Al-Nusra rinne - ehk kuidas al-Qaida Süürias jala maha pani
Jabhat an-Nuṣrah li-Ahl ash-Shām, ehk sõna otseses tõlkes Rahvarinne Suur-Süüria toetuseks, levinuma nimega al-Nusra rinne, kuulutas oma sündi 23. jaanuaril 2012, kui Süüria valitsusväed olid juba ligemale aasta tankikahuritest ja hävituslennukitest elurajoone tulistanud, ohvreid oli kümnetes tuhandetes, ja Süüria eksiilrühmituste kontrolli all olev Vaba Süüria Armee polnud saavutanud loodetud edu Bashar al-Assadi kukutamisel.
Vastane on nendel kahel relvarühmitusel üks - sõjaväelise diktatuuriga riiki juba 1970. aastast kontrollinud Assadite klann, kes esindab usulist vähemust - šiiite, täpsemini siis selle sekti alaviite. Ja viimastel aastatel on al-Qaida üsna selgelt kuulutanud oma vaenlasteks lisaks kristlastele ja juutidele ka igasugused erivoolud islamis, alustades sufistidest ja lõpetades šiiitidega. Selle terrorirühmituse eesmärgid ei piirdu ju mingi Süüria diktaatori kukutamisega, nad kavatsevad ikka terve islamimaailma enda kontrollitavaks kalifaadiks muuta.
Vaba Süüria Armee (FSA) sündis 2011. aasta 29. juulil, kui terve rida Süüria armee sõdureid olid keeldunud tulistamast uskaaslastest meeleavaldajaid tänavail, ja keerasid oma relvad Bashar al-Assadi vastu. FSA relvad piirduvad seni nendega, mida nad oma garnisonidest kaasa viisid, või lahinguväljal enda kätte said, välismaist abi on küll andnud Türgi ja Saudi Araabia, aga teadaolevalt veel mitte relvastust. USA relvastust Süürias seni veel ei ole.
Samal ajal oli tekkinud ka võrgustik, mis meelitas Süüriasse võitlema vabatahtlikke mujalt, naaberriikidest, täpselt järgides kunagist Osama bin Ladeni eeskuju Afganistani tandrilt. Ilmselgelt imbus Süüriasse ka osa seni Iraagis terrorirünnakuid korraldanud al-Qaida harust.
Ühtset juhtimist Süüria vastupanujõududel ei ole, ja nüüd, mida kauem Süüria kodusõda venib, seda enam on pinda äärmuslikel vooludel. Islam on küll kõiki sealseid elanikke ühendavaks maailmapildiks, aga sajast tuhandest Assadi vastu võitlejast ligemale kümnendik järgib juba äärmusvoolusid.
Al-Nusra rinde juhiks on tõusnud keegi Abu Muhammad al-Julani, kelle internetiläkitustel kuuleme tema häält alati moonutatuna, et ei Süüria ega lääs saaks aimu, kellega tegemist on. Al-Nusra rinne on juba eelmise aasta lõpust loetud terroristlikuks rühmituseks nii ameeriklaste kui ka EL-i poolt ja seega on ka välistatud igausgune koostöö selle rühmituse ja lääne vahel.
Samas on al-Nusra rinne ilmselt ka sõjaliselt edukam, külvates hirmu seal, kus Vaba Süüria Armee võimuesindajatele ligi ei pääse - enesetapurünnakute ja kaugjuhitavate autopommidega. Vähemalt seni pole küll näha otsest vastasseisu al-Nusra rinde ja Vaba Süüria Armee vahel, aga konflikti eeldused on olemas. Aleppos on al-Nusra rinde võitlejatest olnud küll suurt abi, aga üha selgemaks on saanud, et al-Qaida üritab lihtsalt kaaperdada revolutsiooni oma enda huvides.
Al-Nusra rinne on võtnud omaks terve rea pommirünnakuid, aga juba ka poliitilisi mõrvu, mis ei suundu alati vaid valitsusvägede vastu, juuni seisuga oli al-Nusra rinne omaks võtnud koguni 57 enesetapurünnakut kokku 70-st, mis sõjas tehtud. Esimene neist toimus tänavu 6. jaanuaril. Al-Nusra rinne on ka võtnud oma kontrolli alla 16 000 elanikuga Ash-Shaddadeh linna. Kuid varjuküljeks on jäänud korduvad rünnakud Süüria kristlaste vastu.
Al-Nusra rinne on selgelt saanud toetust al-Qaida võrgustikult Iraagis, vastuolulised teated räägivad koguni nende kahe riigi ühisest al-Qaida võrgustikust. Rinne on tõmmanud juba ligi ligemale 7000 võitlejat, kelle relvastus on küll algeline, küsimus on vaid selles, kas neil on õnnestunud ligi pääseda Assadi keemiarelvavarudele.
Keemiarelvarünnakuid on seni korraldanud vaid Assad. Ühtegi al-Nusra rindele omistatavat rünnakut seni tuvastatud ei ole. Ka meediateated, kuidas al-Nusra meeste käest olevat mais leitud kaks kilogrammi sariini, osutusid mulliks. Välistada ei saa, kuid kui al-Qaidal oleks võime keemiarelvi toota, oleks me näinud neid ilmselgelt kasutusel ka Iraagis.
Süüria kodusõjas on hukkunud 100 000 kuni 200 000 inimest, suurem osa neist seetõttu, et valitsusvägede tankid tulistavad järjekindlalt elurajoone. Tsiviilelanikke on hukkunud vähemalt 40 000. Lahingutes on surma saanud valitsusvägede poolel 27 000, ja Vaba Süüria Armee ridades 21 000 kuni 46 000 meest. Lisaks on ohvreid kandnud ka mitmesugused kohalikud paramilitaarsed rühmitused.
Vaba Süüria Armee võime üksi Assadist jagu saada on olnud nõrk, ning ilma lääne abita nad seda võitu ka ei saavutaks. Vahepeal aga hukkub veel tuhandeid inimesi, sest Assad ei kavatse võimu käest anda, suurem osa riigist on aga temale juba selja keeranud.
