Atentaadikatsest toona värskele presidendile Ronald Reaganile möödub täna 35 aastat.
1981. aasta 30 märtsil, pisut enam kui kaks kuud pärast ametissevannutamist pidas Ronald Reagan Washingtoni Hiltoni hotellis lõunalauakõne. Kui lõuna läbi sai, väljus president majast mõni minut enne poolt kolme. Turvateenistus sundis teda aeg-ajalt kuulikindlat vesti kandma, kuid sel päeval ei teinud seda ei agendid ega ka Reagan, kuna hotelliuksest limusiinini oli vaid kümme meetrit.

Kuigi agendid olid hoolega läbi uurinud kõik need inimesed, kes kõne kuulamas käisid, ei uurinud nad nende uudistajate tausta, kes olid kogunenud hotelliukse ja limusiini vahele eraldusköie taha, et oma silmaga presidenti näha.

Hetk pärast Hinckley kuut lasku.

Teiste huviliste seas oli ka kurjade kavatsustega John Hinckley Jr. Kui Reagan tema eest möödus, laskis Hinckley 1,7 sekundiga oma Röhmi revolvrist välja kuus kuuli. Presidendi vaatevinklist erakordselt ebatäpselt, peab ütlema.

Rikošetiga läbi kaenlaaluse kopsu

Esimene kuul tabas Valge Maja pressisekretär James Bradyt pähe, teine tabas politseinik Thomas Delahantyt, kes hüppas Reaganit kaitsma. Kolmas lendas üle tee aknasse. Neljanda kuuliga sai pihta presidendi ette inimkilbiks hüpanud agent Timothy McCarthy, viies lendas limusiini kuulikindla klaasiga aknasse ja vaid viimane, kuues kuul tabas presidenti - ja seegi mitte otse. See põrkas tagasi auto kuulikindlalt kerelt ning lendas rikošetiga Reagani kaenla alt sisse kopsu, jäädes pidama paari sentimeetri kaugusel südamest.

Kõige kiiremini reageeris laskudele Ohio tööjõuametnik Alfred Antenucci, kes äigas tulistajale vastu pead ja tõmbas ta pikali. Seejärel sekkusid juba agendid. Kõik, keda Hinckley kuulid tabasid, jäid ellu, kuid James Brady jäi elu lõpuni ratastooli ning sai tänu tabamusele kõnedefekti, mistõttu ta ei saanud enam oma tööd teha.

President ise ega ka teda ümbritsenud ei saanud alguses arugi, et teda kuul tabas. Reagan arvas, et ta limusiini tõuganud agent murdis tal lihtsalt ribi. Kontrolliks viidi Reagan siiski haiglasse ja seal vajus president kokku. Kuulihaav avastati tänu kiirele operatsioonile õnnestus 70-aastase mehe kohta väga heas füüsilises vormis olnud president päästa. Reagan sai haiglast välja vähem kui kahe nädala pärast.

Selgus, et aastaid kolledžis virelenud ühegi sõbrata Hinckley pööras tapateele pärast seda, kui nägi Martin Scorcese 1976. aasta filmi „Taksojuht“ Robert de Niroga peaosas. Ta vaatas filmi korduvalt ja tundis de Niro mängitud Travis Bickle`iga tugevat hingesugulust. Filmis jälitas Bickle üht presidendikandidaati lootuses kuidagi mõni vägitegu sooritada ja sel viisil Jodie Fosteri mängitud noorele prostituudile muljet avaldada. Hinckleyd inspireeris see.

Hinckley oli juba varem sõltuvuses sellistest teemadest ja tegelastest nagu natsid, biitlid ja palgamõrvarid ning sellesse obsessioonide nimekirja lisandus peale filmi nägemist ka Jodie Foster.

Aastal 1980 hakkas Hinckley jälitama president Carterit ning oktoobris arreteeriti ta ühes Carteri kampaaniapunkti lähedases lennujaamas tulirelvade kaasas kandmise eest. Eriteenistustele sellest aga ei teatatud.

Trellide asemel palatisse

Järgmise paari kuu jooksul muutusid vaimselt ebastabiilse Hinckley plaanid iga päev. Küll mõtles ta Fosteri röövimisele, küll senaator Edward Kennedy tapmisele. Vahepeal, jaanuaris 1981 sai uueks presidendiks Ronald Reagan ning Hinckley hakkas teda jälitama. Muuhulgas kirjutas ta Jodie Fosterile kirja, milles ütles, et tahab presidenti just tema nimel tappa. Reagani päevakavadega hoidis ta end kursis läbi ajalehtede ning sel viisil teadis ta ka Washingtoni Hiltoni juures valmis olla.

Ehkki süüdistusdokumentide kohaselt oli Hinckley täie mõistuse juures ja süüdiv, otsustas kohus juunis 1982, et tegemist on vaimuhaigega ning trellide taha saatmise asemel saadeti ta psühhiaatriahaiglasse. Seal viibib ta siiani, ehkki mehel on luba aeg-ajalt oma ema külastada.