Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2017.

Saksamaa kasutas oma lennukitel Teises maailmasõjas kolme kaliibriga kuulipildujaid 7,92 mm, 13 mm ja 15 mm) ja viie kaliibriga automaatkahureid (20 mm, 30 mm, 37 mm, 50 mm ja 75 mm).

Kuulipildujatest 7,92 mm oli nii-öelda Saksa kuulipildujate standardkaliiber Teises maailmasõjas. Sellise kaliibriga olid maaväe tuntuimad kuulipildujad MG 13, MG 34 ja MG 42. Täheühend MG on lahti kirjutatult Maschinengewehr. 7,92 mm kaliibriga lennukikuulipildujaid oli kolm: MG 15, MG 17 ja MG 81.

Neist kuulipildujaist oli vanim MG 15. See valmistati firma Rheinmetall filiaalis Borsig salamahti tulevate sõjalennukite kaitserelvaks, mis paikneks keraliigendil, turellil või pöördtornis. Salamahti sellepärast, et Versailles’ lepinguga olid sõjalennukid Saksamaale keelatud ja 1932. aastal peeti sellest keelust veel ametlikult kinni.

MG 15 oli väike ja kerge relv, ilma padrunisalveta kaalus see vaid 6,9 kg ja selle pikkus oli 1,08 m. Aga laskekiirus oli temal tubli, 1000–1100 lasku minutis ehk 17–18 lasku sekundis. Padruneid sai see ette kaksiktrummelsalvedest, mis kokku mahutasid 150 padrunit. Väike rehkendus näitab, et järjest „küttes“ sai sellise topeltsalv tühjaks 9 sekundiga.
1936. aastal, kui Luftwaffe relvastamine juba avalikult käis, ilmus Rheinmetalli firmalt kuulipilduja MG 17. Seda paigutati hävituslennukeil tiibadesse ja ka mootorikapotti läbi pöörleva propelleri tulistava sünkroonkuulipildujana. MG 17 oli suurem ja raskem eelmisest, pikkusega 1,18 m ja kaaluga 10,7 kg, aga ka veidi suurema laskekiirusega — 1100–1150 lasku minutis. Sekundis teeb see 18–19 lasku.

MG 17 laskis 50- kuni 250-padruniliste lintidega, kusjuures uue lindi etteandmine käis automaatselt. Sedajagu olnud ta mehhanism muidugi keerulisem eelmise kuulipilduja omast.
Juba teise maailmasõja käies, 1939. aasta lõpul, läks seeriatootmisele kuulipilduja MG 81. See oli väiksem ja kergem eelmistest, pikkusega vaid 92 cm ja kaaluga 6,6 kg. Seegi laskis samade lintidega nagu MG 17, kuid laskekiirus oli tublisti suurem — 1600 lasku minutis ehk 27 lasku sekundis. Sellise „pilli“ üksiklaske inimkõrv vast enam ei erista, need sulanduvad kokku üheks raksatuseks — olen seda täheldanud 30 mm paariskahuri puhul, teenides Põhjalaevastikus vene raketikaatreil — selle paariskahuri laskekiirus oli veidi üle 2000 lasu minutis ja ega neid laske paukudena ei eristanud.

Olgu veel öeldud, et selliste 7,92 mm kuulipildujate kuulid kaalusid 12,8 g ja nende algkiirus oli 755–800 m/s. Olen neid oma sõjajärgses lapsepõlves sageli peos hoidnud — kenad väikesed läikivad kuulid pronks- või messingteravikuga.

Kuulipildujaid MG 81 kasutati sageli paariskuulipildujaina; selline kaheraudne sõjariist kaalus 13–15 kg ja selle teoreetiline laskekiirus oli 3200 lasku minutis ehk 53 lasku sekundis. See oli tollal „kõva sõna“ ja oleks veel praegugi.

13 mm ja 15 mm kuulipildujad

13 mm kuulipildujaid MG 131 hakkas Saksa tööstus valmistama 1938. aastast. Selle pikkus oli 1,17 m ja kaal 20,5 kg. Selle relva kuulid kaalusid 34–38,5 g, neid tehti ka soomustläbistavaid (ülitugeva südamikuga) ja lõhkevaid, mis sisaldasid 1,2 g lõhkeainet. Selline väike plahvatus pead inimeselt otsast ei viinud, küll aga tekitas raskelt paraneva haava. See kuulipilduja laskis 250-padrunilisest lindist, mis kaalus üle 20 kg. Laskekiirus oli eri andmeil 750–930 lasku minutis, kuuli algkiirus 750 m/s. Selle kuulipilduja soomustläbistavate kuulidega – ehk lühidalt soomuskuulidega – tanke muidugi lasta polnud mõtet, soomusauto või soomusveoki 8–12 mm soomusest aga sopsatas see läbi.

15 mm lennukikuulipildujad olid MG 151 tüüpi. Õigupoolest oli see sakslastel kohati imelik laskeriist, millele sai külge panna ka 20 mm raua ja siis oli see juba automaatkahur, kuna kahurite kaliibrid algavadki 20 millimeetrist. See imeriist valmis 1940. aastal firmas Mauser. MG 151 kuulipilduja raua pikkus oli 1,25 m ja kuulipilduja kogupikkus 1,92 m. Kahuriraud oli tal millegipärast lühem — 1,10 m — ja automaatkahuri kogupikkus seega 1,77 m.
Sellise hübriidrelva kaaluks on pakutud 36–42 kg, laskekiiruseks 800–900 minutis ja kuulipilduja kuuli algkiiruseks 800–960 m/s, kahurimürsul 870 m/s. Sellised väikesed mürsud kaalusid olenevalt liigist 92 või 115 g ja sisaldasid kuni 20 g lõhkeainet.

Kuus automaatkahurit

Võin arvata, et kaheksakaliibriline MG 151 oli kallis ja keeruline sõjariist, seetõttu kasutati Saksa lennukeil ka odavamaid 20 mm automaatkahureid MG FF firmalt Oerlikon. Need olid pikad 1,37 m ja kaalusid tiibadesse panduna 28 kg, turellil 33,5 kg. Tiivas olevate kahurite salv mahutas 60 padrunit, turellil vaid 15 — turellil tuli neid vahetada üsna sageli. MG FF laskis samade mürskudega kui 20-millimeetrine MG 151, aga mürsu algkiirus oli vaid 600 m/s ja laskekiirus 520 lasku minutis.
30 mm automaatkahur MK 103 oli juba suur ja raske relv – pikkusega 2,45 m ja kaaluga
143 kg. Mürsud kaalusid tal olenevalt liigist 320–530 g ja sellise kahuri soomusmürskudega sai kergetanki soomusest juba jagu. Kahuri puuduseks arvati ta väikest laskekiirust — 425 lasku minutis ehk 7 lasku sekundis, aga muidugi ka ta suurt kaalu — soomusrongil ei olnuks sellel olulist tähtsust, lennukil aga küll. Seepärast tegid saksa konstruktorid samakaliibrilise, kuid hoopis kergema automaatkahuri MK 108, mis kaalus 63 kg. Laskekiirus oli sellel kahuril suurem — 600 lasku minutis ehk 10 lasku sekundis. Selle kahuri puuduseks oli aga mürsu väike algkiirus — 500 m/s — ja seepärast tehti talle vaid 320-grammiseid lõhkemürske. Soomusmürsul ei olnuks sellise lennukiiruse puhul mõtet.

1942. aasta lõpul (teistel andmetel alles Kurski lahingus) ilmusid idarindele sööstpommitajad Junkers Ju 87 G–1 ja G–2, mille tiibade alla olid kinnitatud kaks 37 mm automaatkahurit
BK 3,7. See oli konstrueeritud samakaliibrilise õhutõrjekahuri Flak 18 baasil ja sellise kahuri tegemise põhjuseks olnud vene tankide järjest paksenev soomus. Olen raamatus „Idarinde relvad II“ kirjutanud, et „nende kahurite volframkarbiidist alakaliibriline mürsk olevat läbistanud kuni 120 mm soomust“, kuid siinseid ridu kirjutades kipun arvama, et need andmed on tublisti üle pakutud — vast läbistas selline alakaliibriline mürsk 75 mm soomust, ega vist palju rohkemat.
Ju 87-le kinnitavate 37 mm kahurite gondel mahutas vaid 12 padrunit soomusmürskudega. Kuna kahuri laskekiirus oli 160 lasku minutis, sai kõik need 12 mürsku minema läkitada 4,5 sekundiga. Eelnimetatud volframkarbiidist südamikega mürsud saanud algkiiruse (ilmselt lennuki pikeerimisel) kuni 1100 m/s.

37 mm kahuritega sööstpommitajaid Ju 87 G–2 olevat seadmestatud 174 lennukit, modifikatsiooni G–1 arvu ei ole ma näinud.

37 mm automaatkahureid BK 3,7 paigutati ka kahemootorilistele hävituslennukitele Bf 110 ja ründelennukeile Ju 88 P–2 ning P–3. Mõlemal lennukitüübil olid 37 mm kahurid kere alla tekitatud gondlis, kusjuures mudelil Ju 88 oli seal paariskahur, mis tehtud tankitõrjekahuri Pak 35/36 baasil.
Hävituslennukeil Me 210 ja Me 410 ning ründelennukeil Ju 88 P–4 kasutati sõja lõpuaegadel ka 50 mm automaatkahureid BK 5. See oli tehtud samakaliibrilise tankikahuri baasil. Selline automaatkahur kaalus juba 592 kg, ta trummelsalv mahutas 21 mürsku ja laskekiirus oli 40 lasku minutis. Koos 30-mürsulise laskemoonavaruga paigutati selliseid kahureid ka reaktiivhävituslennukeile Me 262 A–1a, kuid töökindlus olnud neil kahureil kehv.
Nagu siinse peatüki alul öeldud, Luftwaffe lennukikahurite suurim kaliiber oli 75 mm. Sellise kaliibriga oli automaatkahur BK 7,5, mis oli tehtud tankitõrjekahuri Pak 40 baasil ja milliseid paigutati ründelennukeile Hs 129 ja Ju 88 P–1 ning raskepommitajaile He 177. Viimased tulistasid neist vene õhutõrjekahureid ja nende meeskondi, kui 1942/43. aasta talvel madallennul Stalingradi „kotti“ lendasid ja sealt tulid.

Minuni jõudnud andmeil saadeti 1944. aasta septembrist detsembrini idarindele 28 ründelennukit Hs 129 75-millimeetriste kahuritega ja 32 ründelennukit Ju 88 P–4 50-millimeetriste kahuritega. 60 sellise lennukiga Punaarmee tankide vastu midagi olulist ära ei tehtud ja 1945. aasta alul saadeti lennukid Ju 88 P–4 idarindelt Saksamaa õhukaitsesse. Aga radareid ja muud sõjalõpu hävituslennukite aparatuuri neil ei olnud ja viimased allesolevad Ju 88 P–4 olevat antud viimasel sõjakevadel öisteks ründelennukiteks. Ju neile siis mingid öösihikud pandi.

Erilised relvasüsteemid

Siinkohal peaks veel ära nimetama mõned isevärki relvasüsteemid Luftwaffes, mis kasutasid eelpoolnimetatud kahureid ja kuulipildujaid tavaviisidest erineval moel. Levinuim neist süsteemidest oli Saksamaa õhutõrjes kasutatud Schräge Musik, mis sisuliselt tähendas hävituslennukite relvastamist lennukikeresse peaaegu püsti (70–80 kraadi horisontaali suhtes) paigutatud automaatkahuritega. Asja mõte oli, et inglaste ja ameeriklaste raskepommitajate pardakuulipildujail oli otse lennukikere all üsna suur ruum, kuhu nende raudu ei saanud pöörata ning seega ei saanud sinna hävituslennukil lennata pommitaja alla lähidistantsile ja sealt anda kõigist oma Schräge Musik raudadest ülallendaja pihta.

Esimese sellise süsteemina paigutatud ööhävituslennukile Ju 88 C–6 paar 20 mm automaatkahurit MG 151 või üks-kaks 30 mm automaatkahurit MK 103 ehk MK 108. Messerschmitti kahemootorilistele hävituslennukitele Bf 110 ja Me 410 pandi näiteks kaks 30 mm kahurit, kusjuures pika kabiiniga lennukitel Bf 110 olid püstised kahurid selgadega üksteise peale istuvate piloodi ja laskur-radisti vahel. Dornieri firma ööhävituslennukil Do 217 N–2 oli neli 20 mm püstist kahurirauda.
Relvastussüsteem Schräge Musik olevat olnud täiesti toimiv, seda kasutati paljudel Saksamaa õhukaitse hävituslennukeil.

Teine isemoodi relvasüsteem oli Waffen-Behalter 81A. Sellest numbrist võiks arvata, et see kasutas 7,92 mm kuulipildujaid MG 81. Waffen-Behalter oli konteiner, mis mahutas kolm paariskuulipildujat MG 81 Z koos laskemoonaga. Selliseid konteinereid kinnitati paarikaupa ründelennuki Ju 88 A–13 alla ja selle süsteemi mõte oli idarindel massina peale tungivate vene jalaväelaste taevast sadavate kuulidega üle külvamine. Tulistamiseks sai neid konteinereid kuni 15 kraadi ettepoole kaldu lasta, tulistati muidugi niitvalt lennult.

Raketid „õhk-õhk“

Kasutuskõlblikke rakette, millistega vastaslennukeid sai taevast alla tuua, oli sakslastel teise maailmasõja ajal kolme tüüpi.

Neist esimene rakett WGr 21 (Wurfgranate) oli sisuliselt maise raketi WGr 42 lennuväevariant, millele oli kontaktsütiku asemele pandud distantssütik. WGr 42 oli kogukas raketipõrakas kaaluga 109,6–113,6 kg, pikkusega 1,26 m ja kaliibriga 210 m. Raketi laeng sisaldas 9,2 kg lõhkeainet, diglükoolist veolaeng asus raketi tagaosas ja selle põlemisleek väljus 22 düüsi kaudu. Osa düüse oli raketi pikitelje suhtes nurga all, see pani raketi lennul pöörlema.

WGr 21 oma tabamistäpsusega ei hiilanud, aga selle kasutamisel arvestas Luftwaffe Ameerika Ühendriikide raskepommitajate lennurivistusega: need lendasid ühes tasapinnas tihedalt üksteise lähestikku, et Saksa hävituslennukeid tõrjuda sadade 12,7 mm kuulipildujate koostööl. Sakslaste mõte oli nüüd põrutada WGr 21 rakettidega ameeriklaste lennukiparve pihta midagi konkreetset sihtimata — küllap raskete laengute plahvatustest midagi ka alla pudeneb!

Maistes lahingutes lasti rakette WGr 42 viietorulistest ülilihtsatest laskeseadmetest, nende rakettide lennukeile paigutamine ei olnud keerulisem: hävituslennukeil Fw 190 riputati tiiva alla kaks 21 cm siseläbimõõduga toru, kust raketid elektriimpulsiga minema lasti, osadele lennukitele Fw 190 pandi ka kolmas toru, mille rakett oli sihitud tahapoole. Kahemootorilistel hävituslennukitel Bf 110 kinnitati tiiva alla kaks paaristoru, reaktiivhävituslennukil Me 262 aga kere alla kaks sellist toru.
Idee järgi tuli raketid WGr 42 „lendavate kindluste“ rivi peale minema saata nii kaugelt, kuhu nende kaitsekuulipildujate mõjuvtuli ei ulatunud. Küllap nii tehtigi.

Teise valmisraketina hakkas Saksa lennuvägi sõja teisel poolel kasutama maiseid välirakette – 28 cm Wurfkörper ehk lühendatult 28 cm WK. Selle kaliiber oli 280 mm, kaal 82 kg ja pikkus 1,19 m. Lõhkeainet mahutas see 36 kg, seega peaaegu poole oma kaalust. Asjasse pühendamatuil võib kohe tekkida küsimus, et miks tunduvalt suurema kaliibriga ja vaid veidi lühema raketi kaal oli kõvasti väiksem eelkirjeldatu omast, aga neil, kes sakslaste maiseid välirakette teavad, on asi selge: raketil 28 cm WK oli jäme, 280 mm kaliibriga lõhkepea, kuid tublisti peenem, ligi 16 cm jämedune veolaenguga tagaosa. Selline rakett tegi õhus plahvatades eriti kõva mürtsu, raputades „lendavail kindlustel“ sageli tiivad küljest. Rakette 28 cm WK riputati hävituslennukite Fw 190 tiiva alla paarikaupa.

Kolmas sakslaste „õhk-õhk“ rakett R4/M oli juba spetsiaalselt konstrueeritud selleks otstarbeks. See oli tunduvalt kergem ja väiksem eelkirjeldatuist, kaaluga vaid 3,85 kg, pikkusega 81 cm ja kaliibriga 55 mm. Ja erinevalt eelkirjeldatuist, milliseid stabiliseeriti pöörlemisega, oli R4/M-il kuueharuline stabilisaator, mis raketi starditorust väljumisel lahti läks. Selle raketi lõhkelaeng kaalus vaid 520 g ja plahvatas lööksütikust, seega pidi rakett vastaslennukit tabama.

Rakettidega R4/M olevat relvastatud 60 reaktiivhävituslennukit Me 262, milliseid kasutas Saksamaa õhukaitse. Ühele Me 262-le läks tiiva alla 24 raketti, mis lasti teele 600 m kauguselt. Peale rakettide minemaläkitamist olevat jätkunud Me 262 allesjäänud „lendavaile kindlustele“ lähenemist ja avanud neile tule oma pardakahureist. Seejärel olevat võtnud ta kõrgust ja lennanud pommitajaist üle — seda kahel põhjusel: et mõni pihtasaanu talle endale peale ei plartsataks või ta ei tõmbaks mootorisse mõnd lahtipudenenud lennukitükki ehk vabal lennul olevat kuulipilduja kuuli.
Rakette R4/M olevat toodetud Euroopa sõja lõpuni ümmarguselt 12 000, millest käiku läinud vaid 2500.

Vabalt langevad ja rakettkiirenditega pommid

Lennukite põhirelvaks merel olevate laevade vastu olid Teises maailmasõjas vabalt langevad pommid, millistele suurte sõjalaevade tekisoomuse läbistamiseks lisati rakettkiirendeid.
Luftwaffe Teises maailmasõjas merel kasutatud pommide nomenklatuur oli mitmekesine nii kaalult kui ka otstarbelt. Merede kohal allaloobitud pommide kaalud olid:
— 10 ja 50 kg väikeste laevade vastu;
— 100 ja 250 kg keskmiste laevade vastu
ning 500 ja 1000 kg suurte laevade vastu.
1942. aastal ilmus ka rakettkiirendiga 1800 kg pomm „Panther“, mille kasutamise kohta mul siinsete ridade kirjutamise ajal andmed puuduvad. Küll aga on eri andmeil 1400–1600 kg kaalunud juhitavad pommid X–1, millistega 9. septembril 1943 uputati Itaalia lahingulaev „Roma“.
Tavapommide seas olid kõige levinumad fugasspommid, mis tegid oma purustustöö plahvatuslainega. Saksa fugasspommid jagunesid laias laastus õhukeseseinalisteks, mida tähistati täheühendiga SC, ja paksuseinalisteks, mille tähis oli SD. Õhukeseseinaliste pommide kesta keskosa oli silindriline ja valmistati lehtrauast, sellisele pommile keevitati külge esiots ja peale lõhkeainega täitmist keerati külge stabilisaatoritega sabaosa. Paksuseinaliste pommide korpus valati ja neile keerati stabilisaator külge peale lõhkelaenguga täitmist.
Paksuseinaliste pommide alaliikideks olid soomusläbistavad ja betooni läbistavad pommid, milliseid tähistati täheühenditega PC ja PS.

Laevadele võidi visata ka kildpomme, mis tapsid ja vigastasid nende ülatekkidel olevaid mehi ning purustasid seadmeid ja päästepaate. Tavaliselt oli sellistel pommidel kaks silindrilist korpust, mille vahe oli täidetud väikeste rauatükkide või betooniga.
1942. aastal ilmus lisaks eespoolnimetatud rakettkiirendiga pommile „Panther“ veel kaks rakettkiirenditega soomustläbistavat pommi — 500 kg kaaluv PC 500 RS „Pauline“ ja 1000 kg PC 1000 RS „Pol“.

Sõja teisel poolel katsetas Luftwaffe 800 kg nn glisseeritavat pommi SB 800 R–5 „Kurt“. See kujutas endast 75 cm diameetriga kerakujulist teraskerega lõhkelaengut, millele kinnitus tahkekütuskiirendi. Teoorias kasutati pommi nii, et see vabastati lennukilt 4–4,5 km kaugusel rünnatavast laevast 20 m kõrgusel. Käivitus tahkekütusega rakettmootor, mis kiirust juurde andis ja pomm lendas horisontaalselt vee kohal. Kui rakettmootor oma töö lõpetas, langes pomm teravnurga all veepinnale, kus tühjakspõlenud rakettmootor koos rõngakujulise stabilisaatoriga küljest kukkus ja kerakujuline lõhkepea lutsukivina mööda veepinda edasi kargas, kuni laevapardasse raksatas. Kusjuures 4,5 km kauguselt teele läkitatuna olevat kõrvalekaldumine ettenähtud märkjoonest olnud vaid 55 m, see tähendab 1,2%.

Seda lugedes oli mul ammuste aegade meremehena kohe selge, et see oli merevõõraste Luftwaffe meeste järjekordne üritus teha relv, mis ei saagi toimida. Kõigepealt — selline pomm ei lenda peale lennukilt vabanemist horisontaalselt veepinna kohal, see oleks vastuolus loodusseadustega. Pomm lendab kõrge kaarega või plartsatab kohe veepinnale. Ja edasi — kõik, kes kividega rannalt lutsu on visanud, teavad, et seda saab teha vaikse ilmaga sileda veepinna puhul, mitte lainetes. Seega sukeldub selline pomm juba esimesel või teisel veepinnaga kokkupuutel lainesse ja sinna ta kaobki. Küllap nii juhtuski pommi SB 800 R–5 katsetamistel ja 1944. aastal lõpetati see tühi töö. Et selline projekt üldse võeti metalliks vormimisele ja katsetamisele, näitab muidugi Luftwaffe juhtkonna asjatundmatust mereasjades. Aga ega’s meil selle üle kurvastada maksa — selle luhtunud ürituse tulemusel oli laevu, mis jäid veepinnale ja oli hulk mehi, kes lõpetas sõja elusana.

Juhitavad pommid

Saksa juhitavaist lennukipommidest teise maailmasõja aegadel on kirjutatud palju ja sellest jääb mulje, et oli hulk pommitüüpe. Kuid siinse peatüki kirjutamise ettevalmistamisel selgus mulle üllatuseks, et reaalselt kasutatud juhitavaid pomme oli vaid kahte tüüpi. Ülejäänud olid peaaegu kasutud katserelvad, mis vaid Suursaksamaa piiratud ressursse korstnasse saatsid ja tagasid, et nende pommide konstruktoreid rindele ei saadetaks või lahingulennukeisse ei istutataks.
Nendest reaalselt kasutatud juhitavaist pommidest olid tuntuimad rakettkiirendiga pommid, mille tähisena kohtab kirjanduses variante Ruhrstahl/Kramer X–1, „Fritz–X“, PC 1400 X, SD 1400 X ja lihtsalt X–1. „Heal lapsel mitu nime!“, ütleb eesti kõnekäänd, aga osutub, et mõnikord pahal ka.
Kui nüüd selle pahategija loomisloo jälgi ajada, siis tundub, et too Ruhrstahl/Kramer X–1 konstrueeriti firmas Ruhrstahl doktor Max Krameri juhatusel. Pomm kaalus eri andmeil 1400–1600 kg ja oli eri andmeil 3,20–3,35 m pikk. Pommi diameeter oli 0,56 m ja selle teraskorpus mahutas 270–320 kg amatooli. Et pomm suurte sõjalaevade soomustekkidest läbi raksataks, oli selle sabaosas tahkekütusega rakettmootor, mis tõstis langeva X–1 lõppkiiruse 1035 kilomeetrini tunnis.
X–1 juhiti algusaegadel raadio teel, kuid liitlased leidsid sellele segamisvõimaluse. Seejärel hakati pommile lennukist juhtimissignaale andma läbi 0,2 mm paksuse terastraadi, mis pommilt endalt maha keris või lennukilt järele lasti. Traadi pikkus oli 10 km.

Pomme X–1 toodeti 1386 eksemplari, millest suur osa jäi tõenäoliselt kasutamata.
Teine juhitav pomm, mis sakslastel Teises maailmasõjas kasutuskõlblikuks sai, oli Henschel Hs 293. See oli välimuselt väikese lennuki moodi, tiivaga ja sabastabilisaatoriga, mis erinevalt lennukeist asus kere sabaosa all. Oma tiiva abil Hs 293 planeeris, mitte ei kukkunud, nagu X–1.
Erialakirjanduses on pommi Hs 293 nimetatud ka juhitavaks raketiks, kuid seda ta siiski ei olnud. Pommil oli rakettkiirendi, mis töötas 10–11 sekundit, kuid pommi märgile planeerimine võttis aega kuni 110 sekundit, seega kümmekond korda kauem.

Pomm töötati välja Henscheli firmas doktor Wagneri juhatusel. Pomm oli 3,82 m pikk ja kaalus eri andmeil 780–1094 kg.

Planeeriva pommi Hs 293 lõhkelaengu kaal oli 295 kg, seega praktiliselt võrdselt pommiga X–1, kuid Hs 293 oli määratud soomustamata laevade või õhukese soomusega laevade tabamiseks.
Esimene õnnestunud katse pommiga Hs 293 tehti juba 1940. aasta 18. detsembril, kuid pommi nii-öelda „timmimine“ võttis aega 1943. aastani. Ka pommi Hs 293 juhiti algusaegadel raadio teel, kui liitlased selle vastu aga segajad kasutusele võtsid, siis 18 km pikkuse juhtme kaudu, sest nii kaugele võis too tapariist oma kandelennukist planeerida. Et pommi juhtoperaator suudaks oma järjest kaugenevat hoolealust jälgida, oli sellel sabas suitsujälge jättev trasser; sama oli ka pommil X–1. Pomme Hs 293 olevat aastail 1943–45 kasutatud ümmarguselt 2300