Kui Hispaania ikke vastu üles tõusnud Madalmaade provintsid 1579. aastal Utrechti uniooni lõid ja kaks aastat hiljem riigi iseseisvaks kuulutasid, oli neil silme ees mitmeid edukaid vabariike – nagu Veneetsia, Genua, Šveits, ometi otsiti juba siis riigile pärilikku monarhi. Prantsuse printsi ja Anjou hertsogi Hercule François sõjakäik Madalmaadesse 1582-1583 nurjus ja temast Madalmaade monarhi ei saanud. Ja nii jäi ka enam kui kahesajaks aastaks Euroopa kaardile üks väga mõjukas vabariik. Täna on riik aga üks vähestest veel säilinud monarhiatest Euroopas. Peaks justkui olema vastuolu? Tänapäeva monarhiad ongi juba rohkem vabariiklikku nägu.

Juba Hispaania võim oli teinud 1559. aastal varasemast keiser Karl V soosikust Oranje Willemist kolme provintsi – Hollandi, Zeelandi ja Utrechti riigihoidja (ehk kuberneri) ja temast sai ka hollandlaste vabadussõja silmapaistvam liider, kuigi samal ajal sai ta ka hüüdnime Vaikija. Monarhiat Madalmaadest ei saanud, loodi hoopis seitsme ühinenud provintsi vabariik ja ka riigi hiilgeaeg 17. sajandil jäi vabariikliku korra alla. Riigihoidja tiitel kandus küll edasi Willemi poegadele ja järgmistele põlvkondadele, aga ta oli siiski võimukandjana mõjukaim võrdsete seas, mitte monarh.

Aristokraatlik vabariik sai lõpu 1795. aastal, kui Madalmaadesse tungisid Prantsuse revolutsiooniväed ja seal loodi Prantsuse okupatsiooni all Bataavia Vabariik, mis 1806. aastal asendati puhtalt marionettriigi – Hollandi Kuningriigiga, mida valitsema pani Napoleon I oma venna Louis Napoléon Bonaparte. 1810. aastal maabus Hollandis aga Briti vägi ja Napoleon I sundis oma saamatu venna ja selle poja Louis II riigist loobuma. 1810-1813 oli tänane Holland osa Prantsusmaast. Riigi saatus polnud enam hollandlaste otsustada.

Euroopa suurriigid, kes kogunesid 1814-1815 Viini kongressile, olid juba enne salaja langetanud otsuse, et Madalmaad tuleb taastada, temaga liita senised Hispaania Madalmaad (ehk praegune Belgia) ja Liege’i piiskopkond, ning, et Madalmaade Ühendatud Kuningriigi etteotsa saab Oranje Willemi järeltulija, kuningas Willem I (1815-1840). Ühtlasi tehti temast ka Luksemburgi suurhertsog. Kuningas oli oma, aga otsus langetati kaugel-kõrgel, Viini Schönbrunni lossis. 

Paraku katoliiklik lõunaosa ja protestantlik põhjaosa kokku ei sobinud. Juba Willem I võimu ajal lõi Belgia Hollandist lahku (1830), ja järgnenud sõja lahendusena liideti Belgiaga ka suur osa Luksemburgist. 1840 loobus Willem I võimust.

Järgnesid Willem II (1840-1849), Willem III (1849-1890), seejärel paraja skandaaliga aga viimase tütar Wilhelmina (1890-1948). Madalmaade kuningriik oli valmis naissoost monarhiga leppima, aga Luksemburgi seadused naisliini pidi pärimist ei tunnistanud ja nii katkes ka personaalunioon Madalmaade kuningriigi ja Luksemburgi suurhertsogiriigi vahel.

Esimeses maailmasõjas oli Madalmaade Kuningriik neutraalne, ja andis 1918. aastal lausa varjupaiga Saksa keisrile Wilhelm II-le. 1940. aastal Saksa vägede agressiooni ohvriks langenud Hollandi monarh pidi aga põgenema Inglismaale, kust sai kodumaale tagasi alles 1945. aastal.  1948. aastal loobus Wilhelmina troonist oma tütre Juliana kasuks.

Sellest sai lausa Hollandi tava, et monarh ei kavatse surmani troonil istuda, vaid loobub juba aegsasti troonist, Juliana andis 1980 võimu üle oma tütrele Betrixile, see aga täna oma pojale Willem-Alexanderile.

Kuigi Oranje-Nassau dünastia suri meesliinis Hollandi troonil välja juba 1890. aastal, on sama nime kandnud ka Wilhelmina, isa poolt Mecklenburg-Schwerini hertsogisoost pärinenud Juliana ja isa poolt Lippe-Biesterfeldi vürtsisoost pärit Beatrix. Willem-Alexanderi võimule tulek peaks tegelikult tähendama hoopis uue, Saksa alamaadlist pärineva Amsbergi dünastia teket.