Esimese maailmasõja hakul kujutasid Saksa allvee-alused, mida nimetati Unterseeboot’ideks või lihtsalt U-paatideks (ingl U-boat), endast liitlasvägede laevadele pidevat tõsist ohtu. Näiteks ühes kurikuulsas rünnakus saatis üksainus Saksa allveepaat vähem kui tunni aja jooksul teise ilma peaaegu 1500 Briti mereväelast, lastes 1914. aasta 22. septembril põhja kolm Briti soomusristlejat.
Toosama allveepaat (SM U-9) laskis hiljem põhja veel kümnekond Briti alust avamerel juhuslikult tabatud väikestest kalapaatidest „Edgari“ klassi soomusristlejani HMS Hawke.
Sukeldunud allveepaate oli toonase tehnikaga võimatu tuvastada. Lisaks sellele pisendasid liitlasväed, eriti Ühendkuningriik pidevalt nende ohtlikkust. Briti mereväe ladvik keeldus alguses üldse tunnistamast, et Saksa allveepaadid aluseid põhja lasevad. Näiteks eelmainitud SM U-9 hävitustegevus aeti miinide süüks.
Asi läks aga tõsiseks, kui U-paadid hakkasid ründama brittide varustuslaevu — riik viidi vaat’ et alistumise piirile, kuna kodanikele ja tööstusettevõtetele ei suudetud tagada varustatust isegi kõige elementaarsemate toidu- ja tarbekaupadega. Kuidas aga hävitada sihtmärki, mis suudab soovi korral silmist kaduda?
Peagi märgati allveepaatide juures üht nõrka kohta — selleks, et enne ründamist ohver sihikule võtta, pidi alus kasutama periskoopi. Taoline olukord andis rünnatavatele küll põgusa, ent siiski reaalse võimaluse rünnakut ennetada. Ainult et kuidas?
Kuni süvaveepommide kasutuselevõtmiseni 1916. aastal leiti, et parim lahendus periskoobi märkamisel on kas põgeneda eemale või püüda laevaga U-paati rammida.
Lisaks võimalusele rammimise käigus enda alusele viga teha ei ole sind tulistama valmistuvale vaenlasele lähenemine üldiselt hea mõte, nagu pole ka mõistlik üritada põgeneda, kui sind on juba sihikule võetud.
Siiski oli teada, et ülestõstetud periskoobiga ei suutnud allveepaadid arendada suuremat kiirust kui kuus sõlme, ning toonased torpeedod polnud ei eriti täpsed ega ka töökindlad, mistõttu oli rünnatava aluse ja U-paadi vahelise vahemaa suurendamine igal juhul soovitatav. Kokkuvõttes ei olnud need kaks meetodit päris täielikult kasutamiskõlbmatud, kuid ikkagi oli selge, et tarvis on paremat lahendust.
Briti kuningliku mereväe taktikaliste tehnikauuenduste ja teadusavastuste amet Board of Invention and Research pakkus ühe soovitusena välja merikajakate väljaõpetamise periskoopide poole lendama, mis oleks ühest küljest teinud vaenlase periskoobid kiiremini ja hõlpsamini märgatavaks ja oleks potentsiaalselt võinud periskoobi vaatevälja ka piisavalt kaua varjutada, et rünnatav alus jõuaks reageerida. Selleks oleks tulnud jagada kajakatele toitu periskoobi väljanägemisega seadmetest piirkondades, mida taheti rünnakute eest kaitsta.
Välja pakuti ka võimalus valada merevette mingisugust värvainet lootuses, et see katab periskoobi klaasi ja varjab vaatevälja niimoodi.
Nagu arvata võite, ei jõudnud taolised pöörased ideed kunagi laialdasse praktilisse kasutusse. Erandiks oli üks pealtnäha naeruväärne lahendus — mereväelased relvastati suurte vasarate ja kotiga ning lasti väikeses patrullpaadis vette.
Mereväelastele anti käsk juhul, kui mõni periskoop kusagil nähtavale ilmub, sellele läheneda; üks meestest pidi periskoobile koti peale tõmbama, samal ajal kui teised üritasid periskoopi vasaratega puruks peksta — loodetavasti enne, kui allveepaat jõuab sihtmärgi tuvastada ja torpeedo välja tulistada.
Täpseid andmeid taolise meetme tõhususe kohta pole säilinud, kuid see oli siiski nii populaarne, et vähemalt üks ristleja HMS Exmouth kõrgematest ohvitseridest värbas patrullpaatide meeskondadele appi eriti suurte vasaratega varustatud turjakaid seppasid.
Eeldatavasti loodeti, et nood meistrimehed saavad periskoobi lõhkumisega hakkama kiiremini ja tõhusamalt kui keskmine madrus.
