24. veebruar 1988, nii nagu seda kirjeldab MRP-AEG infobülletään

1988 on punkarlike öölaulupidude, esimese Rock Summeri ja sügisese Eestimaa Laulu järgi saanud nimeks “Laulva revolutsiooni” aasta. Kuid tegemist oli kõike muud kui pidutralliga. Veel aasta alguses vankumatu kommunistlik diktatuur oli aasta lõpuks muudetud vaguraks tallekeseks, kes rahva survele järele andes oma suveräänsust kuulutas.

Ja murdehetk oli just veebruaris 1988.

Veidi taustast:
Kärisemine oli hakanud pihta nähatavasti muinsuskaitseliikumise sünniga 1986. aastal, mida võimud küll koheselt oma kontrollile üritasid alistada. Teiseks olid vanglast välja lastud terve rida tuntumaid dissidente, kes esmalt Riias ja seejärel ka Vilniuses ja Tallinnas julgesid 1987. aastal tänavail esimesi meeleavaldusi korraldada. Eestis sündis Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), 1987. aastal manifesteeris ennast ka Isemajandava Eesti kontseptsioon ja sündis fosforiidisõjast roheline liikumine. Suurt segadust tekitas ka 1987. aastal laineid lööma hakanud usuliikumine Elu Sõna.

Valitsev kompartei üritas neid aga nii kaua põranda alla suruda, kuni juunis 1988 ise lõhki läks.

2. veebruaril 1988 seisis Tartus Tartu rahu mäletama tulnud rahvamass vastakuti koerte ja klaaskilpide taha varjunud miilitsatega, kuid kuna siinse KGB juht Karl Kortelainen meeleavaldajate laialipeksmiseks nähtavasti vabu käsi ei saanud, jäi verisem kokkupõrge ära. 19. veebruaril 1988 ilmus Rahva Hääles ka nn 49 kiri, kus rida peamiselt kommunistidest liberaalsemaid haritlasi, kuigi ennast meeleavaldustest distantseerida üritades, kutsus üles vaoshoitusele mõlemalt poolelt.

Selles õhkkonnas oli klaaskilpide Tallinna tänavaile toomine 24. veebruaril 1988 juba võimatu. Küll otsis kompartei keskkomitee ja tema propagandaaparaat muid relvi “ajaloo tagasikeerajate” vastu. Veebruaris avaldati nii rajoonilehtedes kui ka keskmeedias ridamisi artikleid, kus üritati “ekstremiste” võimalikult halvas valguses näidata. Iseseisvusliikumise vastane propagandamasin ei vaikinud praktiliselt enne 1990. aastat.

8. veebruaril 1988 esitas MRP-AEG liige Erik Udam Tallinna linnavõimudele taotluse avaliku rahvakoosoleku korraldamiseks Tammsaare monumendi juures. Taotlus sai keelava vastuse, nagu ka neli päeva varaem ettepanek korraldada Eesti Vabariigi 70. aastapäeva üritus mõnes saalis siseruumides. Kuid info kavandatud miitingust levis suust-suhu edasi. Ükski parteilise kontrolli all olnud meediakanal loomulikult seda ei propageerinud.

Tammsaare kuju juures Tallinnas

Niisiis aeti 24. veebruari päeval kiirkorras kokku traditsiooniline “töörahva meeleavaldus” paarituhande inimesega Tallinna Võidu väljakul (praegusel Vabaduse väljakul), kus loomulikult süüdistati “Ameerika imperialiste” siinsete rahutuste õhutamises. Kui ühelt miitingul osalejalt küsiti eestikeelse loosungi sisu kohta, mida ta käes hoidis, vastas ta “a ja ne znaju.” Aga kõned olid vihased just ameeriklaste peale.

Enamik MRP-AEG liikmetest, nagu ka jaanuaris välja kuulutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei algatajatest koristas KGB selleks päevaks tänavailt ära, kas siis äkiliste kutsetega kordusõppustele või just miitingu ajaks seatud tungivate kutsetega ülekuulamistele. Erik Udam viidi lausa ülekuulamisele Paidesse. Seega ei olnud peaagu ühtki algatajat 24. veebruaril Tammsaare juures kohal. Ja ei nähtud ka palju teisi avalikult tuntud dissidente. Aga rahvas koondus ikka.

Tallinna prokuratuuris oli mingil põhjusel hüsteeria lahti, olevat kardetud, et keegi saadab neile kirjapomme. Millele see tugines, on siiani müsteerium. Igatahes paanika oli võimude seas suur. Ja kiirkorras koondati nn vastupropagandagrupid Ahto Vellamaa juhtimisel, ligemale 70 inimesest, sh tuntud ajaloolastest ja ühiskonnategelastest, kes pidid siis võimalikes rahva kogunemiskohtades olema valmis sõnaga nõukogude korra kaitseks välja astuma.

Tammsaare monumendi ette hakkas 24. veebruaril kuhjuma lilli. Õhtuks oli plats juba paksult rahvast täis, võimude poolt saadetuna tuli kohale aga ka ETV buss, koosolijatele “aru pähe panema” hakkasid telemeees Mati Talviku juhtimisel Tallinna täitevkomitee juht Harri Lumi, EKP keskkomitee sekretär Ahto Vellamaa, sotsiololoog Mikk Titma, väliskommentaator Gabriel Hazak ja ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimeees Trivimi Velliste. Rahvas üritati suunata Estonia kontserdisaali juba kontrollitavale üritusele. Ruuporid vaikisid küll vahepeal, kui keegi neid ühendava kaabli ära lõhkus.

Estonia saali oli koondatud peamiselt kompartei aktiivi, samal ajal kui Talviku juhitud propagandast tüdinenud Tammsaare esine rahvamass suundus kolmetunnise seismise järel Raekoja platsi, kus ainus korraldajatega seotud isik, Peeter Bötker pidas ka improviseeritud kõne. Lisaks oli Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud improviseeritud üritus toimunud Pegasuse kohvikus. Ja rahvast oli Tammsaare ümber ka järgmistel päevadel ebatavaliselt palju.

Küüditamise aastapäeval 25. märtsil 1988 oli ägedaim vastupropaganda küll vaikinud, aga Raekoja platsile aeti selleks puhuks kokku ETKVL-i laat, et sinna miitingut ei tekiks. MRP-AEG liikmeid meedias esineda ei lastud, ka 21. märtsiks välja kuulutatud telesaade nendega jäeti mingil põhjusel ära. Aga Tammmsaare juures ja seejärel Musumäel said stalinismi hukka mõistvad kõned ikka peetud.

Kommunistliku partei seisukohast oli ju endiselt tegemist “rahvavaenuliku” maailmapildiga, aga küüditamiste meenutamist takistada ei suudetud, aprillis Tartu muinsuskaitsepäevadel murdis ka sinimustvalge lipp avalikkuse ette, osa komparteile lähemal seisvaid isikuid käivitas aga Eestimaa Rahvarinde loomise, lähtudes Mihhail Gorbatšovi lähikonna algatusest. Aga kui MRP-AEG liikmed 1. mail 1988 roheliste kolonniga liitudes Karl Vaino eest läbi marssis ja jälle Tammsaare juurde suundus, aeti võimud uuesti endast välja. Ilmselt see oli ka üks argumente, miks Moskva otsustas Vaino kompartei juhi kohalt Eestis maha võtta.

Juuni alguses Tallinnas kinos Kosmos koondunud esimene sõltumatu noortefoorum sõnastas juba selgemalt ka iseseisvusmeelse noorteliikumise programmi, sealt hakkas sündima ka juba sõltumatu meedia, mis murdis lõpuks ajakirjaga Heinakuu ja hiljem juba ajalehega Eesti Ekspress 1988/1989 ka ajalehekioskitesse.

1987-1988 põranda all ilmunud MRP-AEG infobülletääni trükiti veel põlve otsas tavalistel trükimasinatel ja levis vaid käest kätte.