Eesti oma relvasüsteemide väljatöötamine sai alguse Arsenali relvatehases, kust jõudsid tootmisse ka tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37. Tehase eellugu ulatub Vabadussõja aega, kui tekkis vajadus luua töökojad relvade remontimiseks. Töökojad saadi 1920. aastal Tallinnas Erika tänavale, kuhu jäädi tegutsema okupatsiooni alguseni.
Arsenal oli allutatud sõjaministeeriumi varustusvalitsusele ja riiklikud tellimused täideti omahinnaga, kuid majanduslikult efektiivsemaks toimimiseks oldi vabastatud tulumaksust ja tollitasudest. Töötajate arv oli juba algusaastatel suur, see püsis keskeltläbi 500–700 töölise juures, 1925. aastaks oli see vähenenud 260 tööliseni, kuid samas 1930. teisel poolel töötas tehases keskeltläbi 300–460 inimest, eeltoodud töötajatele lisandusid ametnikud, konstruktorid jm teenistujad.
Tehase esialgne ülesanne oli tagada Vabadussõja ajal muretsetud relvastuse kaasajastamine ja täiendamine, kuid ka kohapeal konstrueeriti uusi relvamudeleid, millest Eestis puudus oli. Osa neist oli eri tüüpi lahingumoon – käsigranaadid, laskemoon, miinid. Lisaks toodeti uut tüüpi relvastust, millest üks tuntumaid oli Arsenali valmistatud püstolkuulipilduja. Peale selle jõuti erinevatel aegadel järgnevate esemete tootmiseni: relvaosad, gaasimaskid, soomusautod, tankitõrjepüssid, miinipildujad, optilised seadmed ja sidevahendid.
1930. teisel poolel muutus oluliseks käsitulirelvadele ja suurtükkidele laskemoona tootmine. Uute masinate abil suudeti aastas toota 270 000 mürsku kaliibriga 76 mm ja 107 mm ja üle 20 mln püssipadruni. Toe Nõmm on toonud võrdlusena välja, et samal ajal suutis N Liit toota 1,5 miljardit padrunit, seega Eestist vaid 75 korda rohkem.
Tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37
Eesti kaitsevägi vajas oma kaitsetaktika läbiviimiseks tankitõrjemiine erinevate kergetankide, tankettide ja hiljem ka võimsamate soomusmasinate vastu. Tootmisesse läinud kaks sarnase tööpõhimõttega tankitõrjemiini TM-34 ja TM-37 konstrueerisid Teodor Tomson ja Anton Matwerk. Nende miinide põhjal valmis ka miinitõkete rajamise kontseptsioon.
TM lühend tähendabki „tankitõrjemiini“, number lõpus tähistab tootmise alustamise aastat, kuigi termin „tankitõrjemiin“ oli eksitav, sest seda sai lisaks survemiinina kasutamisele kasutada ka käsigranaadina. 1940. aastal andis Sõjavägede Staabi VI osakond välja selle ainulaadse käsigranaat-miini TM-37 kasutamise ja käsitsemise juhendi, kus on põhjalikumalt kirjeldatud miini tööpõhimõtet, tõkete rajamist, hoiustamist ja transporti.
TM-34 kaalus 1,6 kg, millest lõhkeaine TNT moodustas 0,97 kg ja detonaatori initsieerivaks laenguks oli tetrüül. Massiivsem TM-37 kaalus 2,2 kg, millest 1,5 kg oli TNT. Peale eelolevate valmistati mõlemal mudelil baseeruvaid õppemiine.
Miinid on oma kujult ringikujulised ja küljelt vaadates kuplikujulised. Spetsiifilise kuju tõttu on neid tänapäeval kõnekeeles kutsutud ka kilpkonnaks. Miini ehitus koosneb kestast, süütemehhanismist ja laengust. Kest koos aluse ja kupliga on kokku valtsitud, mis tagas ka veekindluse. Kupli harjal asub surveplaat, mis on kinnitatud klambri abil. Surveplaadi all asub õhukesest plekist miini külge joodetud plaat. Kupli enda küljel on süütajapesa ots, mis on suletud korgiga. Lisaks on miini alusel 5 mm kõrgune väljaulatuv sike, mis pidi vältima miini libisemist.
Alusel on täiteava miini täitmiseks lõhkeainega, mis on veekindlalt suletav. Aluse servale on kinnitatud ka kandesang ja kinnitusaas. Miini süütemehhanism töötab mehhaanilisel põhimõttel ja löökmehhanismi ennast hoitakse pidevalt vinnastatud seisus. Üks mees pidi suutma kanda 12 miini, seda kas kandepuu või kanderihma abil, näiteks sellisel juhul moodustas TM-37 kogumass rihmade või kandepuu küljes 26,4 kg.
TM-37 põhjale oli võimalik kinnitada ka lisalaeng, see kaalus 2,5 kg, millest 2 kg veekindlas silindrikujulises plekkümbrises asuv TNT. Võrdluseks kaalus sakslaste Tellermine-35 (tankitõrjemiin) 8,7 kg ja selle laeng oli 5,5 kg TNT, jäädes kogu Teise maailmasõja ajal sisuliselt samasuguseks. TM-37 moodustas koos lisalaenguga 3,5 kg TNT-d.
TM miine sai õhata kahte moodi – survest surveplaadi pinnale või kasutada seda käepidemes asuva löökmehhanismi abil käsigranaadina. Survemiinina oli kaks seadet:
Tugeva surve puhul oli miin jalaväelasele ohutu, nõrga surve puhul sai miini kasutada lisaks tankitõrjele ka jalaväe vastu. Lisaks arvestati miini asetamisel pinnase omadustega: tugevsurve puhul asetati miin kõvale pinnasele, nõrga surve puhul, kui jalg vajub üle 5 cm pinnasesse – pehmele pinnasele.
Miin seati lahingukorda vahetult enne kasutamist, mis võimaldas miine ohutult nii masinatel kui ka kandepuul transportida. Väiksuse tõttu pole ta võrreldav tänapäevaste TT-miinidega, kuid see-eest oli sinna võimalik külge liita lisalaenguid. Miine sai kasutada praktiliselt igal aastaajal, igasugusel pinnasel, sealhulgas lumes ja veekogudes. Tolle aja kohaselt loeti miini üsna kergesti käsitletavateks ja ilma eriettevalmistuseta meeskonnad said miinitõkete ehitamisega kiiresti hakkama. Väiksuse tõttu oli miini kergem moondada ja kiirem paigaldada.
Miin käsigranaadina
Üksikvõitlejad said kasutada miini ka tugevdatud käsigranaadina. Tankitõrjemiini käsigranaadina õhkimiseks oli vaja miinile valmistatud spetsiaalne alumiiniumist käepidet, milles asus löökmehhanism ja päästik. Käepide kaalus 150 g ja oli ribiline, et miini oleks mugavam hoida ja viskamisel suunata. Käepideme tarvitamisel kasutati viitsütikut, mille viivitus oli 3-4 sekundit (!) ja selle kasutamisel polnud võimalik survest kupli harjale miini õhata.
Käsigranaadina kasutati seda võitluseks vastase soomusmasinatega või elavjõuga, sh oli tegu efektiivse vahendiga kindlustatud positsioonide või punkrite vastu. Viskeid tuli sooritada varjest, kas kaevikutest, laskepesadest või erinevatest lohkudest. Soomusmasinate puhul tuli tabada kas lasketorni või suunata miin roomikute alla. Viskekauguseks arvestati maksimaalselt 15 meetrit, mis seadis miini kasutamisel käsigranaadina ohtu ka kasutaja.
Miine oli võimalik kasutada ka ilma käepidemeta ja sel juhul töötas ta survemiinina, mida tuli heita sarnaselt kettaheite kettaga. Keelatud oli miini sanga kasutada, sest see ei oleks välja kannatanud viske hoogu, oleks ära tulnud ja miin poleks märki tabanud.
Kuidas rajati miinitõkkeid
TM-37 määrustiku järgi kasutati miine järgnevates miinitõketes:
Kõikide miinitõkete tõhususe tagas see, kui nad jäid omade tule poolt kaetuks.
Kaherealine tõke
Kaherealises miinitõkkes asetati miinid vastavalt maastikule ja teljele malekorda nõnda, et piki rida oli miinide kaugus 1,23 m ja ridade vahe omakorda 1,5 m. Raskendamaks miinitõkke hävitamist suurtükitulega pidi tõke olema looklev. Meeskonda kuulus 11 meest ja kilomeetrise tõkke valmistamine võttis aega 2,5–3 tundi. Töögruppi kuulusid: juht, 4 miinide paigaldajat, 6 miinide kandjat, tõkke kõrvaldamisel: juht, 4 miinide tühjendajat ja 6 kandjat. Ühe kilomeetri mineerimiseks kaherealises tõkkes kulus 1370 miini.
Kolmerealine tõke
Kolmerealises tõkkes asetati miinid nagu kaherealiseski malekorda. Piki rida oli miinide vahe 1,96 m ja ridade vahe 1,5 m, seega oli miinitõkke laius 3 m. Meeskonda kuulus 16 meest, kus oli juht, 6 paigaldajat ja 9 miinide kandjat. Kolmerealise tõkke rajamisel kulus samuti 1370 miini ja tõkke ehitamiseks kulus aega 2–2,5 tundi. Arvestati, et lisalaengutega varustatud tõkete valmistamine võttis 25% rohkem aega.
Nihutatav miinigrupp
Miinide vähesusel kasutati kaitselahingutes liigutatavaid miinidest moodustatud kette. Selle abil oli võimalik sulgeda soomusmasinatele kuni 100 m laiune riba. Miinigrupis oli 5-6 miini kinnitatud 30–50 cm vahedega nööri või traadi külge. Meeskonnas oli kaks liiget, kumbki eraldi otsas, kes vastavalt olukorrale liigutasid miine. Võimaluse korral kasutati suitsukatet vähendamaks soomusmasinate liikumiskiirust ja varjamaks enda tegevust.
Pettemiinitõke
Pettemiinitõkkeid rajati tõrjumaks või aeglustamaks vastase rünnakuid miinide vähesuse või ajapuuduse korral. Selle rajamisel kasutati 2–6 m laudu, mille alla kinnitati miine põhjaga vastu puitu (üksteisest 1–5 m kaugusel). Osa laudu jäeti täiesti ilma miinideta. Laudtõke seati maha risti vastase pealetungisuuna suhtes ja see jäeti moondamata, et tõke oleks vastasele nähtav. Selle abil oli ründaja sunnitud kas muutma liikumise kiirust, suunda või taanduma. Pioneerid pidid olema ettevalmistatud selliste tõkete kiirkorras valmistamiseks ka pealetungil, kus oli vaja sulgeda võimalikud vastase liikumisteed.
Tõkete mineerimine
Mineerimisel kasutati seda määrustiku järgselt mitmesuguste tõkete (traat- ja raidtõkete, barrikaadide, veekogude) ja esemete ja ehitiste (teed, majad, varjendid, kaevikud jm) mineerimiseks. Erinevate objektide mineerimisel kasutati miine nii tõmbel töötavatena (varustatud käepidemega) kui ka survemiinina.
Miinide moondamine
Miinide levinuim moondamine käis pinnase alla peitmise abil. Oluline oli, et miin ei oleks rohkem kui 5 cm pinnase all. Teedel asetati miinid teesillutisse tehtud aukudesse, mis omakorda kaeti pinnasega. Samas aja puudusel moondamisega vaeva ei nähtud, miinid asetati kas lohkudesse, aukudesse või rohuga kaetud pinnale.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti sõjatööstus oli võimeline valmistama originaalseid ja odavaid tankitõrje miine, mida oli 1940. aastaks ladudes 11 050 tk. Eesti TM-34 ja TM-37 kasutamine survemiinina oli Eesti sõjaväes läbi mõeldud ja see oli tehtud võimalikult selgesti arusaadavaks, samas antud platvormi kasutamine käsigranaadina nõudis suurt julgust ja vilumust.
