„Ajateenistuses on kõik võrdsed“ ehk tütarlapse kogemus ajateenistusest
„Miks sa üldse lähed sinna?“, „Mida see sulle annab?“, „Sa kulutad sellega lihtsalt 11 kuud, põhimõtteliselt aasta oma elust ju …“ – need olid vaid üksikud asjad, mida mu sõbrad ja tuttavad ütlesid. Siiski leidus aga ka lähedasemaid inimesi, kes olid rohkem toetavad, elasid kaasa ja mõistsid mind – nemad teadsid küsimatagi, miks ma selle teekonna ette kavatsesin võtta. Kuus aastat kodutütrena, seejärel aasta kodutütarde rühmavanemana ja Kaitseliidu tegevliikmena andsid mulle selge sihi ja ettekujutuse oma elust. Nende aastatega oli metsast saanud mu teine kodu. Nüüd oli vaja vaid järele proovida ja veenduda, et just kaitsevägi on see koht, kus ma enda tulevikku näen.
Bussisõit Tallinnast Võrru oli pikk ja väsitav, kuid kohale jõudes olid meeled sellegi poolest väga erksad. Kõik oli uus ja kõik oli võõras. Ühel hetkel seisime neljas viirus ja politsei tuli koertega meid läbi otsima. Kontrolliti, et keegi ei oleks keelatud ainete mõju all ega ka neid kaasa võtnud. Peatselt aga, olles käinud nii auditooriumis, meditsiinikeskuses, sööklas kui ka laos, leidsin ennast Taara linnaku 4. kasarmu 2. korruse 6. magalast. Tegu oli vana laoruumiga, mis mõni aasta tagasi magalaks ümber ehitati. Täpsemalt siis nii-öelda naiste magalaks.
2014. aasta suvel asus Kuperjanovi jalaväepataljoni aega teenima kuus neidu, kõik eelkutsega. Vastavalt seadusele on naistel õigus 90 päeva jooksul ümber mõelda ning ära minna – olla edaspidi kaitseväekohustustest prii. Seda võimalust üks neiu ka SBK lõpus kasutas.
Esimesed päevad olid üsna segadusttekitavad: keegi ei teadnud, kuhu istuda või astuda. Me kõik eeldasime, et varustuse paigutamiseks sõdurikappi on kindlad kriteeriumid, aga et need nii rangelt paika on pandud: iga asi oli omal kindlal riiulil; iga eseme jaoks oli oma nõue, kuidas midagi voltida; kõik pudelid, mis asusid enamasti hügieenivahendite riiulil, pidid olema suuruse järgi rivistatud (nii küljelt küljele vaadates kui ka eest taha vaadates) ja riiuli äärest ruumi esimeste asjadeni 5 cm.
Kui meie seersant õpetas, milline peaks üks korras sõdurikapp välja nägema ning kuidas voodi järgneva 11 kuu jooksul tehtud peab olema, küsis üks kaasvõitleja: „Kas sellest pilti võib teha ja voodi tegemist näiteks filmida?“ Selle peale hakkas aga nooremseersant naerma ja küsis, et millega küll. Telefone võib tema teada kasutada vaid vabal ajal ...
Aga nagu teada, siis sõdur õpib kiiresti. Veel kiiremini peab ta tegutsema. SBK ajal ei ole aega mitte kunagi üleliia. Enamik asju tuli teha jooksusammul ning pidevalt jälgida, et ise, ja veel enam, et mõni natuke aeglasem alati õige ajal õiges kohas ja õige varustusega oleks.
Tõenäoliselt ei mõista aga vastassoost kaasteenijad kunagi seda, mis tunne on olla oma rühmast totaalselt eraldatud ning seetõttu kannatada infopuuduse tõttu. Olukordades, kus aega anti niigi vähe, et ettenähtud kohta jõuda, jõudis info selle kohta naiste magalasse nii mitmelgi korral hiljem kui viimasel minutil. Seda lihtsalt seetõttu, et meid unustati ära. „Oih ... meil on ju naised ka ...“
Kaasvõitlejad on valdavalt toetavad ja pakuvad abi. Mehed tulevad naistele abi pakkuma, kui on vaja mõnda natuke raskemat kasti tõsta või midagi vedada. Kuid milleks? Arvasin toona nii ja arvan ka nüüd, et kui naisterahvas läheb aega teenima, peaks ta olema sellega arvestanud, et tuleb ette ka raskemaid hetki, just füüsiliselt, ega saa iga kell oodata, et tuleb mõni meesterahvas seda tööd tema eest tegema. Rännakud on kõigil sama pikad sama raske varustusega ning mis kõige tähtsam, lahinguväljal ei loe, kas oled mees või naine, kui on vaja kiiresti liigutada, siis on vaja kiiresti liigutada kõigil!
Samas, kui enamikele meestele antakse võimalus soovi avaldada, millises allüksuses nad oma teenistuse mööda saata soovivad, siis naistega päris nii ei ole. Esimesel päeval avaldasin soovi minna jalaväkke. Vastus oli aga lühike: „Ei, naised pääsevad ainult tagalasse!“ Julgedes midagi vastu öelda, ei lastud mul põhimõtteliselt lauset alustadagi. „Naisi ei saada me mujale, ainult tagalasse!“ öeldi taas konkreetselt ja karmilt, jätmata ühtegi läbirääkimisvõimalust.
Sellegi poolest elasime samadel tingimustel kõikide teiste teenistuskaaslastega. Kui kontrolliti meeste magalas puhtust ja korda, ei jäänud ka meie kontrollimata. Kui kellelgi oli voodi veidigi nõrgalt pingutatud, tõmmati see ka meil üles.
Tihti juhtus, et anti loetud sekundid aega, et rühm korrusele rivvi jõuaks. Kui selleks ajaks ei olnud vastutav ette kandnud, et kõik võitlejad on rivis, ootasime hilinejaid toenglamangus ja kätekõverdusi tehes. „Kord-distsipliin“ või „üks all, kaks üleval“ või „mina ütlen hopp, teie ütlete numbri ja teete pumba (kätekõverduse)/küki“ ei ole ilmselt mitte ühegi teenistuses viibinud inimese jaoks võõrad repliigid. Võin aga julgelt öelda, et ei mäleta ühtegi korda, kui rühm oleks oodanud mõne naisterahva liiga aeglase tegutsemise pärast.
Hommikustel ülevaatustel oli naistel tõepoolest natuke lihtsam. Kui meestel on vaja igal hommikul enne ülevaatust jälgida, et juuksed ei oleks liiga pikaks kasvanud, habe oleks aetud, kukal korda tehtud, küüned lõigatud ja saapad viksitud, siis meil oli vaja täita viimased kaks nõuet. Kusjuures, naiskaitseväelastel võivad küüned olla kuni 5 mm sõrmeotstest. Sageli aga visati hommikuste ülevaatuste ajal meie üle nalja, et kellel on JÄLLE habe ajamata ja JÄLLE kukal piiramata jäänud ...
Sõduri baaskursus (SBK) oli üldiselt aga huvitav aeg. Tol ajal see võib-olla päris nii ei tundunud, aga sellest ajast on, mida meenutada. „3. rühm korrusele!“ 3. rühm on korrusel rivis. „Nüüd on teil aega 1 minut, et olla siin rivis tagasi, dressid seljas!“ 3. rühm on rivis tagasi ja nii mitmelgi võitlejal kulus selleks poole rohkem aega. „Maru aeglased olete! Nüüd on teil 1,5 minutit. Olgu, hea päev teil – saate 2 minutit, et olla tagasi vorm 3-s“ (vorm 3 sisaldab välivormi ja lahinguvarustust – komplekteeritud rakmed, kiiver ja killuvest). Muidugi kulus ka selle jaoks ettenähtust rohkem aega. „Kuna te ikka valmis ei jõudnud, teeme paar harjutust veel. Nüüd on teil 2 minutit – 2 MINUTIT ON VÄGA PALJU –, et olla siin tagasi hügieenivormis“ (hügieenivorm sisaldab lühikesi pükse, plätusid ja naistel ka T-särki). Viimaks oli meil aega 10 minutit, et taas vorm 3 selga ajada, võtta maja ees rivvi, teha rivikorras tiir ümber söökla ja suitsetamiskoha ning olla tagasi korrusel. See oli üks väheseid drille, mille õigeaegselt tehtud jõudsime.
Kahjuks on nii, et eredamad mälestused SBK-st ongi tihti seotud erinevate drillide ja harjutustega. 2,5 kuu jooksul toimunud metsalaagrid ei olnud nii meeldejäävad kui nooremallohvitseri baaskursuse (NAK) neli nädalast laagrit ... Saabunud olid esimesed külmad ilmad. Õhtul lähen magama, telkmantel, millest ööseks endale varjualune on tehtud, on veidi niiske. Öösel on tulnud väike miinus ning hommikuks on telkmantel jäätunud. Iga järgneva päevaga temperatuur muudkui alaneb. Kätte on jõudnud rünnakulaager. Teame, et rünnaku ajal hakkab väga soe, aga oodates enda korda, hakkab „meeldivalt jahe“. Tuleb leida sobiv riietus. Kaasvõitleja, värisedes ja teed juues, vaatab mulle otsa: „Kas sa ikka veel tahad sõjakooli minna?“ Ma vaatan naeratades otsa: „Oled sa kuulnud, et ei ole halba ilma, on vaid halb riietus. Seega jah. Ilmastik mu elukutse valikut küll ei mõjuta.“
Tohutult meeldisid mulle aga rännakud. Jah, teatud hetkedel on need üsna väsitavad, kuid see ongi nende eesmärk: parandada üksikvõitleja füüsilist vormi, enesedistsipliini ja võimet ise ennast motiveerida. Lisaks annab see ka hea meeskonnatunnetuse, kus tõesti, üksus on nii nõrk kui on tema nõrgim lüli. Kõige katsumusterohkem oli minu jaoks NAK-i lõpurännak, kus vähem kui ühe ööpäeva jooksul sai kõnnitud u 90 km, koos kontrollpuntides toimunud ülesannetega. Eriti motiveeris see, kui meie, tagalakompanii ainus jagu, kõndisime mööda kõikidest jalaväekompaniide jagudest. Samas oli see üks väheseid rännakuid, kui mitte ainus, kus ma pidin veerand kuni pool maad sörkides läbima, sest minu sammupikkus on noormeeste omast lühem. Aga maha ju ka ei saanud jääda.
Ajateenistus on koht, kus kõik peavad alustama nullist. Kõik on võrdsed. Kedagi ei huvita, kas ja kes kuhu oma eluga eelnevalt jõudnud on. Võrdsed on nii gümnaasiumi lõpetanud noorukid kui ka juba paar aastat oma äriga tegelenud kodanikud. Näiliselt eristatakse muidugi mehi ja naisi, kuid kaitseväes on auastmed ja ametikohad. Võib olla ebamugav ja alguses vastumeelnegi alluda endast mitu aastat nooremale, pisemale naisterahvale, kes tsiviilmaailmas kohtudes jätaks kindlasti ka oluliselt haprama mulje. Sellegi poolest tuleb enesehinnang alla suruda, sest käsu tähtsust ei määra käsuandja sugu.
Tuleb tunnistada, et alluvaid oli igasuguseid. Mõned mõistsid kohe, et kui korraldus on antud, tuleb see ka täita. Teised üritasid mind algul proovile panna, saades aga lõpuks aru, et ega see olukorda lihtsamaks tee, pigem vastupidi. Oli ka neid, kellele olid tütarlapse antud käsklused vastuvõetamatud. Kõige valulisem oli see aga ühele NAK-is käinud ja reameheks jäänud võitlejale ... Nagu on öelnud üks teine võitleja: „Tuled aega teenima sõjaväkke, mõtled küll, et selline badass ja karm koht on, aga siis saab sinu ülemuseks, rühmavanemaks, naine, kes muuseas jagab käsklusi ka naiseliku häälega! Niipalju siis badass’ist ja karmist kohast.“
Tsiviilisikutega suheldes küsiti algul päris palju, et kas noormehed üritavad neidude ees ka silma paista ja tähelepanu võita. Eks mingil määral kindlasti, kuid väga palju selleks võimalusi polnud. Ehk oli puudu ka julgusest, sest iga vale liigutuse eest sai ju karistada. Tegelikult oli see rohkem motiveerimise nime all – „motiveeriti“ edaspidi korrektsemalt ja distsiplineeritumalt käituma. Mida ajateenistuse lõpupoole, seda enam hakkasid poisid ka esinema. Kevadistel õhtustel rivistustel oli tihti kuulda kerget vilistamist või „kss-kss“, kui mõne muu kompanii rühm meie selja tagant oma kohale marssis.
Nüüd, pool aastat hiljem meenutades teenistuskaaslastega möödunut või vaadates vanu pilte, tuleb loomulikult väike nostalgia peale. Eks oli nii häid kui ka natuke halvemaid hetki, kuid mai lõpus viimast korda Kuperjanovi pataljoni pääslast väljudes olime kõik kindlasti kordades targemad, tugevamad ja loodetavasti ka paremad inimesed. Minu jaoks olid möödunud 11 kuud aga üks osa tervikust. Tervikust, mis praegu on alles alguses – minu kaitseväelisest karjäärist.
