Artikkel annab ülevaate Eestis pärast taasiseseisvumist valmistatud õppemiinidest ja nende kasutamisest mereväes. Tutvustatakse katset panna alus kodumaisele miinitööstusele ja praegu kasutusel olevate õppemiinide saamise lugu. Kirjutise teine eesmärk on tuua käibele seni üsnagi olematut mereväe õppemiine käsitlevat oskussõnavara.
Miinisõjapidamine merel jaguneb miiniveeskamiseks ja miinitõrjeks. Miiniveeskamise eesmärk on merealade mineerimine takistamaks vastasel kasutada merekeskkonda oma eesmärkide saavutamiseks. Miinitõrje omakorda jaguneb ofensiivseteks ja defensiivseteks tegevusteks. Ofensiivse miinitõrje all mõistetakse tegevusi, mille eesmärk on takistada vastast tema miinirelvastuse kasutamisel.
Defensiivne miinitõrje jaguneb passiivseteks ja aktiivseteks miinitõrjeoperatsioonideks, kusjuures esimene valdkond sisaldab operatsioone, mis puudutavad laiemalt kogu sõja- ja kaubalaevastiku tegevust (nt rahuaegsed merepõhjauuringud ja vastavate andmebaaside koostamine, laevaliikluse ümbersuunamine pärast miiniohtliku ala defineerimist, kaubandusliku meresõidu juhendamine jm) ning teine sisaldab operatsioone, mille eesmärk on vastase miiniveeskamise tagajärjed kõrvaldada.
Aktiivsete miinitõrjetegevuste hulka liigituvad miinitraalimine, miinijahtimine, miinituukrite kasutamine ja demineerimine1 (ing k explosive ordnance disposal; EOD). Platvormid, millelt miinisõjapidamist pidada, on väga mitmekesised, varieerudes õhusõidukitest kuni kaldalt juhitavate seadmeteni, peal- ja allveevahenditest rääkimata.
Meremiine liigitatakse nende paiknemise järgi vees: 1) põhjamiinideks – tugeva negatiivse ujuvuse tõttu merepõhjas püsivad miinid; 2) ankrumiinideks – koosnevad positiivse ujuvusega miinikorpusest, milles asuvad lõhkelaeng ja sütik, ning mis on ühendatud merepõhjas paikneva miiniankru külge keti või vaieriga, mis hoiab miinikorpust eelnevalt määratud sügavusel; 3) triivmiinideks – veepinnal või vahetult selle all asuvad neutraalse ujuvusega miinid, millel puudub igasugune ankruseade. Triivmiinide kasutamine on Haagi 1907. aasta (VIII) kokkuleppega keelatud.
Initsieerumise2 põhjal jaotatakse: 1) kontaktmiinideks – miinisütik initsieerub sihtmärgi vahetul kokkupuutel miinikorpuse või sellele kinnitatud tajuriga, s.o sarve või antenniga. Kuigi kontaktmiine on võrreldes teiste miinitüüpidega mõnevõrra lihtsam kahjutuks teha, korvavad selle puuduse nende väikesed tootmiskulud, mis teeb seda tüüpi miinid eelistatuks eelkõige vaesemates riikides; 2) juhitavateks miinideks – kaugjuhtimise teel aktiveeritavad miinid; 3) mõjumiinideks – miinisütik initsieerub sihtmärgi põhjustatud muutustest (veerõhk, müra, magnetväli jne) miini ümbritsevas füüsilises keskkonnas.
Õppemiinid
Vaatamata õppemiinide üsna pikaajalisele kasutusele mereväes on seda valdkonda käsitlev eestikeelne oskussõnavara alles lapsekingades. See artikkel on esimene katse esitleda mereväe õppemiinidega seotud väljendeid ja mõisteid, ning nende väljatöötamisel on lähtutud nii senisest praktikast kui ka kehtivast NATO terminoloogiast.
Traditsiooniliselt on kasutatud mõlema miinisõjapidamise haru tegevuste praktiliseks ja protseduuriliseks harjutamiseks meremiinide – lõhkelaengu ja sütikuga varustatud nn päris- ehk lahingumiinide imitatsioone ehk õppemiine. Nende kasutamine võimaldab laevameeskondadel harjutada nii veeskamist kui ka miinitõrjet. Õppemiinide kohta kasutatakse paralleelselt ka väljendit harjutusmiinid.
Õppemiin kui termin kuulub eesti sõjanduskeele vanemate kihistuste hulka, kuid arengutega miinirelvastuses on kaasnenud vajadus võtta kasutusele täiendavaid termineid, tähistamaks erinevaid käibel olevaid lahingumiinide imitatsioone. Õppemiin on üldnimetus kõikide lahingumiini imitatsioonide kohta.
Tänapäevased õppemiinid on varustatud sarnaselt lahingumiinide sensorpaketiga ning ainus eristav element on lõhkelaengu puudumine. Pakett sisaldab eri sensoreid (nt akustiline, magnet-, rõhu-, elektriline, seismiline jne), mis programmeeritakse määratud sihtmärkide vastavate signatuuride või signatuurivahemike tuvastamiseks. Sensorpaketti võib kasutada ka signatuuriandmete kogumiseks, et neid hiljem analüüsida. Omaette küsimus on selles, kas selliseid kõrgtehnoloogilisi seadmeid sobib enam õppemiinideks nimetada. Miinijahtimise harjutamiseks ja praktiseerimiseks kasutatakse matkemiine (drill mine) ja makettmiine (practice mine), millel on ainult väljaõppeline eesmärk ning mis seetõttu ei ole varustatud sensoripaketiga.
Matkemiinid on olemuselt akustilised sihtmärgid. Väliskujult sarnanevad need meremiiniga ning nende tähtsaim omadus on evida pärismiiniga võrdset akustilist sihtmärgi tugevust (target strength) detsibellides. See tähendab, et õppemiin peab sonariekraanil välja nägema nagu lahingumiin. Põhjamiine jäljendavad õppemiinid on täidetud tavaliselt liiva, betooni või veega, kuid ankrumiine jäljendavad õppemiinid on seevastu ujuvuse tagamiseks täidetud õhuga.
Eeltoodud jaotused ning asjakohane terminoloogia on olulised siiski üksnes miinisõjapidamisega süvitsi tegelevatele spetsialistidele. Tavaliselt kasutatakse kõikide lahingumiini imitatsioonide kohta väljendit õppemiin.
Õppemiinide kasutamine miinijahtimisel
Miinijahtimise harjutamiseks kasutatakse õppemiinidest veesatud välju, kus harjutatakse nii avastamist, klassifitseerimist kui ka identifitseerimist. Avastamiseks nimetatakse sellist miinijahtimissensorite käitlemist, mille eesmärk on leida merepõhjast objekte, mis eristuvad selle üldisest struktuurist või leida objekte veesambast. Klassifitseerimiseks nimetatakse avastatud objekti hindamist, et eristada miinitaolised (minelike) ja mitte-miinitaolised (non-minelike) kontaktid. Esimesel juhul järgneb visuaalne tuvastamine allveeroboti või miinituukriga. Kuna vees, mis on tihedam kui õhk, paistavad asjade suurused erinevad kui õhus, on õppemiinid tavaliselt erksavärvilised ja triibulised. Selline maaling võimaldab allveeroboti operaatoril õppida hindama kaugusi ja asjade tegelikke suurusi vee all.
Miinijahtimist, nagu kogu sõjapidamist vee all, mõjutab keskkond oluliselt suuremal määral kui vee peal, maismaal või õhus, sest peamine sensor vee all on akustilise kaja põhimõttel töötav sonar. Aktiivsonar saadab välja helisignaali ja võtab vastu eri objektidelt peegelduva kaja. Merevesi ei ole teatavasti homogeenne keskkond ja seal on erinevast soolsusest, rõhust, temperatuurist ja paljust muust põhjustatud kihistusi. Sellistes kihtides liigub aga heli erineva kiirusega, see põhjustab sonarikiire murdumist. Ilma keskkonnaolude hea tundmiseta pole aga võimalik öelda, kas sonariekraanil vilkuv kontakt ka tegelikult määratud kohas asub.
Nii nagu pole olemas kahte päeva identsete ilmastikuoludega, võivad ka heli leviku tingimused veemassis märkimisväärselt varieeruda. Seetõttu tuleb esmalt aru saada heli levimise tingimustest sellel ajal ja selles kohas. Miinijahtimisele eelneb heli leviku kiiruse mõõdistus. Selleks kasutatakse sondi, mis lastakse läbi veemassi merepõhja, mõõtmaks kindlate intervallidega vee soolsust ja temperatuuri. Saadud andmete abil arvutatakse heli levimise profiil veesambas, mille abil saab ennustada sonarikiirte levimise kaugust ehk vahemaad, kus on võimalik meremiine, allveelaevu jt objekte avastada. Seejärel veesatakse miinijahtijalt õppemiin, et hinnangutele kinnitust leida. Tänu õppemiinile saab sonarioperaator ka visuaalse ettekujutuse, milline üks põhjamiin sellistes tingimustes välja võiks näha ja teab edaspidi miinijahtimisel just sellistele sonarikontaktidele tähelepanu pöörata.
Katse käivitada kodumaist miinitööstust
Miinisõjapidamise üks valdkondi – merealade mineerimine kui rannakaitse lahutamatu osa – on kuulunud läbi aegade Eesti sõjalise mõtte klassika hulka. Juba taastatud mereväe esimene lipulaev Sulev oleks pidanud eriolukorras olema võimeline tegutsema „kaldalähedase miiniveeskijana“. Paraku polnud verivärskel mereväel lahingu- ega õppemiine. Kui 1998. aastal sai mereväe ülemaks senine piirivalve mereosakonna ülem kaptenleitnant Jaan Kapp, seadis ta väeliigi arendamisel üheks prioriteediks kodumaise miinitööstuse käivitamise.
Tema Soome riigikaitsekõrgkooli Eesti kõrgema juhtivkoosseisu erikursusel 1999. aastal kaitstud diplomitöös „Eesti merekaitse areng aastani 2010“ toodud seisukohtade kohaselt oleks pidanud väikeriigi mereväe peamisteks relvadeks olema meremiinid, ladustatuna „vastavalt taktikalistele ja strateegiliste vajadustele“ rajatud depoodes. Miinide veeskamiseks oleks kasutatud nii mereväe enda kui ka täiendavalt tsiviilkasutusest kaasatavaid laevu. Ainsate mereväe laevadena olid miinide veeskamiseks sobivad Saksamaa Liitvabariigi päritolu Frauenlob-klassi miinitraalerid Olev ja Kalev ning mõnevõrra hiljem laevastikku jõudnud endised Soome Rihtiniemi-klassi patrulllaevad Suurop ja Ristna.
1998. aastal asutatud Balti riikide ühise mereväedivisjoni ehk BALTRON-i (Baltic Naval Squadron) projekti raames osutasid lääneriigid, nende seas eelkõige Saksamaa, Rootsi, Taani ja Norra Baltimaadele nii materiaalset kui ka väljaõppealast abi oma merevägede ülesehitamisel. Lääne partnerid olid valmis annetama ka õppemiine, kuid nende kasutusele võtmine oleks nõudnud Nõukogude/Varssavi pakti liikmesriikide päritolu laevade ümberehitamist, mistõttu sellest loobuti.
1998. aastal vahetult pärast BALTRON-i asutamist alustati J. Kapi eestvõtmisel kodumaiste õppemiinide väljatöötamise projektiga. Õppemiinid oleksid pidanud olema esimene samm edasisele kontaktmiinide projekteerimisele. Sellekohaseid konsultatsioone oli juba peetud Soome mereväe spetsialistide ja Tallinna tehnikaülikooli teadlastega, ning miinide tootmine oleks võinud kaitseministeeriumi omandisse kuulunud relvatööstuses AS E-Arsenal käivituda hinnanguliselt kolme-nelja aasta jooksul.
Nagu erumereväekapten Kapp selle artikli tarbeks kinnitas, oli õppemiinide väljatöötamise ja kasutuselevõtmise projekti üks tõukejõud tema kui Eesti mereväe ülema soov tõestada lääneriikidele, et Balti mereväed ei oota pelgalt abi, vaid on suutelised oma sõjalise võimekuse arendamiseks iseseisvalt midagi ette võtma. Tallinnas valmistatud õppemiinide omapära seisnes selles, et tänu miiniankru vankri reguleeritavale teljelaiustele sobisid nad veeskamiseks nii endise Nõukogude/Varssavi pakti maade kui ka NATO päritolu laevadelt. Eesti õppemiinid oleksid seetõttu sobinud kasutamiseks kõikidel BALTRON-is osalevatel laevadel ning J. Kapp tutvustas õppemiini projekti esmakordselt partneritele 1999. aasta kevadtalvel Riias BALTRON-i juhtriikide kohtumisel.
Esimene partii E-Arsenalis toodetud õppemiine valmis üsna ruttu ning nende veeskamist asusid mereväe laevad kohe katsetama. Tegu oli ankrumiinidega, mille juurde kuulusid sulavtablettidega signaalpoid. Kui õppemiin jäi välja traalimata, siis vastavalt eelseadistusele pidi tablett hakkama 8–48 tunni jooksul kokkupuutel mereveega lagunema ning vallandama miiniankru külge kinnitatud punase signaalpoi, mis tähistas õppemiini asukohta. Miiniankru pinnale vintsimiseks ja pardale tõstmiseks oleks kasutatud sama signaalpoi trossi.
Kahjuks polnud tootjal varasemat meremiinide projekteerimise alast oskusteavet ning kvaliteetset tehnoloogiat, mistõttu õppemiinid, mida välja traalida ei õnnestunud, jäidki merepõhja. Peamine probleem oli sulavtablettide puudulik lagunemisprotsess, mistõttu signaalpoid ei saanud pinnale tõusta. Pärast mõningast katsetamist otsustas merevägi kodumaistest õppemiinidest nende ebausaldusväärsuse tõttu loobuda. Koos J. Kapi lahkumisega mereväe ülema ametikohalt ja AS E-Arsenali tegevuse lõpetamisega mõni aasta hiljem kogu õppemiinide ja seeläbi kontaktmiinide ning miiniveeskamisvõime loomise püüe lõppes.
Tõenäoliselt vähendas huvi meremiinide vastu ka 1999. aastal alanud NATO-ga lõimumise protsess, mille käigus oli suurim muutus kaitsejõudude arendamisel lahtiütlemine iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses alliansi liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet. Mereväe jaoks tähendas see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele.
Praegused õppemiinid
2009. aastal toimus Balti merevägede Baltic Fortressi sarja õppus, mille juhtriik ja korraldaja oli Eesti. Toonase mereväe ülema mereväekapten Igor Schvede prioriteedid olid õppuse miinitõrje osale realistlikuma väljundi andmine ning miinitõrjeüksuste sooritusvõime tõhus hindamine, mis oli juba mõnda aega olnud elavate arutluste objekt Balti mereväe ülemate regulaarsetel kokkusaamistel. Kuna õppuse toimumise alas ei olnud merepõhjas piisavalt maailmasõdadest jäänud lõhkematerjali ja Eesti mereväel õppemiine polnud, siis mereväe ülema korraldusel töötati lühikese aja jooksul välja projekt õppuse tarbeks veesatavate õppemiinide valmistamiseks. Valiti välja kolme põhjamiini tüübid ning mereväes koostatud jooniste põhjal valmisid ühes Tallinna ettevõttes õppemiinide korpused, mis täideti osaliselt betooniga ning värviti helesiniseks.
Tagantjärele hinnates võib õppust Baltic Fortress 2009 ja sellega seotud ettevõtmisi ning hilisemaid arenguid lugeda igati kordaläinuks ja isegi märgiliseks. Kõnealused õppemiinid ei kvalifitseerunud kindlasti omal alal maailmaklassi, neil puudusid igasugused sensorid, kuid nende olemasolu harjutusalal andis võimaluse rakendada uutmoodi metoodilist lähenemist Balti merevägede miinitõrjelaevade sooritusvõime hindamisel. Tegu oli olulise arenguga Baltimaades korraldatavate miinitõrjeõppuste ajaloos, kus varem oli eelkõige tegeletud maailmasõdadest merepõhja jäänud (nn ajaloolise) lõhkematerjali otsimise, tuvastamise ja hävitamisega. Seetõttu võeti tänapäevaseid miine meenutava välimusega matkevahendite kasutamine miinijahtijate meeskondades positiivselt ja entusiastlikult vastu.
Eelmainitud õppemiine kasutati järgmisel aastal Ameerika Ühendriikide iga-aastase Läänemere piirkonna suurõppuse Baltops miinitõrjefaasis, mis toimus Põhja-Eesti rannikul. Baltops 2010 käigus selgus ühtlasi, et algselt kiirkorras valmistatud õppemiinid osutusid kavandatust efektiivsemateks, kuna miinijahtijatel oli neid küllaltki keeruline leida. Tõenäoliselt oli sellel mitu eri põhjust, nt korpuse koostetöödel kasutatud tehnilised lahendused ning korpuse küljes paiknevad elemendid.
Õppemiinid on siiani aktiivselt kasutusel mereväe miinijahtijate meeskondade väljaõppes. Et 2009. aastal valmistatud õppemiinid on võrreldes oma 10 aastat varasematest kodumaistest eelkäijatest tehniliselt tunduvalt lihtsakoelisemad, siis eeldatavasti on ka nende kasutuslik eluiga pikem.
Praegu mereväes kasutusel olevate õppemiinide eesmärk on harjutada miinitõrjetehnikaid, mitte arendada nende baasil lahingumiine. Pealegi, nagu näitas katse käivitada kodumaist miinitööstust, läheb usaldusväärse ja tõhusa relvastuse arendamiseks vaja enamat kui üksnes hea tahe ja pealehakkamine. Mereväe üks alaline katsumus on nüüd ja tõenäoliselt ka edaspidi sensoritega varustatud õppemiinide hankimine ning käepärastest vahenditest valmistatud matkemiinide täiustamine ja arendamine. Lahingumiinide hankimise vajadusest on küll palju räägitud, kuid kunagi ei ole kaitseplaneerimise käigus eraldatud mereväele rohkem vahendeid kui ainult ühe sõjalise võime arendamiseks. Seni on selleks ainsaks arendatavaks võimeks olnud tagajärgede likvideerimine ehk miinitõrje.
Viited:
