Oleks lihtsameelne, isegi ohtlik arvata, et see sõda oleks lõppemas Afganistanist lahkumisega. Ka Liibüa, Egiptuse ja Süüria sündmused on vaid vahepeatus suuremas sõjas, mille lõpptulemus peab olema al-Qaida häving, kui me just ei taha elada igikestvas pommihirmus. Lääs vajab nendes riikides tugevaid ja ka rahva seas lugupeetud võime, mis suudaks tegelikult al-Qaida juurdekasvu seisma panna. Ükski isehakanud despoot seda rolli täita pole suutnud.

Al-Qaida (ehk al-qāʿidah, tõlkes vundament) on küll sündinud sõjast Nõukogude armee vastu 1988. aastal, aga üleilmse sõja kõikide “ristisõdijate” vastu kuulutas Osama bin Laden koos mõttekaaslastega välja 23. veebruaril 1998. Kuna tema parem käsi, egiptlane Ayman al-Zawahiri juhib al-Qaidat tänase päevani, siis pole ka mingit põhjust väita, et see sõjakuulutus oleks kuskile kadunud. 11. september 2001 oli küll kuulsaim rünnak meie kui läänemaailma vastu, aga ta polnud esimene ja 12 aastat hiljem on selge, et ta ei jäänud ega jää ka viimaseks.

Kas seda nimetada maailmasõjaks? Selge on see, et miljard muslimit ei ole sõjas miljardi kristlasega, küll aga üks üleislamliku haardega terrorirühmitus värbamas järjest uusi noori liikmeid, et rünnata läänt tervikuna, ka meid. Sõjatandriks on kogu maailm, New Yorgist Dar es Salaamini ja Balist Casablancani välja. Kuni ameeriklased on võimelised vaid terroristide telefonikõnesid pealt kuulama, aga neid ennast rajalt maha võtta ei suuda, on täiesti kindel, et teatud ajutrust kuskil haub järjest uusi rünnakuid.

Agressoriks pole siin USA, vaid üks väärastunud mõttemaailmaga äärmuslik rühmitus, mis end ühes kohas nimetab vahhabiitideks, teisal salafistideks, kolmandas Talibaniks, kelle jaoks pole enam isegi vahet, kas vaenlaseks on Venemaa või Iisrael või Ameerika Ühendriigid. Isegi mitte lääs tervikuna. Nüüd on see ideoloogiline vool sõjas oma valitsustega, üritades samal ajal esile kutsuda üleilmset kokkupõrget sunniitide ja šiiitide vahel. Algne siht on juba ammu ununenud.

Ja Iisrael, millegi pärast on see peavaenlane üldse unustatud. Süüria-meelsete jõudude katjuušarünnakud Gaza sektorist Iisraeli piirialadele ei ole see kuulsusrikas sõda, mida sõnades lubatud on.

Gaza sektoris pole al-Qaida tugevat jälge jätnud ja Hamas hoiab ta ka tõhusalt sealt eemal. Liibanonis on al-Qaida juba avalikult erineval pool rinnet kui Hizbullah, Egiptuses Siinail sattusid salafistid aga sõtta ka Muslimi vennaskonnaga. Nii kauaks, kuni Egiptuse armeel sõjatahe otsa sai...

Kalifaat sumbub kolkasse

Al-Qaida tugevuseks on olnud, et selle juhid ei mõtle nagu armeejuhid, vaid pigem nagu vargad – nad leiavad tagaukse, kust sisse hiilida ja suurem pauk ära panna. Kuni selle vastu sõdides mõeldakse ikka vaid tankiarmeede või õhulöökide keeles, temast jagu ei saa, droonirünnakutega süütuid kõrvalseisjaid tabades kaevavad aga ameeriklased ise endale auku.

Ükski rahuleping, mis aitaks terroristid võimu juurde, ei aita, kuna terrorist ei mõtle ise valitsemisele, ja niipea kui keegi üritab uut stabiilsust saavutada, suunab terrorist oma raevu juba uue “häirija” vastu. Ja just siin tuleb välja ka selge erinevus al-Qaida ning teiselt poolt Hizbullah', Hamasi ja  eriti Muslimi vennaskonna vahel. Viimaste jaoks on oma rahva ja  territooriumi haldamine olnud selgelt olulisem kui igikestev ründamine.

Terroristi rahustavad haud või trellid, ja mida varem seda parem. Täna aga tundub, et USA on raisanud aega, ja kogu pealtkuulamisvõimekusele vaatamata on täiesti hambutu al-Qaida vastu. Kui NSA juba suutis terve al-Qaida konverentsikõne vahele võtta, tekib küsimus, miks sellel osalenud al-Zawahiri, nagu ka Jeemeni, Nigeeria, Siinai, Pakistani, Magribi, Usbekistani ja Iraagi al-Qaida juhid ikka veel vabaduses või elus on?

Kui võrrelda, et ameeriklased 12 aastat Afganistanis tontidega sõdisid ja nüüd sama targalt lahkuvad kui venelased 12 aastat enne neid, siis palju tõhusam oleks olnud kirurgiline tegevus juba alguses – aga Tora Bora mägedes 2001. aastal lasti Osama bin Laden põgenema. 

Veniv sõda ei ole enam võidetav sõda.

Just al-Qaida peab kurnamissõda, samas kui ameeriklased (ega ka keegi muu) pole leidnud tõhusamat relva selle liikumise vastu kui ehk erikomandode öised lennud ja droonirünnakud. Taliban, mis al-Qaidaga põimus, sai uute USA sõdurite Afganistani viimisest hoopis lugematult rohkem sihtmärke juurde – enamik lääneliitlaste kaotustest Afganistanis osutusid täiesti mõttetuiks.

Al-Qaida nõrkus on küll see, et tõelist globaalset mõtlemist jagub neil vaid kõrgeimatele ajudele – ülikooliharidusega “vana kooli” terroristidele, nagu silmaarst Ayman al-Zawahiri ja ehitusinsener Osama bin Laden olid. Kohe, kui need peitu läksid, kadus ära keskne juhtimine ja iga rakuke, kes üleilmsele sõjakutsele järgnes, oli võimeline välja mõtlema rünnakuid vaid omal maal.

Al-Qaida tugevnemine Liibüas sai otsa sel hetkel, kui riik lõpetas kodusõja ja asus riiki üles ehitama. Oli vaja vaid pool aastat NATO lennukeid taevas, mis Gaddafi armee tankid kasutuks tegid, ülejäänu tuli juba ise järgi. Gaddafi polnud küll ise sealse al-Qaida rajajaks, aga selle sünniks oli ajendi andnud just tema poliitika.

Ka Kosovo on edukas näide. Al-Qaida imbumine Albaaniasse sai otsa samal aastal 1999, kui Kosovo sõda serblaste vastu NATO õhurünnakutega järsult lõpu sai. Kui too sõda oleks venima jäänud, pole kahtlustki, kelle tiiva alla oleks Kosovo Vabastusarmee lõpuks libisenud. Nüüd on albaanlastel aga põhjust just ameeriklasi hea sõnaga meenutada.

Araabia kevad polnud al-Qaida idee

Egiptuses on olemas peamiselt kolm jõudu – USA mõju all olev armee, konservatiivset aga siiski mõõdukat islamit toetav Muslimi Vennaskond ja veresaunu nõudev salafistlik al-Qaida. Nüüd kui armee hakkas jälle vennaskonnaga arveid õiendama, sai al-Qaida Siinail hoopis jõudu juurde. Egiptuse armee mõtleb ju jälle tankide keeles, ainus, kes suudaks al-Qaidat pisutki tõrjuda on rahvale paremini peale minev Muslimi vennaskond.

Asi algab ikka sellest peale, kas noortel on paremaid väljavaateid elus kui enese õhku laskmine. Ideoloogiline fanatism sureb rahulikel ajastutel ise välja. Aga nüüd, kui demokraatiat ja rahu nõudev revolutsioonilaine islamimaades on põrkamas vastu tankikahurite müüri, oleme me järgmisel veelahkmel.

Kuni lääs oskab leida uusi sõpru ja neid kohtadel terrorismi vastu välja käib, on lootus ehk mingitki lahendust leida. Muidu tuleb al-Qaida jälle tagauksest sisse, sõnumiga, et näete, lääs teid ei aita, tulge meie poolele üle.

Süüria rinne

Just see olukord on praegu Süürias. Mullu laiendas Iraagis Saddami-lojalistide loodud Iraagi al-Qaida oma tagevust ka Süüriasse, end seal kohaliku al-Nusra rindena välja kuulutades. Väidetavalt on ta tõmmanud ligi juba 7000 võitlejat, ehk siis ligemale kümnendiku kõigist, kes president Bashar al-Assadi vastu võitlevad.

Süüria vastupanujõudude kandvam jõud Vaba Süüria Armee ei ole just al-Qaidaga liidus, aga neil pole ka vajadust sellega otseselt konflikti minna, kahel rindel sõdimist nad ju endale lubada ei saa. Eesmärgid on ju tegelikult risti vastupidised. Üks tahab sõda kiiresti võita, et uut riiki ehitama hakata, teine tahab lõputut sõda ja kõigiga. Esimesega on maailmal kerge leppida, teisega võimatu.

Kui Süüria sõda jääb venima, on tõsine oht, et al-Nusri rinne tugevneb veel kordades. Ja mitte keegi ei taha näha, et kogu riik al-Qaida kontrolli alla langeks. Kümne küünega oma võimust kinni hoidev diktaator Bashar al-Assad püüab saavutada seevastu, et sõda igavesti kestaks. Rahumeelsed lahendused tema isikuga seoses on lõplikult otsas. Ainus võimalus al-Qaida tugevnemist peatada, on anda võim juba kindlama jalgealusega võimudele.

Tankiroomik ei ole tänapäeval kindel jalgealus. Veenev valimistulemus on kindlam.

Ida-Aafrika rinne

Kolm aastat tagasi otsustas Somaalias laiutav al-Qaida haru ash-Shabaab (Ḥarakat ash-Shabāb al-Mujāhidīn), et jalgpalli MM on nende jaoks midagi ideoloogiliselt vaenulikku. Lõuna-Aafrikasse kavandatud terroriakt jäi ära pigem juhuse tõttu, aga see näitab kuidas terrorism ennast järjest hullmate ideedega üles kütab..

Just Somaalia on kurb näide sellest, mis juhtub kui jätta üks konfliktne pingekolle lihtsalt omaette podisema. "Las nad tapavad üksteist" on just loosung, mis aitab al-Qaidal veelgi tugevneda. Diktatuurist väljunud Somaalia lakkas 1991. aastal eksisteerimast. 1993. aastal said ameeriklased seal kõrvetada ja enam oma nägu sinna näidata ei taha. Ja kui Somaalia riik kadus ära, püüdis maailm silmi kinni pigistada, arvates, et seal midagi ei toimu. Toimus küll, ja paar aastat tagasi oli al-Qaidaga liitunud terrorirühmitus ash-Shabaab juba üle võtmas juba tervet riiki.

Piraatlus pole ju ainus oht, mis meid Aafrika sarvest ähvardab. Somaalia on praegu kõige vihasem rinne “kolmandas maailmasõjas”, ja ameeriklasi me sellel rindel ei näe. Meie eest sõdivad seal Etioopia, Keenia, Uganda, jt Aafrika riikide väed.

Kuni ash-Shabaab sõdib “maa peal,” on teda võimalik tagasi lüüa, sel hetkel, kui ta läheb lõplikult “maa alla,” muutub ta hoopis etteaimamatuks jõuks.

Lääna-Aafrika rinne

Magribi al-Qaida sai oma algse kaadri küll Alžeeriast, kus lääs valis 1992. aastal enesetapjalikult pealtvaataja rolli. Hirmust konservatiivse islamismi ees toetati vägivaldset valitsemist, kuni veresaunadest välja kasvas veelgi hullem – radikaalislamistlik liikumine, mis tänaseks liitunud al-Qaidaga. Sama viga korratakse praegu Egiptuses.

Alžeeria pidas maha verise kodusõja, Maroko on suutnud küll oma al-Qaida edukalt nurka suruda, vahepeal tabas Magribi al-Qaida haru raev Hispaaniat, siis aga suundus tagasi Aafrikasse.

2011. aastal palkas Gaddafi järjest palgasõdureid mustast Aafrikast, et need tema vastaseid maha notiks. Langes ta aga ise, ja senised sõbrad kihutasid koos raskerelvastusega koju tagasi. Sudaanis pole praegu just kõige suuremat sõjatahet, seega suunduti otse Mali peale. Tuareegid oleks ehk relvad vastu võtnud, aga ka nendest sõideti üle. Ja prantslased panid selle sõjakäigu lõpuks seisma. Magribi al-Qaida juhid said küll Malis surma, aga tuareegidega oli võimalik ka rahu teha.

“Jaga ja valitse” asemele on paratamatult astumas uus põhimõte “leia sõpru.” Ja ainult riigi tippudest ei piisa, sõpru on vaja leida rahvamassides.

Boko Haram

Üha enam kuulatakse al-Qaidat Nigeerias. Juba 1960. aastatest kestev vimm kristlaste ja muslimite vahel lõi lõkkele avaliku ususõjana, kui Boko Haram 2009. aastal riigis rünnakut alustas. Pole küll tõendeid nende seotuse kohta Magribi al-Qaidaga, aga ilmselgelt on nende ideeliseks isaks olnud siiski Osama bin Ladeni kunagised läkitused.

Kui peab paika teade, et Nigeeria võimud on hiljuti Boko Harami liidri Abubakar Shekau tõesti tapnud, võib see rinne ka ajutiselt rahuneda. Aga Nigeeria ususõda, kus muslimeid ässitatakse tapma kristlasi, pole kaugeltki läbi.

Filipiinide rinne

Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi loodud terrorirusikas Abu Syyaf Filipiinidel, olles ära lõigatud algsetest varustuskanalitest, võttis eeskujuks Colombia vasakterroristid ja hakkasid end ülal pidama pantvangivõtmistest, röövidest, vägistamistest. Liidri Khaddafi Janjalani surma järel (2007) on see rühmitus küll ilma peata, aga võtnud üha selgema suuna just al-Qaida tiiva alla.

Filipiinide võimud on pidanud oma islamirühmitustega sõda juba aastakümneid, ja tunnistagem otse, täielikult läbi kukkunud. Esmalt olid neil vastas mõõdukad jõud, kuid kuna keegi muud lahendust ei otsinudki, hakkas ridamisi terrorirühmitusi kerkima.

Ikkagi, miks Gaddafi just Abu Sayyafi terroriste koolitas ja ülal pidas? Mingi väärastunud tahtmine “ameeriklastele selle tagaõuel ära panna?” Vähemalt täna, ligi kaks aastat pärast Liibüa sõja lõppu ja Gaddafi kukutamist, võime rääkida, et üks ohtlikumaid üleilmse terrorismi varustajaid on kadunud, nüüd tuleks vaid leida vahend, kuidas ka tema kasvandikud Filipiinidel ja Malis vaikima panna.

Kesk-Aasia rinne

Afganistani rinne oleks pidanud rahunema juba 2001. aasta novembris, kuid viga tehti just selles, et al-Qaidast üritati liiga puhaste kinnastega lahti saada. Ilmnes, et Talibani vastu sõdiv Põhjaallianss oli saamatu ja bin Laden sai põgenema. Edaspidi kadus eemärk üldse silmist, energiat raisati sõjale narkokasvatajatega, samas kui Taliban keeras üha enam sama nägu al-Qaidaga.

Taliban on aetud küll 12-aastase sõdimisega Pakistani poolele piiri, aga USA võime temast jagu saada on olnud sama olematu kui Pakistani võimekus oma territooriumil võitu saada alates 2004. aastast.

USA lahkumine Afganistanist on sama märgiline kui Nõukogude armee lahkumine sealt 1989 – al-Qaida kaotaks ühe rinde, ja oleks jälle kümne tuule lükata nii nagu oli aastail 1989-1992. Aga nii nagu Iraagis, ei oska nad enam sõdimist, täpsemini pommipanemist, lõpetada.

Ja Jeemen?

Saudi Araabiast on al-Qaida sama hästi kui välja aetud, Ühendemiraatides, Kuveidis, Bahreinis ja Kataris suurel ameeriklastevaenul pinda ei olegi. Miks peakski keegi oma head elu ohverdama mingi ideoloogilise kiiksu nimel? Jõukuse levik on palju tõhusam vahend terrorismi vastu kui vangla piinakamber. Üks võtab noortelt tahtmise end õhku lasta, teine tekitab ainult trotsi.

Omaan on oma islamiste maha surunud juba ligemale sajandi, mis põranda all toimub, me ei näe.

Jääb aga alles Jeemen, kus al-Qaida pole väga suur, aga on seda visam. Ameeriklased sinna jalga maha panna ei taha, egiptlased juba korra kuuekümnendatel astusid seal ämbrisse. Ka droonirünnakutest pole piisanud, et sealset “Araabia poolsaare al-Qaidat” hambutuks teha, uusi liidreid kerkib järjest esile. Võimalik, et isegi siis kui al-Qaida on mujalt välja juuritud, suudab ta Jeemeni autokraatliku valitsemisstiili varjus edasi kesta.

Kus on al-Qaida juht Ayman al-Zawahiri praegu? On juba raske uskuda, et Pakistanis, on ju selgelt näha, kuidas al-Qaida fookus on Egiptuse peal tagasi, seal, kust al-Zawahiri 30 aastat tagasi lahkus. Armee peksab Muslimi vennaskonna minema - avab aga sellega uue ukse just märksa hullemale al-Qaidale.