TM-37 põhjale oli võimalik kinnitada ka lisalaeng, see kaalus 2,5 kg, millest 2 kg veekindlas silindrikujulises plekkümbrises asuv TNT. Võrdluseks kaalus sakslaste Tellermine-35 (tankitõrjemiin) 8,7 kg ja selle laeng oli 5,5 kg TNT, jäädes kogu Teise maailmasõja ajal sisuliselt samasuguseks. TM-37 moodustas koos lisalaenguga 3,5 kg TNT-d.
TM miine sai õhata kahte moodi – survest surveplaadi pinnale või kasutada seda käepidemes asuva löökmehhanismi abil käsigranaadina. Survemiinina oli kaks seadet:
- • tugev surve seadel (surveplaadiga)
- • nõrga surve seadel (surveplaadita)
Tugeva surve puhul oli miin jalaväelasele ohutu, nõrga surve puhul sai miini kasutada lisaks tankitõrjele ka jalaväe vastu. Lisaks arvestati miini asetamisel pinnase omadustega: tugevsurve puhul asetati miin kõvale pinnasele, nõrga surve puhul, kui jalg vajub üle 5 cm pinnasesse – pehmele pinnasele.
Miin seati lahingukorda vahetult enne kasutamist, mis võimaldas miine ohutult nii masinatel kui ka kandepuul transportida. Väiksuse tõttu pole ta võrreldav tänapäevaste TT-miinidega, kuid see-eest oli sinna võimalik külge liita lisalaenguid. Miine sai kasutada praktiliselt igal aastaajal, igasugusel pinnasel, sealhulgas lumes ja veekogudes. Tolle aja kohaselt loeti miini üsna kergesti käsitletavateks ja ilma eriettevalmistuseta meeskonnad said miinitõkete ehitamisega kiiresti hakkama. Väiksuse tõttu oli miini kergem moondada ja kiirem paigaldada.
Miin käsigranaadina
Üksikvõitlejad said kasutada miini ka tugevdatud käsigranaadina. Tankitõrjemiini käsigranaadina õhkimiseks oli vaja miinile valmistatud spetsiaalne alumiiniumist käepidet, milles asus löökmehhanism ja päästik. Käepide kaalus 150 g ja oli ribiline, et miini oleks mugavam hoida ja viskamisel suunata. Käepideme tarvitamisel kasutati viitsütikut, mille viivitus oli 3-4 sekundit (!) ja selle kasutamisel polnud võimalik survest kupli harjale miini õhata.
Käsigranaadina kasutati seda võitluseks vastase soomusmasinatega või elavjõuga, sh oli tegu efektiivse vahendiga kindlustatud positsioonide või punkrite vastu. Viskeid tuli sooritada varjest, kas kaevikutest, laskepesadest või erinevatest lohkudest. Soomusmasinate puhul tuli tabada kas lasketorni või suunata miin roomikute alla. Viskekauguseks arvestati maksimaalselt 15 meetrit, mis seadis miini kasutamisel käsigranaadina ohtu ka kasutaja.
Miine oli võimalik kasutada ka ilma käepidemeta ja sel juhul töötas ta survemiinina, mida tuli heita sarnaselt kettaheite kettaga. Keelatud oli miini sanga kasutada, sest see ei oleks välja kannatanud viske hoogu, oleks ära tulnud ja miin poleks märki tabanud.
Kuidas rajati miinitõkkeid