Ajalooline skandaal riigikogu vestibüülis, ehk kuidas minister vastu kõrvu sai
Nagu järgnenud päevadel Eesti meedias kirjutati, polnud see küll esimene kord Eesti parlamentarismi ajaloos, kus käed appi võetakse, Asutavas Kogus oli Johannes Zimmermann andnud kõrvakiilu Jüri Uluotsale. Aga üldiselt, on riigikogu seinad Eestis mõjunud siiski rahustavalt, kui võrrelda näiteks intsidentidega tänases Ukraina ülemraadas.
Leopold-Johannes Johanson, oli sotsiaaldemokraadist endine ajakirjanik ja ametiühingutegelane, kes oli 1928. aastal saanud esimese sotsiaaldemokraadi (August Rei) juhitud valitsuses korraga töö- ja hoolekandeministri ning haridusministri portfellid. Tegemist oli ühe staažikaima poliitikuga riigikogus.
Artur Tupits, oli põllumeeste kogude liikmena riigikogu liige, ühtlasi ka ajakirjanik, kes peatoimetas ka oma partei häälekandjat Kaja. Ka teda nähti kõigi kuue eestiaegse riigikogu koosseisus.
Niisiis, 5. veebruar 1929:
Riigikogu istungil tuli isikliku avaldusega kõnetooli minister Johanson, keda Kaja veergudel oli rängelt solvatud. Kaja luges kokku ministrite sõidurahasid, ning väitis, et Johanson, istudes korraga kahel ministritoolil, kulutavat ära sõidurahasid kahe ministri eest, mitte 120 000 senti vaid 240 000 senti aastas. Ja see ei minevat üldse kokku ühe õige sotsiaaldemokraadi põhimõtetega. Johanson teatas, et väide on alatu laim, kuna tema ametiajal olevat haridusministeeriumis sellest fondist jäänud kasutamata 386 krooni, mis on ka lisaeelarvega riigikassasse tagasi pandud.
Tupits astus vasturünnakule, väites, et kõik mis Kaja kirjutanud, vastavat täielikult tõele. Ja nii raisati peaaegu terve päev sellise "olulise riikliku küsimuse" lahendamisele.
Ja seejärel veel takkajärgi ühe kõrvakiilu selgitamisele mitu päeva otsa.
Sama päeva õhtul riigikogu vestibüülis leidis tüli nimelt teise lahenduse. Nagu Päewaleht kirjutab olevat minister Johanson astunud mantlit selga tõmbava Tupitsa juurde ja öelnud, "Härra Tupits, see teist aus küll ei olnud." Tupits vastas midagi vastu, mille peale kostis Johansonilt juba käredam kärgatus: "See on lihtsalt kaabaklus."
Juba niigi ärritatud olekus Tupits lõi esimese hoobiga mööda, teise löögi järel kostis juba klaaside klirin, sest minister Johansoni prillid lendasid põrandale. Minister tahtnud ka tagasi lüüa, aga juba olid teised neid lahutamas.
Tupits pärast vabandas, et ta ei teadvat isegi kuidas asi löömiseni läks. Aga rahvakeelde läks väljend "tupitsat tegema," hiljem mugandatuna "tuupi tegema."
Vimm ilmselt kaua ei kestnud, sest aastail 1932-1933 leiame neid härrasmehi juba ühises valitsuskabinetis, mida juhtis Konstantin Päts: Tupits põllutöö- ja Johanson teedeministrina.
Ka elutee lõppes neil ühtmoodi õudselt, Tupits hukkus 1941. aastal punavõimu ohvrina GULAG-i Ussollagis, Johanson aasta hiljem Sosva laagris. "Kuriteoks" mille eest neid nii karistati oli osalus "kodanliku" Eesti Vabariigi loomisel.
