Detsembrist 1970 kuni veebruarini 1971 nähti Poolas suuremat streigilainet, esimest pärast 1956. aasta rahutusi, ja viimast enne Solidaarsuse pealetungi 1980. Valitsus mis oli võtnud endale voli reguleerida kõige hindu, oli otsustanud toiduainete hindu tõsta. Ja streikijad tulid protestiks tänavaile.

Ja nagu diktatuuridele omane, tugines ka Poola Ühendatud Töölispartei valitsemisel toorele jõule - 17. detsembril tulistasid sõdurid Gdynias surnuks 42 inimest, haavatuid oli ligemale tuhat. Järgnenud vahistamistelaines pisteti veel trellide taha ligemale 3000 streikijat. Ametlikult tunnistasid võimud küll vaid kuue inimese hukkumist, ülejäänud üritati ööpimeduses juba maha matta, et kõik omaksedki teada ei saaks.

Plaanimajanduslik mudel ei töötanud ka Poolas oluliselt paremini kui mujal ja hinnatõus 1970. aastal oli ilmselt paratamatu, aga sotsialismilegendidega harjunud rahvas ei olnud kallimate hindadega nõus. Gdańskis, Gdynias, Elblągis ja Szczecinis puhkesid protestid, mis kasvasid üle stiihiliseks streigiks. Ja väidetavalt olevat Gomułka "parem käsi" Zenon Kliszko andnud partei keskkomiteest armeele käsu streikijaid tulistada.

5000 politsei eriväelast, 27 000 sõdurit koos tankide ja raskerelvastusega toodi tänavaile, 17. detsembri veresaunas hukkus aga 42 inimest, kuigi seegi number paistab olevat veel ligikaudne. 

Poola parteijuht Władysław Gomułka oli küll Moskva silmis kannuseid teeninud, kui 1956. aasta protestilaine maha suruti (siis enam kui saja hukkunu hinnaga), aga 1970. aasta streigilaine sai saatuslikuks ka temale. Mitte küll veresauna eest, aga selle eest, et tema võimu ajal üldse oli võimalik valitsevale parteile vastu hakata, laskis NSV Liidu parteijuht Leonid Brežnev 20. detsembril Gomułka ametist maha võtta.

Toiduhindade tõstmine lükati tookord veel edasi, eriti tänu sellele, et 1971. aasta veebruaris haaras streigilaine ka Łódźi. Kommunistide lepituseotsingud töölistega olid küll ajutised, põrandaalune töölisliikumine kogus vaid hoogu, 1976. aastal loodi Tööliste Kaitsenõukogu (KOR) ja 1980. aastal juba sõltumatu ametiühinguliikumine Solidaarsus.

Ja selle üleriigilise protestijõu tõrjumiseks 1981 kehtestatud sõjaseisukord oli lõppkokkuvõttes läbikukkumine, Solidaarsus elas kõik repressioonid üle ja 1989. aastal ei jäänud kommunistidel muud üle kui võim järkjärgult käest anda.