Esimest korda olid eestlased Iraagis alates 2003. aastast kuni selle missiooni ootamatu lõpuni 2011. Nüüd, kus Ameerika Ühendriikide juhitaval koalitsioonil on uus ühine vastane Islamiriik (ISIS), on eestlaste roll muutunud – oleme Iraagis instruktoritena.
Ilmus ajakirjas Sõdur 5/2017
Kui CJTF (Combined Joint Task Force) OIR (Operation Inherent Resolve) raames missioon Iraagis ja Süürias on hävitada ISIS ning luua regioonis stabiilsus, siis treeningmeeskonna peamine ülesanne põhimissiooni all on treenida ja toetada ning anda Iraagi üksustele nõu võitluseks ISIS-e vastu. Nagu treeningmissiooni nimigi ütleb, ei ole meie roll sõdida, vaid anda nõu, ja seda me siin teemegi.
Selleks, et minna missioonile, on alati erinevaid põhjuseid. Vastavalt niipalju, kui on üksuses inimesi, on ka arvamusi ja põhjuseid. Üks põhjus on missiooni erinevus ja vaheldus võrreldes varasematega. Kui nooremveebel Kerdo Sillart oli varasematel missioonidel sõduri ja jaoülema ametikohal, siis nüüd on ta instruktor, mis on tema jaoks täiesti uus amet. „See võimaldab mul olla justkui õpetaja ja vaatleja rollis ning näen seda kui enesetäiendust lisaks erinevatele aspektidele,“ ütles nooremveebel Sillart.
Samuti koorub missioonil välja riikide armeede erinevused ja sarnasused, kus omavahel saab jagada teadmisi ja oskusi ning kogemusi, mida saame hiljem kasutada Eestis väljaõppes. Kindlasti ei saa märkimata jätta missiooni olulisust karjääri vaatenurgast, mis toetab uue auastme või ametikoha saamisel. Missioonile mineku lisamotivaator on ka sel perioodil saadav sissetulek. Praeguse treeningmeeskonna üks tugevus on meeskonnaliikmete eelnev Afganistani, Mali, Liibanoni, Kosovo missioonikogemus, kuid see-eest polnud keegi varasemalt käinud Iraagis.
Tartu-suurune baas
AAAB ehk Al Asad Airbase on kõrbes asuv Saddam Husseini aegne õhuväebaas, mis asub Lääne-Iraagis ning laiub 43 km2-l (võrrelda võib 38,8 km2 Tartuga, kuid baas ei ole nii tiheda asustusega). Araabia keeles tähendab Al Asad lõvi. Aastatel 2003–2011 paiknes siin Ameerika Ühendriikide merejalaväe üksus (20 000 meest). AAAB oli suuruselt teine USA sõjaväebaas Operation Iraqi Freedom ajal. Uuesti on baas koalitsiooni jõudude käes alates 2014. aastast ja on saanud oluliseks keskuseks võitluses ISIS-ega. Baas asub Iraagi kõige suuremas kubermangus Anbar. Praegune Eesti treeningmeeskond, kes on AAAB-is DANCON-i ehk Taani kontingendi alluvuses, on järjekorras kolmas. Taanlased ise on olnud Iraagis missiooni algusest saadik.
Kui väliselt tundub kõik rahulik, siis reaalne pilt baasi vahetus läheduses siiski erineb. Olgugi et baasi rünnati viimati 2017. aasta 1. juulil – eelmise treeningmeeskonna ajal – ei ole vastane tegelikult kuhugi kadunud. Esiteks juba seetõttu, et nn Islamiriigi kõrgem juhtkond otsustas kalifaadi piire koomale tõmmata ja koondada kõik oma jõud Anbari kubermangu. Sisuliselt igal nädalal tuleb informatsiooni baasi lähimates linnades Islamiriigi üksuste tegevustest, mis sisaldavad patrulle, reide ja rünnakuid Iraagi armee positsioonidele. Et olla edukam, siis kasutab vastane ka kõikvõimalikke äärmuslikke meetodeid ja vahendeid nagu näiteks pommivööga enesetapuvõitlejaid ja lõhkeainet täis sõidukeid, sh soomustatud julgeolekujõudude sõidukeid.
Väljaõpe on kõige tähtsam
Taani kontingendi alluvuses kõige tähtsam üksus on BPC (Building Partners Capacity), mille peamine roll on planeerida väljaõpet ja koolitada Iraagi üksusi. BPC on sisuliselt kompanii ekvivalent, mis koosneb erinevatest treeningmeeskondadest ja eriala treeningmeeskondadest, hõlmates nii taanlasi, eestlasi, lätlasi, leedukaid kui ka britte.
Alates augusti algusest kuni praeguseni on treeningmeeskonnad koolitanud välja kaks Border Guard Force’i (BGF) pataljoni ekvivalenti ja 2nd Anbar üksust. Esimesed kaks on sisuliselt Eesti mõistes politsei- ja piirivalve üksused, kelle peamine roll Anbaris on tagada turvalisus kubermangus ja põhi magistraalil nr 1, millel on oluline majanduslik roll kaubavahetuses Süüria ja Jordaaniaga. 2nd Anbar on üksus, kes valvab AAAB-i välisperimeetrit. Esimesed kaks kuud olid väga intensiivsed, aga kuna teatud põhjustel järgmine planeeritud üksus väljaõppes ei osalenud, siis oktoober on olnud rahulik – õpetades ainult 2ndAnbari üksust.
Kui treeningusse suunatakse üheaegselt piisavalt suur üksus, siis sisuliselt saab iga treeningmeeskond endale kompanii suuruse üksuse keskmiselt 75 liikmega. Kui mitte, siis toetatakse teiste treeningmeeskondade väljaõpet. Järgmine kord toimub treeningmeeskondade vahel vahetus, et kõik oleks võrdne. Esimese kahe kuu jooksul said eestlased olla nii põhi- kui ka toetava treeningmeeskonna rollis. Toetavas rollis said meeskonna liikmed tegutseda vastavalt oma erialale (jalaväe-, meditsiini-, miinipilduja- ja tulejuhiõpe ning juhtimisõpe).
Neli nädalat õppimist
Üldiselt toimub õpe neljal järjestikusel nädalal, kus iga reede on vaba vastavalt islami tavadele. Kuna augusti keskpaigas oli temperatuur varjus sageli üle 50°C, siis väljaõpe toimus üldiselt kell 07.00-10.00. Treeningmeeskondade jaoks tähendas see äratust kell 04.30. Kui oli laskepäev, siis aeg-ajalt võisid treeningud kesta kauem, kuid instruktorid üritasid lõpetada enamasti õigeaegselt. Vastasel korral ei oleks treenitavad füüsiliselt vastu pidanud.
Esmalt teevad ameeriklased üksuses isikute kontrolli ning seejärel väljastame meie neile varustuse ja relvastuse. Seejärel vastavalt tunniplaanile toimub meditsiiniõpe, isevalmistatud lõhkekehade tuvastamise õpe, relva M-16 käsitsemise ja laskeõpe, jalaväe väljaõpe alates individuaalõppest kuni rühma või kompanii tasemeni, juhtimisõpe (vabatahtlikult, et ennetada probleeme üksuse juhtimises). Väljaõppes tuli arvestada ajaliste ja õppemahuga seonduvate piirangutega ning keskenduda olulisele, arvestades Iraagi julgeolekujõudude baaside asukohti, maastikku ja lähtuda allüksuste ülesannetest.
Allüksuse argipäev sõltus suuresti väljaõppest. Juhul kui koolitatav üksus oli väljaõppes, siis pärastlõunane aeg oli vaba, mis üldiselt tähendas ettevalmistusi järgnevaks väljaõppeks, koosolekuid ja instruktorite isiklikku vaba aega. Kui treenitavat üksust baasis ei olnud, siis toimusid treeningud oma allüksuste siseselt (linnalahing, erinevad laskmised, TBK ehk tuuma-, bioloogilise ja keemiarelva õpe jne). Vaba aeg sisustati enamasti sportides.
Edu tagab kohalike usaldus
Iraaklaste puhul on oluline võita nende usaldus, mis on ka ühtlasi edu võti ning hiljem tagab nende aktiivse osaluse tundides. Üldiselt on nad rõõmsameelsed ja südamlikud, mõned kohati isegi liigagi lapsikud. Palju sõltub, kust nad pärinevad, ja selgelt saab eristada, kes on tulnud maalt ja kes linnast. Maapiirkonnast tulnud on religioossed, rõõmsamad, konservatiivsed ja nende jaoks on suure au sees külalislahkus. Linnast tulnud on enamjaolt religioonivabad, vähem naiivsed ja tõsisemad.
Iraaklaste rahulolu väljendub laulus ja tantsus, mida nägime korduvalt. Viimase BGF üksusega lasketiirus olles hakkas üks iraagi sõduritest sihtmärkide juurest tagasi jõudes laskejoonel laulma ja samaaegselt ühines temaga grupp, kes varjus relvi hooldades laulis kooris vastu. Isikkoosseisu vanus varieerub 18.–60. eluaastani.
Kõige muljetavaldavam iraaklaste puhul on nende külalislahkus, mis tegelikult näitab nende heatahtlikkust ja soovi sõbruneda. Näiteks tuli tunni keskpaiku minu juurde tavaline Iraagi sõdur, kes kutsus pärast tundi lõunat sööma. Keeldusin viisakalt ja ütlesin, et kahjuks ei ole see võimalik, kuna meil on aeg limiteeritud. Pärast tunni lõppu tuli sama iraaklane tagasi, samaaegselt hingeldades ja ulatades kilekoti, mille sisemuses neli sooja lavašši meenutavat valget leiba – araabia keeles hobis. Ta oli spetsiaalselt küsinud luba ülemalt, et minna baasi, haarata köögist leivad ja jõuda treeningalale õigeaegselt tagasi. Kuid tõele otsa vaadates peame jääma professionaalseks ja olema valmis erinevateks vahejuhtumiteks ning tõdema endile, et oleme jätkuvalt võõrriigis.
Alates maikuust alanud missiooni erialakursusega Taanis, ja nüüd missioonil olles, on taanlastega olnud hea koostöö. Seetõttu on ka kõik probleemid leidnud kiire lahenduse. Eriti hea on teha koostööd üksusega, kes tunneb pidevalt huvi allüksuse käekäigu vastu ja on tuntud oma vastutulelikkusega. Kindlasti tuleb arvestada ja aktsepteerida nende armee reegleid ja eripära, kuid kokkuvõttes jääb kõik läbirääkimiste taha. Samuti toimib koostöö Baltikumi teiste riikidega.
KOMMENTAAR
Jesper Momme
kolonelleitnant, DANCON OIR 6. meeskonna ülem:
Kohtusin Eesti meeskonnaga 2017. aasta mai keskpaiku Taanis Slagelses missioonieelse väljaõppe ajal. Pole kahtlust, et nii Eesti meeskond kui ka nende kolleegid Lätist ja Leedust olid professionaalsed ja asjakohaselt välja valitud eelolevaks missiooniks. Meeskonnad olid nii head, et tegin edaspidiseks ettepaneku, et need meeskonnad ei vaja missioonieelset enne Taani meeskondade tulekut. Nad on juba valmis.
Missioonil on Eesti meeskond tõeliselt näidanud oma professionaalsust. Nende oskus iraaklastega luua partnerlust paistab välja ja oma plaanide kasutamine väljaõppes on tõstnud lati kõrgele. Kohe alguses ütlesin välja, et ma ei keskendu sellele, kuidas nad õpetavad jne. Ma keskendusin ainult sellele, et meeskonnad saavutaksid nõutud eesmärgid ja et nad looksid iraaklastega häid suhteid. See ka juhtus.
KOMMENTAAR
Brian Lundberg Kristensen
kapten, DANCON BPC ülem:
Alates Iraaki saabumisest on eestlased muljetavaldavalt pingutanud, et luua suhteid meie iraaklastest treenitavatega. Alguses pühendasid väljaõppe läbiviijad eraldi aega, et saada aru, milliste meetoditega saab iraaklasi treenida. Eestlased lahendasid selle ülesande kiiresti – võtmesõnad tundusid olevat käed-küljes tegevused, visualiseerimine, austus ja huumorisoon. Eriti, mis puudutab austust ja huumorisoont, siis Eesti instruktorid on leidnud tasakaalu selle vahel, kuidas olla konkreetne ja samas veeta hästi aega. Iraagi sõduritele meeldivad nad sellise lähenemise pärast väga.
