Albaania fenomen: president on alati parlamendis leitud ja 2/3 polnud algul mingi probleem

 (1)
Albaania fenomen: president on alati parlamendis leitud ja 2/3 polnud algul mingi probleem
Albaania lippWikimedia commons

Albaania presidendivalimise süsteem on iseenesest lihtne. Kui parlament viie valimisvooruga presidenti valitud ei saa, tuleb parlament laiali saata ja uus valida. Parlamendis on aga 140 kohta. 1991. aasta põhiseadusega nõuti võiduks 2/3, 1998. aastast 3/5 enamust, ja alles 2008 kehtestati kord, mis neljandas voorus alandab võiduks vajalikku enamust poolele.

Teatavasti Eestis on õnnestunud vaid ühel korral presidendi taha 2/3 enamust saada - Toomas Hendik Ilvese tagasivalimisel 2011. Albaania on aga saanud presidendi alati valitud ja vaid viimased kaks presidenti on jäänud häälte arvult selle künnise alla.

Tegemist on Eestist väiksema riigiga (28 748 km2), kus elab kolm miljonit inimest, elatustasemelt on riik veidi enam kui kolmandik Eestit (SKT elaniku kohta Eestil 28 400, Albaanial 11 900 dollarit). Totalitaarne, ühe partei keskne võimukord sai meil otsa 1990, Albaanias 1991. aastal. Kuid kui Eesti suutis 1990. aastal vanameelsete kommunistidega lõpuarvet teha, pole Albaanias seda päriselt siiani juhtunud.

Jättes kõrvale riigi esimesed presidendivalimised 1925. aastast, kui presidendiks valiti parlamendis Ahmet Zogu (kelle vastu toona praktiliselt opositsioon puudus ja kes end kolm aastat hiljem juba kuningaks kroonis), võime tänapäevases stiilis presidendivalimisi lugeda 1991. aastast peale.

Seotud lood:

1991 kommunist

1991. aastal, esimestel demokraatlikel parlamendivalimistel pärast 47 aastat kestnud kommunistliku partei võimumonopoli, jäi demokraatlike jõudude Albaania Demokraatlikul Parteil võit võtmata. Kommunistide Albaania Töölispartei kogus toona 169 kohta 250-st parlamendis, presidendiks valiti aga juba 1985. aastast selle partei peasekretärina diktatuuri juhtinud Ramiz Alia. 1991. aasta põhiseadus nõudis võiduks 2/3 enamust esimeses, 1/2 enamust teises voorus. Alia kogus kohe avavoorus 172 häält, kokku 174 kehtivast häälest, samas kui opositsiooni hääled loeti kehtetuks.

1992 demokraat

1992. aastal sai Demokraatlik Partei valimistel suurvõidu, 92 kohaga 140-st ja Alia leidis olevat vajaliku ametist lahkuda. Presidendi valimiseks vajalikust enamusest oli uuel suurparteil kaks häält puudu. Ometi valiti ka Demokraatliku Partei liider, kardioloog Sali Berisha ülekaalukalt kohe esimeses voorus presidendiks. Kandideeris vaid üks isik, tema poolt oli parlamendis 132 rahvasaadikut.

1997 esimest korda

1996. aasta parlamendivalimistel sai Demokraatlik Partei veelgi suurema ülekaalu, 122 kohta 140-st, kuigi valimiste teist vooru boikoteerisid juba kõik ülejäänud parteid. Sali Berisha valiti presidendiks tagasi, kuna tema parteil oli enam kui kahekolmandikuline ülekaal parlamendis. Sotsialistid boikoteerisid parlamendi tööd, suurte püramiidskeemide kokku kukkumine võttis tuhandetelt albaanlastelt nende säästud ja protest tuli tänavaile.

Kas 1997. aasta veriseid sündmusi, kus maffiarühmitused ja ka kommunismiaja salateenistuse Sigurimi agendid agaralt rahvale relvi jagasid, lugeda kodusõjaks või mitte, on omaette teema. Surma sai aga 3800 inimest, enne kui riik lõpuks rahustada suudeti. Ja riik oli sunnitud korraldama ennetähtaegsed valimised. Berisha astus ametist tagasi.

1997 teist korda

Võimule naasid sotsialistid 101 kohaga, seekord 155-kohaliseks suurendatud parlamendis. Presidendi leidmiseks oli 1997 vaja 104 kohta. Sotsialistlik Partei esitas riigipea kandidaadiks füüsiku
Rexhep Meidani. Ja valimiste esimeses voorus sai ta kergesti 110 saadiku toetuse.

2002 sõjaväelane

2002. aastal polnud aga lahendused enam nii lihtsad, kuigi 1998. aasta põhiseadusega oli presidendi valikuks vaja 3/5 toetust (aga seda piiri ka ei alandatud, enne kui alles kolmandat korda ümber valitud parlamendis). 2001. aastal olid sotsialistid kogunud 73 kohta parlamendis, vastasleer, mis koondus Võidu Liidu koalitsiooni, sai 46 kohta. Oli selge, et riigipea on võimalik valida vaid nende kokkuleppel, kes viis aastat varem veriselt üksteisega arveid klaarisid.

Ja kokkulepe osutus võimalikuks. Berisha ja sotsialistide liider Fatos Nano leppisid kokku, et presidendiks saab kunagine kommunismiaegne kõrge sõjaväelane Alfred Moisiu, kes eelmise võimu ajal vastutas riigi nn punkriseerimise eest (kogu riik valati täis betoonpunkreid, kust iga tõeline kommunist saaks kõiki lähenevaid välisvaenlasi tulistada), aga keda nüüd peeti parteituks ja sõltumatuks ja kes oli tegelikult alustanud riigi lähenemise NATO-le. Parlamendis sai Moisiu kohe 97 häält ja vajalik 3/5 (tegelikult ka 2/3) enamus oli käes.

2007 veterinaar

Paraku lihtsad lahendused lõppesid siin. 2007. aastal pidi presidenti valima juba killustatum parlament, kus demokraatidel 56, sotsialistidel 42, vabariiklastel 11 ja teistel kokku 31 kohta. Kokkuleppeid seekord sõlmida ei suudetud. Endine põllumajandusminister (varem ka veterinaar- ja toiduohutuse instituuti juhtinud) Bamir Topi oli demokraatide kandidaat, kelle võit selgus alles neljandas (õigemini kuuendas) voorus. Kahes esimeses voorus polnud ühtki kandidaati, aga need tühistati, seejärel sai Topi esmalt 75, siis 74, siis 50 ja lõpuks 85 saadiku toetuse, ühe hääle rohkem, kui võiduks vajalik. Ennetähtaegsetest parlamendivalimistest napilt pääseti.

2012 siseminister

2012. aastal jõudsime valimistega Albaanias parlamenti, kus jõusuhted täpselt pooleks. Põhiseadust oli küll 2008 uuendatud, nõudes presidendi valimiseks 3/5 enamust vaid kolmes esimeses voorus, neljandas ja viiendas alandati enamuse nõuet poolele. Demokraatide juhitud koalitsioonil oli 70, sotsialistidel ja vasakpoolsetel kahe valimisliidu peale samuti 70 kohta. Riik oli sisuliselt patiseisus. Kolm esimest valimisvooru nurjusid üldse ja isegi hääletama ei asutud, kuna sotsialistid keeldusid toetamast põhiseaduskohtu liiget Xhezair Zaganjorit ja see lõpuks loobus. Neljandas voorus võitis siseminister Bujar Nishani presidendivalimised 73 häälega 140-st.

Albaania valimiskord on olnud ikka erakordselt karm, aga võimaldanud siiski alati presidendi parlamendis leida. Aga kokkuleppekandidaatide leidmiseks on olnud siiski vähem vajadust kui Eestis. Kuid kui jõuvahekord tasakaalustus, on olnud ka võimatu 3/5 toetust saada, seega läks ka Albaania kergema vastupanu teed ja asus nõutavat enamust vähendama.

Võrdluseks on aga Slovakkia, kus 1998-1999 ei suudetud presidenti ära valida ja Moldova, samasuguse ummikseisuga 2009-2012. Nii Slovakkia kui Moldova rahvas valib presidenti nüüd otse.