Juhitavad pommid
Saksa juhitavaist lennukipommidest teise maailmasõja aegadel on kirjutatud palju ja sellest jääb mulje, et oli hulk pommitüüpe. Kuid siinse peatüki kirjutamise ettevalmistamisel selgus mulle üllatuseks, et reaalselt kasutatud juhitavaid pomme oli vaid kahte tüüpi. Ülejäänud olid peaaegu kasutud katserelvad, mis vaid Suursaksamaa piiratud ressursse korstnasse saatsid ja tagasid, et nende pommide konstruktoreid rindele ei saadetaks või lahingulennukeisse ei istutataks.
Nendest reaalselt kasutatud juhitavaist pommidest olid tuntuimad rakettkiirendiga pommid, mille tähisena kohtab kirjanduses variante Ruhrstahl/Kramer X–1, „Fritz–X“, PC 1400 X, SD 1400 X ja lihtsalt X–1. „Heal lapsel mitu nime!“, ütleb eesti kõnekäänd, aga osutub, et mõnikord pahal ka.
Kui nüüd selle pahategija loomisloo jälgi ajada, siis tundub, et too Ruhrstahl/Kramer X–1 konstrueeriti firmas Ruhrstahl doktor Max Krameri juhatusel. Pomm kaalus eri andmeil 1400–1600 kg ja oli eri andmeil 3,20–3,35 m pikk. Pommi diameeter oli 0,56 m ja selle teraskorpus mahutas 270–320 kg amatooli. Et pomm suurte sõjalaevade soomustekkidest läbi raksataks, oli selle sabaosas tahkekütusega rakettmootor, mis tõstis langeva X–1 lõppkiiruse 1035 kilomeetrini tunnis.
X–1 juhiti algusaegadel raadio teel, kuid liitlased leidsid sellele segamisvõimaluse. Seejärel hakati pommile lennukist juhtimissignaale andma läbi 0,2 mm paksuse terastraadi, mis pommilt endalt maha keris või lennukilt järele lasti. Traadi pikkus oli 10 km.
Pomme X–1 toodeti 1386 eksemplari, millest suur osa jäi tõenäoliselt kasutamata.
Teine juhitav pomm, mis sakslastel Teises maailmasõjas kasutuskõlblikuks sai, oli Henschel Hs 293. See oli välimuselt väikese lennuki moodi, tiivaga ja sabastabilisaatoriga, mis erinevalt lennukeist asus kere sabaosa all. Oma tiiva abil Hs 293 planeeris, mitte ei kukkunud, nagu X–1.
Erialakirjanduses on pommi Hs 293 nimetatud ka juhitavaks raketiks, kuid seda ta siiski ei olnud. Pommil oli rakettkiirendi, mis töötas 10–11 sekundit, kuid pommi märgile planeerimine võttis aega kuni 110 sekundit, seega kümmekond korda kauem.
Pomm töötati välja Henscheli firmas doktor Wagneri juhatusel. Pomm oli 3,82 m pikk ja kaalus eri andmeil 780–1094 kg.
Planeeriva pommi Hs 293 lõhkelaengu kaal oli 295 kg, seega praktiliselt võrdselt pommiga X–1, kuid Hs 293 oli määratud soomustamata laevade või õhukese soomusega laevade tabamiseks.
Esimene õnnestunud katse pommiga Hs 293 tehti juba 1940. aasta 18. detsembril, kuid pommi nii-öelda „timmimine“ võttis aega 1943. aastani. Ka pommi Hs 293 juhiti algusaegadel raadio teel, kui liitlased selle vastu aga segajad kasutusele võtsid, siis 18 km pikkuse juhtme kaudu, sest nii kaugele võis too tapariist oma kandelennukist planeerida. Et pommi juhtoperaator suudaks oma järjest kaugenevat hoolealust jälgida, oli sellel sabas suitsujälge jättev trasser; sama oli ka pommil X–1. Pomme Hs 293 olevat aastail 1943–45 kasutatud ümmarguselt 2300