Ajakirjast Sõdur: Soome panus Eesti suurtükiväe taasloomisse

Soome erukolonel Jouko Kivimäki räägib, kuidas 17 aastat tagasi taastati Eestis suurtükiväepataljon ja milline oli soomlaste roll taasiseseisvunud Eesti suurtükiväe ja kogu tuletoetuse loomisel.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2015

Augustis 1991 palus Eesti Soomelt tuge, et tagada taasiseseisvunud riigi julgeolek. Soome piirivalveamet reageeris kiiresti. Eestlastele anti vajalikku varustust ja juba 1992. aasta sügisest hakati Santahamina Soome Maakaitsekõrgkoolis ja Lappeenranna Soome Maakaitsekoolis korraldama Eesti ohvitseride ja allohvitseride väljaõpet. Küll aga keeldus Soome saatmast Eestisse sõjalisi nõustajaid. Eestisse saabus ainult vabatahtlikke toetajaid, enamik neist Soome erusõjaväelased.

Uue sõjalise abi palve esitas Eesti Soomele 1996. aastal, küsides väljaõppetoetust, spetsialiste ja varustust. Soome vastus oli positiivne, sest Venemaa üksuste lahkumise järel Eestis tekkinud olukord oli varasemast sootuks erinev. President Martti Ahtisaare ettepanekul kiitis Soome valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu abiandmise ja selle rahastamise heaks. Varustuse tarned otsustati lahendada iga juhtumi puhul eraldi.

Erukolonel Jouko Kivimäki

Jouko Kivimäki lõpetas Soome kadetikooli suurtükiväe ohvitserina 1969. aastal. Tema esimene teenistuskoht oli Satakunna suurtükiväerügement Niinisalos. Sealt määrati ta sügisel 1970 reservohvitseride kooli.

1976. aastal alustas ta kolmeaastaseid õpingud vanemohvitseride kursustel. Pärast kursuseid määrati ta teenima Soome kaitsejõudude peastaapi, kus teenis erinevates osakondades.

Ta naasis suurtükiväkke 1993. aasta sügisel, kui määrati Niinisalosse suurtükiväebrigaadi staabiülemaks. Sellelt ametikohalt siirdus ka 1996. aasta kevadel reservi.

1996. aasta kevadel loodi Soome peastaabi alluvusse abiprojektide teostusüksus nimega „Eesti projekt“ ehk „Viro projekti“. Eestisse määrati selle Soome-poolseks läviohvitseriks erukindralmajor Pentti Lehtimäki. Leping spetsialistide saatmiseks kirjutati alla Tallinnas 1996. juunis ja Soome erusõjaväelaste hulgast asuti palkama erinevate relvaliikide ja tegevusvaldkondade spetsialiste, keda kõige aktiivsemal hetkel oli kolmkümmend. Projekt Eesti abistamiseks lõppes 2003. aastal.

Eesti suurtükiväe loomine algab

Soome suurtükiväe väljaõppesüsteemiga tutvus kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp 1994. aasta suvel. Pärast seda muutusid relvaliigi juhtkondade kohtumised regulaarseiks, et arutada läbi Eesti suurtükiväe arendamisvõimalused.

Mina siirdusin Soome suurtükiväebrigaadist reservi 1. juunil 1996. Juba juuni lõpus helistas mulle tollane Soome suurtükiväe inspektor kolonel Esa Tarviainen ja andis teada Eestis huvist taasluua oma suurtükivägi. Soome pidi tarnima Eestisse väljaõppe alustamiseks vajaliku relvastuse ja korraldama väljaõppe. Tarnitavaks relvamudeliks pidi saama 105 mm välihaubits H61-37, mille kasutamisest Soome loobuma hakkas ja abiprojekti käivitumise korral vajati selle eestvedajaks soomlasest eruohvitseri. Kolonel Esa Tarviainen uuris, kas võtaksin ülesande täitmise enda peale. Nõustusin seda vastutust kandma.

1996. aasta oktoobri lõpus teatas kolonelleitnant Reijo Vainio, et Eesti suurtükiväe arendusprojekt käivitub ja minust saigi Eesti tingimustele vastava suurtükiväe arendaja.

Soome relvatehing hakkab ilmet võtma

Praktiline koostöö algas 5. novembril 1996. Soome peastaap korraldas kolonel Esa Tarviaineni juhtimisel nõupidamise, kus esitleti Soome suurtükiväe väljaõppesüsteemi ja arutleti varustustarnete üle. Nõupidamisel osalesid Eestist suurtükiväe inspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp ja tõlgina major Sven Ise.

Järgmisel päeval külastasime Vekaranjärve piirkonnas jalaväepataljoni tuletoetussüsteemi esitlust, 105 mm välihaubitsatega varustatud suurtükiväepataljoni ühe tulepatarei tulepositsiooni ja muid olulisi tegevuspunkte. Esitlus ja näidislaskmised andsid külalistele selge pildi relvasüsteemist, mida olime valmis neile tarnima. Vestluses kolonel Esa Tarviaineniga leppisime kokku, et pakume Eestile meie standarditele vastava suurtükiväesüsteemi, kuigi palutud oli vaid abi suurtükiväe loomisel.

1996. aasta kahe viimase kuu jooksul üritasin saada võimalikult adekvaatse pildi Eesti olukorrast. Eesti peastaap soovis luua kaitseväkke välisuurtükiväe ja korraldada oma tuletoetussüsteem sarnaselt Soome eeskujule. Minu poolt 1996. aasta novembris koostatud esialgne plaan vastas Eesti vajadustele, kuid peagi selgus, et selle elluviimine praktikas oli vastavalt ettenähtud ajakavale võimatu.

Tapa linn saab suurtükiväe

Loodava suurtükiväeüksuse võimalik asukoht oli lahtine. Pakkusin, et üksus peaks paiknema juba olemasolevas sõjaväelinnakus, mille läheduses oleksid sobivad väljaõppe- ja laskealad. Eesti suurtükiväeinspektor teatas, et nemad olid jõudnud samadele järeldustele ja käisid üksuse asukohaks välja Tapa linna. Olin Tapat ja selle ümbrust külastanud 1996. detsembris ja arvasin, et trööstitu taristu tõttu ei pruugi koht olla parim valik.

Tapale paiknemise plaanidega tutvuma läksime koos Kuido-Unoga uuesti 1997. aasta jaanuaris. Mäletan selgelt, millised mõtted mul tulevase linnaku alal tänavakingades lumes kahlates meeles mõlkusid. Maastiku poolest suurtükiväele sobiva linnaku ehitustöö maht tundus olevat liiga suur.

Uuesti 1998. aasta suvel Tapale tulles olin üsnagi üllatunud, kui kiiresti oli jõutud vajalik taristu üles ehitada. Esimesed suurtükiväegrupi ajateenijad majutusid kasarmu viimasel korrusel. Üksuse staap asus teisel pool maanteed väiksemas kahekordses hoones. Osa selle kõrval paiknenud varjualustest oli ehitatud remondi- ja laopindadeks ning seega olid vajalikud tingimused väljaõppe alustamiseks olemas.

Relvaliigi loomine algas väikeste sammudena

Kohe koostöö alguses sai mulle selgeks, kui algusest eestlased alustama pidid. Suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepale lisaks teenis Eesti kaitseväes kõigest paar suurtükiväe-alase väljaõppe saanud ohvitseri. Puudus otsus väljaõppekoosseisu moodustamiseks ja väljaõppeks vajalik erivarustus. Tuli leida vabatahtlikud ohvitserid ja allohvitserid, kes moodustaksid loodava relvaliigi kasvulava. Värbamine oli raske, sest paljude jaoks oli Tapa linn teenistuskohana vastuvõetamatu. Lisaks oli vaja langetada otsust suurtükiväe üksuse loomiseks.

Pärast sobivate kandidaatide leidmist alustati kohe väljaõppega Soomes, sest Eestis polnud selleks vajalikku varustust. Kergeid miinipildujaüksuseid õpetati välja juba jalaväepataljonides ja see valdkond muutusi ei vajanud. Tankitõrjeüksuste väljaõpe oli samuti jalaväeüksuste vastutada. Eesti oli just hankinud rasked miinipildujad, kuid puudus üksuste struktuur ja väljaõpet polnud alustatud. Suurtükiväeinspektori alluvuses töötas vaid üks noor miinipilduja-alase väljaõppega ohvitser. Seega otsustasin, et algselt paika pandud ajagraafik ei vasta tegelikele võimalustele ja väljaõppe peab viima vastavusse koostööpartneri reaalse võimekusega.

Leppisime kolonel Kuido-Uno Tiidolepaga kokku, et mind kasutatakse tema alluvuses vastavalt tema kavale ja prioriteetidele. Panime paika ajaraami, mille jooksul on tehtud ettevalmistused jalaväe- ja suurtükiväepataljoni kaudtule süsteemi väljaõppe alustamiseks, et väljaõppega saaks juba 1998. aastast algust teha.

Kokkulepitud ajal sõitsin Eestisse, kus esitlesin oma plaani koos põhjenduste ja erinevate tegevusvariantidega. Kuido-Uno Tiidolepp tõlkis materjalid eesti keelde ja esitles neid omakorda Eesti kaitseväe juhtkonnale. Selline töökorraldus toimis suurepäraselt. Soome jalaväebrigaadi struktuuri põhjana kasutades koostasime 1997. aasta esimesel poolel pataljoni tuletoetussüsteemi, suurtükiväepataljoni koosseisu- ja varustustabelid ning minimaalse väljaõppestruktuuri.

Eesmärk oli luua 8–10 tegevväelasest koosnev koosseis, kes väljaõppeperioodi jooksul suudaks välja õpetada ühe tulepatarei ja teised vajalikud toetusmeeskonnad. Plaani õnnestumise eeldus oli üksuse paiknemine juba toimivas sõjaväelinnakus. Koostasime nimekirja tingimustest, mida kiirväljaõppe saanud suurtükiväelased peaksid ise enne ajateenijate väljaõppega alustamist oskama ja kohendasime soomlaste väljaõppekavad Eesti ajateenistuse süsteemiga sobilikuks.

Keeleprobleemid, koosseisud ja värbamised

Koostöö algusest meenuvad esimesena keeleprobleemid. Kuido-Uno Tiidolepp oskas lisaks emakeelele vene ja inglise keelt. Mina olin õppinud saksa keelt. Esialgu kasutasime omavahel tõlgi abi, kuid tõlkide vajadus oli väga suur ja nende kasutusaeg seetõttu piiratud. Pealegi polnud eesti keeles mitut olulist sõjalist oskussõna ja terminit, mistõttu kasutasime lisaks sõnastikele varustuskatalooge või joonistasime mõiste paberile. Aja möödudes hakkasin eesti keelt mõistma ja hiljem isegi mõnevõrra rääkima, samuti hakkas Kuido-Uno Tiidolepp soome keelest aru saama ja peagi polnudki tõlki vaja.

Teine eredam mälestus on koosseisude koostamine. Suurtükiväepataljoni struktuuri ja koosseisu saime kiiresti paika ja see kinnitati peaaegu muutusteta. Samuti läks jalaväepataljoni miinipildujapatarei koosseisuga. Samas aga ei kiitnud mitu nõukogude armees teeninud vanemohvitseri heaks põhimõtet paigutada tulejuhid orgaaniliselt jalaväeüksuste koosseisu. Koostasime suurtükiväeinspektoriga mudeli, mis osutus tegelikult isegi paremaks kui Soomes kasutatav.

Esialgu heaks kiidetud mudelile tekkis üllatuslikult vastuseis. Kuigi põhjendasin lahendust Soome viimastes sõdades saadud kogemustele toetudes, muudeti pataljoni tulejuhtimise põhimõtteid aastate jooksul korduvalt, kuid seda „lahingut“ jälgisin ma kõrvalt, kuna otsuse tegemine ja selle eest vastutamine oli siiski eestlaste pädevuses.

1997. kevad oli Eesti suurtükiväeinspektorile kiire aeg. Samaaegselt planeerimisega pidi ta alustama tulevase suurtükiväeüksuse mehitamiseks isikkoosseisu värbamist. See polnud lihtne ülesanne, sest kõikjal valitses personalipuudus. Pealegi ei saanud ta tuleviku osas konkreetseid lubadusi anda, sest otsust üksuse loomise kohta polnud veel kinnitatudki.

Suve jooksul leiti kokku seitse meest, kes lubasid mõelda oma eriala vahetamisest suurtükiväe eriala vastu. Tulevast väljaõpet kergendas nende miinipilduja-alane taust. 1997. aasta augustis kutsuti mehed nädalaks Rovajärvi polügoonile jälgima laskmisi relvasüsteemist, mille kasutajaks neid koolitada taheti. Pärast laskmisi olid kõik nõus uue relvaliigi õpingutega alustama.

Varustus saabub Eestisse

1997. juunis edastati Soome peastaapi eelnevalt Eesti suurtükiväeinspektoriga üle vaadatud nimekiri varustusest, mida vajati Eestis suurtükiväe alase väljaõppe alustamiseks. Põhilise osa neist moodustas 18-relvalise suurtükiväepataljoni varustus, mis sisaldas kõike hädavajalikku väljaõppeks, laskmiste läbiviimiseks ja kasutajataseme hoolduse korraldamiseks. Lisaks oli nimekirjas tulejuhtimise ja miinipildujapatarei varustust ning sidevahendeid. Sama aasta novembris kiitis Soome valitsus heaks varustuse loovutamise Eestile. Tasub mainida, et suurtükid olid väga heas korras ja mitmest oli lastud vaid proovilaske. Laskemoon oli uuendatud ja laskmisteks igati sobiv. Muus osas oli varustus vananenud, kuid kasutuskõlblik.

Esimene saadetis sisaldas suurtükiväepataljoni varustuse põhiosa, patarei jagu suurtükke ja pataljoni tasandi vahendeid. Teine saadetis koosnes 13 suurtükist ja anti Tallinnas üle veebruaris 1998. Raadiosaatjad, laskemoon ja varustusekastid toimetati Eestisse aasta hiljem.

Suurtükiväelaste väljaõpe algab

1997. aasta septembris läks eestlaste suurtükiväealane eriväljaõpe lahti. Jyväskylä lähedal Lievestuore depoos õpetati neljale eestlasele nädala jooksul 105 mm haubitsa ehitust ja hooldust. Mõnel väljaõppel osalenuist puudusid elementaarsed tehnilised alusteadmised, kuid hoolimata sellest saavutasid nad kursusel sellise taseme, et viisid juba enne esimesi laskmisi 2000. aastal iseseisvalt läbi haubitsate laske-eelset kontrolli.

Põhiväljaõpe viidi läbi oktoobris Niinisalos paiknevas Soome suurtükiväebrigaadis ja suurtükiväekoolis. Kahe nädala jooksul korraldati kaheksale tulevasele suurtükiväelasele erinevaid suurtükiväe erialasid käsitlev kursus. Väljaõppes osales ka neli miinipilduja eriala ohvitseri, kellele õpetati jalaväepataljoni miinipildujaüksuse tegevust. Kursuse lõpus korraldati kahepäevane õppus, mille järel tõdeti, et õppurid valdasid rahuldaval tasemel oma eriala ja on põhimõtteliselt valmis alustama väljaõppe läbiviimist 1998. aasta alguses Eestis.

Väljaõpet viidi läbi erineval moel

Eestlaste väljaõpe toimus peamiselt kolmel viisil. Esimesed tulevased instruktorid õpetati välja Soome üksustes korraldatavatel erikursustel, kus nad saavutasid üsna kiiresti rahuldava taseme, et olla valmis alustama ajateenijate väljaõpet, niipea kui vastav varustus Eestisse saabub.

Teine võimalus oli saata soome keelt oskavaid eestlasi Soomes korraldatavatele erialakursustele. See oli kõige efektiivseim viis väljaõppe läbiviimiseks, kuid nõudis osalejatelt head keeleoskust. Need soome tegevväelastele mõeldud tasemekursused andsid korraliku baasi Eesti suurtükiväe iseseisvaks arendamiseks. Koos kolonelleitnant Tiidolepaga koostatud plaani eesmärk oli välja õpetada 15 eestlasest suurtükiväeohvitseri, kellest pidid saama relvaliigi arengu võtmeisikud ja Eesti sõjaliste õppeasutuste suurtükiväeala õppejõud.

Kolmas võimalus olid „Viro projekti“ korraldatud väljaõppeüritused, mille abil korraldati peamiselt täiendõpet ja mille läbiviijad olid nii „Viro projekti“ raames tegutsevad eruohvitserid kui ka Soome kaitseväe tegevväelased.

Olukord esimese koostegutsemise aasta järel

1998. aasta alguseks olid Eesti tulejuhtimismeeskondade ja jalaväekompaniide miinipildujarühmade väljaõpe lõpule viidud. Väljaõppele lisaks vajasid instruktorid väljaõppematerjale ja relvaliigi määrustikke. Eestikeelne miinipilduja valdkonna määrustik oli olemas, samas suurtükiväes olid kasutusel vaid soomekeelsed õpikud, mis polnud sisu mõttes otseselt kasutatavad.

Juba 1997. aasta sügisel alustasin Soome tulejuhtimisõpiku kohendamist Eesti tingimustele sobivaks. 1998. aasta kevadeks eesti keeles ilmunud õpik käsitles tulejuhtimise põhimõtteid jalaväerühmast kuni jalaväepataljonini. Samadel alustel koostasime järgmiseks koos Eesti suurtükiväe inspektoriga tulepatarei tegevust käsitleva õpiku.

Suurtükiväe üksus luuakse 1998. aastal

1998. aasta märtsis oli otsus suurtükiväeüksuse taasloomiseks tehtud ja 20. märtsil alustas Tapal tegevust väljaõppeüksus nimega Suurtükiväegrupp, millest nüüdseks on saanud 1. jalaväebrigaadi alluvuses olev suurtükiväepataljon.

Suurtükiväegrupi esimeseks ülemaks määrati leitnant Rein Luhaväli, kelle roll üksuse loomisel on igati austustvääriv. Eraldatud vahendid puudusid ja aega oli vähe, sest esimesed tulepatarei jagu ajateenijaid pidi saabuma Tapale juba aprillis. Toetust kuskilt loota polnud ja lisaks sellele tuli kaheksast Soomes kiirväljaõppe saanud tegevväelasest Tapale vaid pooled. Kuid pataljoniülem hakkas aktiivselt tegutsema ja peagi sai väljaõppega alustada.

Väljaõppeüritusi lisandus pidevalt

1998. aasta kevadel eestlastele läbi viidud kärbitud laskmiste läbiviimise kursuse tulemusena võeti Eestis kasutusele Soome ohutuseeskirjade süsteem. 1998. aasta mais õpetati viiele eestlasele nädalasel kursusel Tallinnas varustuse hulka kuuluvate stereo-kaugusmõõdikute kasutamist.

Suvel korraldati kaks kursust, kus käsitleti tulepatarei põhitegevusi. Esimene kursus viidi läbi Tapal ja teine Niinisalos, kuna Eesti suurtükiüksustel puudusid endiselt veokid suurtükkide vedamiseks. Kummalgi koolitusel osales kuus tulevast relvainstruktorit. Oktoobris korraldati Tapal nädalane arvutajate kursus, kus harjutati laskeandmete arvutamist ning patareiülema ja arvutajate omavahelist koostööd. Lisaks viiele tegevväelasele osalesid kursusel ka tulepatarei ajateenijatest arvutajad.

Laskeharjutused kui väljaõppekontroll

Eestis ei saanud laskmisi läbi viia, kuna laskevälja kasutamise luba polnud veel kinnitatud. Lahinglaskmiste läbiviimine oli aga ajateenijate ja instruktorite oskustes veendumiseks hädavajalik. Jõudsime Soome suurtükiväeinspektori kolonel Jouko Alasjärvega järeldusele, et esimesed laskmised võib läbi viia Soomes suurtükiväekooli väliõppuse ajal. Selline asi vajas Soome valitsuse luba, mille saamiseks kasutasime põhjendust, et Soomel kui varustuse loovutajal on moraalne vastutuse tagada, et kasutajakoolitus on põhjalikult läbi viidud. Loa saamisega probleeme ei tekkinud.

Vastavalt koostatud lepingule pidid eestlased saabuma Soome tsiviilriietes ja ilma relvadeta. Õppusel võis kasutada oma välivormiriietust ja varustust. Soome andis Eesti üksusele tasuta laskmisteks vajaliku varustuse ja „Viro projekt“ korvas kõik õppusega seotud väljaminekud. Eesti väljaõppeüksuse koosseisu kuulus kokku 80 isikut, kes saabusid Soome 14. märtsil 1999. Esmaspäeva hommikul sai üksus, mis koosnes pataljoni juhtimispunktist, kompanii tulejuhtimisjaost ja tulepatarei- ja side osadest, vajaliku varustuse kätte ja liikus maastikule, kus alustati kasutajatasandi väljaõppega. Teisipäeva õhtul liiguti polügoonile, kus kolmapäevast reedeni viidi läbi laskmised, mis õnnestusid suurepäraselt, kuigi esimesel päeval tekkis relvadel mitu tõrget. Osa tõrkeist tekkisid kasutajate kogenematusest ja oskamatusest.

Esimesed laskmised Eestis viidi läbi Ida-Eestis Viivikonna karjääris 28. aprillil 2000. Soetatud relvi oma käega proovida oli väga oluline ja seda tehti suurtükiväepataljoni taktikalise õppuse käigus, mis kulmineerusid otselaskmistega. Kuigi laskmisteks oli kasutada vaid neli mürsku relva kohta, õnnestus kõik sihtmärgid pihuks ja põrmuks teha.

Kuigi sellega tihedam ühine väljaõppe lõppes, korraldati Soomes veel mitu laskeharjutust, enne kui eestlased jõudsid oma esimeste kaudtule laskmisteni Eestis.

Olen hiljem käinud korduvalt Tapa sõjaväelinnakus ja silma jääb seal teenivate suurtükiväelaste tugev sisemine side, mis on järjepideva arengu kindlustamiseks väga oluline.