Ajaloo kuulsamaid kultuurirüüsteid: 455. aastal rüüstasid vandaalid Roomat

Vandaalid oli germaanlaste hõim, mis alustanud teekonda tänase Poola aladelt, rüüstasid 5. sajandil laiemaid alasid Euroopas, kuni seadsid end sisse iidses Kartaagos, aastal 455 tungisid nad Rooma ja pälvisid seal tehtud hävitustööga tänaseni kestva tõelise kultuurivaenlase maine.

Legendi kohaselt olid vandaalid alustanud oma rändu Skandinaaviast, kust nad olid kolinud üle mere Oderi ja Visla jõgede vahele. 2. sajandi alguses olid nad siirdunud Sileesiasse (tänane Edela-Poola), sama sajandi lõpus Daakiasse (tänane Loode-Rumeenia) ja järgmisel sajandil tänu Rooma riigi sisekriisidele juba Pannooniasse (tänane Ungari), kuni hunnid 5. sajandil lõid nad sealtki välja. Ja nii võtsid vandaalid ette juba pikema rahvasterändamise.

406. aastal ületasid terve rida germaani hõime Reini, vandaalid kolm aastat hiljem Püreneede mäestiku, kuid ka Galicia ja Baetica (hilisema Andaluusia) aladel polnud neil asu, sest juba kümme aastat hiljem lõid sueebid neid Galiciast välja ja veel kümme aastat hiljem (429) pidid vandaalid juba ületama Gibraltari väina, et ennast Põhja-Aafrikas sisse seada. Hippo Regiust piirati 430. aastal kolm kuud, Kartaago õnnestus aga 439. aastal võtta praktiliselt lahinguta, sest kogu linn oli parajasti ametis hipodroomivõistluste jälgimisega.

Rooma võimud loomulikult polnud vaimustatud germaanlaste sissetungist, kuid neil ei jäänud muud üle, kui üritada juhtunuga kohaneda. Vandaalid suutsid Põhja-Aafrikas (peamiselt endise Kartaago riigi, kuid ka Mauritaania ja Numiidia provintside aladel kehtestada oma riigi, nad allutasid ka suured saared Vahemeres (Sardiinia, Sitsiilia, Korsika, Baleaarid), ning Rooma keiser Valentinianus III oli 442. aastal sunnitud lausa otsima liitu vandaalidega, lubades oma tütre Eudocia naiseks vandaalide kuninga Genserici pojale Hunericile. Ja viimane arvas paraku, et sellega tekib tal ka õigus Rooma troonile.

Vandaalid (Aafrikasse sabaus neid umbes 80 000 inimest) suutsid end veidi enam kui sajandiks ka Põhja-Aafrikas kinnistada, ning stabiilsus väljendus ka võimsates uusehitistes seal, vandaalid suutsid püsti panna märkimisväärse laevastiku, mis seadis piraatlike rünnakute ohtu kõik Vahemere-äärsed linnad.  Roomal polnud aga aega nendega tegeleda, sest põhjast ähvadas hoopis suurem oht hunnide kuninga Attila näol, kelle väe Euroopasse jäänud germaanlased 451. aastal Katalaunia väljadel siiski puruks lõid.

455. aastal tapeti Roomas Valentinianus III, võimu haaras Petronius Maximus, võttes naiseks Valentinianuse lese ja lubades Eudocia hoopis naiseks oma pojale Palladiusele. Rooma oli ametlikult rikkunud rahulepet vandaalidega. Vandaalide vägi saabus 31. mail 455 Rooma väravate ette, kus paavst Leo I üritas Genserici lepitada, igatahes Rooma avas (täna, 1559 aastat tagasi) ise oma väravad vandaalidele ja Petronius Maximus mõrvati roomlaste endi poolt. Lahingut vandaalidel pidada ei tulnud.

Suurem massimõrv hoiti ära, aga vandaalid said vabad käed Roomat rüüstada, kokku neliteist päeva, mille käigus hävines terve rida kultuurimälestisi ja vandaalid lahkusid suure röövsaagiga.

Röövimiste ulatuse üle käib küll vaidlus tänaseni, mõned üritavad viidata ka vandaalidele kui hoopis kultuurisõbralikule rahvale, aga igatahes Rooma Jupiteri Templilt kisuti maha isegi pronksist katuseplaadid ja röövitud varanduste suurust võib vaid aimata. Just kultuuriväärtuste hävitamine andise vandaalidele tänaseni püsiva negatiivse maine.

Roomat ei põletatud küll maha, ka suurem massimõrv linnas jäi ära, aga isegi paavst Leo I ei suutnud takistada laevatäite sõjavangide vedamist Roomast Kartaagosse, kus nad orjaturul maha müüdi.

Vandaalide riigi likvideeris lõpuks Bütsantsi väejuht Belisarius 533. aastal. Vandaalidest osa segunes berberitega, osa hajutati põgenikena Vahemere-äärsetesse riikidesse, igatahes rahvana nad ajaloost kadusid.