AINULT DELFIS: Katkend Leningradi blokaadi üle elanud naise raamatust: ema nähes hakkas mul õudne, ta oli paljas luukere
Koribskaja (neiuna Kuftõrjova) sündis 7. oktoobril 1930 Leningradis. Ta oli vaevalt 11-aastane, kui algas sõda. Koos emaga, 1905. aastal sündinud Anna Vassiljevna Bazõlinaga elas ta üle Leningradi blokaadi. 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta jaanuarini suri Leningradis Saksa sõjaväe piiramisrõngas ligikaudu miljon elanikku.
"1942. aasta algusest alates tabas meid uus nuhtlus – meid ründasid terved hordid pea- ja riidetäisid. See oli kohutav. Me tapsime neid, nemad aga sõid meid. Mamma kuulis kuskilt, et Konjašini-nimelises pargis on alles mingi sauna taoline koht. Varem oli seal pestud rindel haavata saanuid enne hospidali viimist. Mina, Lilja ja mamma läksime sinna jalgsi, minna tuli neli peatusevahet. Teel ostis mamma purgikese mingit õli ja hakkas seda limpsima. See osutus masinaõliks, mis oli väga kahjulik. Mina ei jõudnud seda õnneks proovida, mammal hakkas pärast väga halb. Läksime sauna, võtsin kibu, kallasin sinna vett ja kastsin juuksed vette. Kui ma need välja tõstsin, kihas kauss täidest. Tegin nii paar korda. Ma ennast paljana ei näinud, aga ema nähes hakkas mul õudne – ta oli paljas luukere, nagu vang Oświęcimis, kui mitte hullemgi.
Nagu ma juba kirjutasin, elasid toas nr 4 Zelma Jakovlevna ja Elsa. Veebruaris Zelma Jakovlevna suri ja Elsa võttis tal seljast pesu, et see puhta vastu vahetada. Musta pesu viskas ta köögi tagaukse juurde. Hommikul, nagu alati, läksin ma kööki oma samovari tulele panema, kui tundsin jalge all krõpsatusi justkui puruneksid pisikesed pallikesed. Ma kummardusin ja nägin põrandal roomavaid täisid, kes tulid köögi tagaukse poolt. Neid oli väga palju ja see oli kohutavalt vastik vaatepilt.
Meie õue vastas oli hoovimaja ja seal elasid neljandal korrusel kenad inimesed, kellega mina ja Lilja sõbrustasime. Nende perekonnanimi oli Furajev, eesnime järgi mäletan ainult Volodjat. Kevade poole otsustasime Liljaga neid külastada. Kui me nende korterisse sisenesime, kuulsime iseloomulikke krõpsatusi. Põrand oli äärest ääreni täisid täis. Furajevid olid surnud ja täid olid hakanud laiali roomama. Me jooksime sealt välja kui hullunud. Nälg, külm ja kõikjal veel need ilged vereimejad! Kui palju nad meie verd imesid!
Mu ema suitsetas ja talle anti pakk tubakat kuus. Kuna meil ei olnud tikke, hakkasime tuld tegema nagu primitiivses ühiskonnas. Ema võttis kaks ränikivi ja takuse nööri räbalad. Üht kivi tuli teise vastu lüüa niikaua, kuni tekkisid sädemed, siis panna nöör sädemete ligi. Kui nöör oli hõõguma hakanud, sai sellelt sigaretti süüdata või panna selle juurde paber, võtta leek üles ja süüdata ahi. Niimoodi suutis tule üles võtta ainult minu ema, minul ei tulnud see kuidagi välja. Kui väljas oli päike, saime me tule saamiseks kasutada suurendusklaasi ja kaltse. Kui kellelgi küdes ahi, anti hõõguvat sütt edasi kui teatejooksupulka, aga meie trepikojas ei elanud 1942. aasta sügiseks enam kedagi.
Ka seepi ei olnud. 1941.–1942. aasta talve jooksul õnnestus meil ennast pesta ainult üks kord. Kõik saunad olid suletud. Alles 1942. aasta kevadel avati Vitebski vaksali lähedal Iljitši põiktänavas (Suur-Kazatši põiktänavas) üks Kazatši sauna osakond. Seal ma ei käinud, kuna see oli avatud lühikest aega. Räägiti, et saunaruumi pesema lasti mehi ja naisi koos. 1942. aasta lõpus avati saun 1. Krasnoarmeiskaja tänaval ja ka seal vaid üks osakond, aga seal pesid mehed ja naised kordamööda."
