsib nähtavasti juba edasiarendust neile rakettidele, nimega KN-14, lennukaugusega 8000-12 000 km, aga kiireid tulemusi ei pruugi oodata. Ilmselt on keegi nüüd suurele juhile lubanud, et järgmine test on edukam.
Arvestagem, et Eesti asub Põhja-Koreast umbes 7000 km kaugusel.
Keskmaaraketid Taepodong-1 (Paektusan) ja Taepodong-2 kuuluvad siiani pigem ulmevaldkonda, sest esimest testiti korra 1998. aastal (väidetavalt satelliidi orbiidile saatmiseks, mis aga sinna kunagi ei jõudnud), teist aga 2006. aastal, mil rakett plahvatas 40 sekundit pärast starti. Muinasjutte, kuidas Taepodong-2 võinuks lennata 10 000 km kaugusele, ei saa tõsiselt võtta, ilmselgelt nende rakettide programm on läinud kallimaks, kui on olnud saavutatav edu. Kanderakettidena on neil, nimega Kwangmyŏngsŏng (Unha-3) suurem väljavaade hoopis kosmoselendudeks.
