Castelnau skeleti kohta tuleb täna igatahes kasutada omadussõna "kahtlane".

Antropoloog Georges Vacher de Lapouge (1854-1936) viis talvel 1890 läbi kaevamisi pronksiaegsel kalmistul Castelnau-le-Lezi lähistel, ja avaldas oma järeldusi samal aastal ka ajakirjas La Nature. Oma artiklis kirjutas de Lapouge, et neoliitikumist pärit luustik (leiti pronksiaegse surnuaia sügavamast kihist) viitas inimesele, kes võinuks olla kolm ja pool meetrit pikk, juurde lisatud fotol esitles ta ka ebatavaliselt pikka õlavarreluud, sääreluud ja tükikest reieluust:
Castelnau hiiglase kolm luud. thetallestman.com

Tänapäeva teadlastel on tema  väidetega raske midagi peale hakata, sest ühtki leidu sealt säilinud ei ole.

Väidetavalt uuris juba tollal tema leide Montpellieri ülikool, täpsemalt sealne zooloogia professor M. Sabatier ja paleontoloogiaprofessor M. Delage, 1892. aastal aga veel sealse meditsiinikooli patoloogilise anatooma professor Paul Louis André Kiener, kes järeldas, et tõesti olevat tegemist olnud väga pika inimtüübiga. Ja kui juba leidmiseks läks, teatati veel 1894. aastal hiigelkoljude leidmisest sama Montpellieri kalmistul (50 km Castelnaust), läbimõõduga 28, 31 ja 32 tolli (71-82 cm).

Niisiis, on kaks võimalust, kas de Lapouge tõesti leidis hiigelinimese luustiku ja tõendid selle kohta on hiljem kas sihilikult või kogemata ära kaotatud, või on jutt võltsingust, millele on kaasa aidanud veel kolm professorit Montpellieris. Tagantjärgi seda tõestada on võimatu, seega peamegi leppima, et linnalegendina levib lugu hiigelinimestest kiviaegsel Prantsusmaal.

Just 19. sajandi lõpus läks moodi hiigelskelettide leidmine, ja 20. sajandil anti sellele veel täiendust, sh ka nõukogude ja eriti Gruusia teadlaste jõul. Näiteks aastal 2000 oli kaks amatöörarheoloogi Gruusiast teatanud, et leidsid neljameetrise inimese luustiku. Ka USA-s ja Kanadas on sellised meediateated ajuti moodi läinud, tuginedes küll pigem ajakirjanike kui teadlaste tööle.

Canada meediateade sealsest 3,6-meetrisest luustikust. Dateerimata.


Aga ikkagi, kumb on tõenäolisem: kinnimätsimine või võltsing?

Kõige kõmulisemad avastused on tihti jäänudki tõestamata, aga mitte alati selle pärast, et mõni asutus leiumaterjali ära peidaks, sama tõenäoline on, et tegemist on pettusega, kus suure meediakõmu leidnud leiumaterjal tegelikult teadlasteni ei jõuagi.

Läänes on kinnimätsimises süüdistatud ka Smithsoniani asutusi, kuna sealsedki populaarteaduslikud väljaanded on legendidele hoogu juurde andnud, mille lähemal uurimisel leiumaterjal tundub olevat "ära kadunud". Aga vaadates, kui palju ajaleheuudiseid on erinevatel aastakümnetel teatanud hiidinimeste leidmisest Prantsusmaalt, siis peaks sealsed muuseumid ju hiiglaseluustikest lausa üle ujutatud olema.

Kas siin on tehtud veidi photoshoppi?

cultofweird.com

Tuvastatult pikim inimene on kasvanud 2,72 meetri pikkuseks: Robert Wadlow (elas USA-s 1918–1940). Inglismaal väidetakse ühel hauakivil sinna maetu pikkuseks 2,82 meetrit: John Middleton (elas 1578–1623), kelle hauda küll avatud ja teda üle mõõdetud ei ole.