47 rōninit: õpime selgeks uue jaapanikeelse sõna, aga legend nendest on ehtne

 (13)
47 ronini rünnak Kira paleele. Kunstnik Katsushika Hokusai 19. sajandil
47 ronini rünnak Kira paleele. Kunstnik Katsushika Hokusai 19. sajandilWikimedia commons

Akira Kurosawa filmid on ilmselt paljudel juba meelest läinud, seega esmakordselt tutvusid kinokülastajad selle sõnaga - rōnin, 1998. aastal tänu Robert de Niro ja Jean Reno samanimelisele filmile. Jaapanlased teavad selle sõna tähendust juba pisikesest peale, aga USA filmikriitikud on vihased, uue filmi "47 rōnini" näol olevat tegemist filmiga, millest ameeriklased ei saa aru ja mis kukkus ka sealsetes kinodes läbi.

Stopp, miks me peaks kõike ainult põhjaameeriklaste mõõduga võtma? Jaapanlaste ajalugu ja kultuur on palju pikem kui nende oma ja eestlastel on ka omi põhjuseid jaapanlastest lugu pidada. Ja antud juhul pole meil põhjust kirjutada filmiarvustust, vaid hoopis ajaloo-teemalist lugu. Nagu ajaloos ikka, happy end asjade lõppu ei käi. Iga elu lõpeb heal juhul hauakiviga.

Juhtus ta tegelikult reaalselt, 30. jaanuaril 1703, kui Tokugawade šogunaadi aegset tseremooniameistri - kōke - tiitlit kandnud Kira Yoshinakat (õige nimega küll Yoshihisat), tabas rōninite kättemaks, kuna kaks aastat varem oli ta põhjustanud Ako piirkonna asevalitseja - daimyo - Asano Naganori huku.

Erinevalt filmist, polnud siin küll mängus musta maagiat. Kira oli väidetavalt hoopis Asanolt raha välja pressinud, mille peale too haaras mõõga ja üritas Kirat tappa. Karistuseks käskis šogun (vormiliselt regent, tegelikult võimukamgi kui keiser) Tokugawa Tsunayoshi (valitses 1680-1709) Asanol end tappa, mida see ka uhkusega tegi. Tüüpiline lugu korruptsioonist, väljapressimisest ja võimu kuritarvitusest.

Seotud lood:

Legend, mis nüüd filmi rüütati, on tegelikult mitu sajandit jaapanlasi elevil hoidnud, ja nüüd, kui muu maailm selle sõnaga - rōnin - lõpuks tuttavaks sai, oli ka selge põhjus meid harida. Rōnin oli samurai, kes oli kaotanud oma peremehe ja seega jäänud tööta ning auta. Samuraide aukoodeks bushidō, mis 16. sajandiks välja kujunes, nõudis, et peremehe kaotanud samuraid peaks tegema rituaalse enesetapu - seppuku (ehk hara kiri), mitte jääma sihitult elavate maailma. Rōnin on seega just tegelane, keda tõelised samuraid põlgasid.

Film selgelt ilustab seda nähtust, sest kui alguses oligi samuraide aukoodeks asjaks, mis Jaapani ühiskonda koos hoidis, siis hiljem see juba murenes. Rōnin, kes kaotatud au päästmiseks kätte maksma hakkab, võis olla küll levinud, kuid 16.-17. sajandil toitis tööta jäänud endiste samuraide mass ka hulguste, teeröövlite, tervikuna kuritegeliku maailma ridu. Ja neid oli tollal üsna killustatud riigis liikvelt tuhandeid. Tänases Jaapanis kutsutakse rōniniks ka töötuid ja neid, kelle koolitee on jäänud pooleli.

47 rōnini legend pandi küll kirja veidi enam kui sada aastat pärast tegelikku sündmust, aga nende ühine haud on siiani populaarne turismisihtmärk Jaapanis.

47 ronini hauaplats Sengaku-ji templis. Wikimedia commons

Mõistega samurai (Jaapanis selles kirjapildis olemas juba 10. sajandil, tegemist oli tseremoniaalsete palgasõduritega kohalike isandate teenistuses) sai läänemaailm tuttavaks koloniaalajastu legendide najal. Esimene välismaalane, kes Jaapanis samuraiks võeti, oli 16. sajandi lõpus hoopis mustanahaline Mosambiigist pärit mees Yasuke.  Esimene eurooplane, kes samuraiks võeti, oli inglise meremees William Adams (1564-1620) šogun Tokugawa Ieyasu (1603-1605) teenistuses. Niisiis, segaverelisus samuraiks saamisel takistuseks ei olnud, mehi hinnati ikka võimete järgi.

Eelmiseks "jaapani keele õppetunniks", mida filmitööstus maailmale pakkus, oli kunagi James Bondi filmiga tuttavaks tehtud salategelaste tiitel - ninja -, kelle klišeestamisega Hollywood hiljem igasuguse vindi üle keeras, ja vist häbi pärast selliseid tegelasi 47 ronini filmis isegi ei esitleta.