18. sajandi London – iga viies naine oli seotud prostitutsiooniga!

 (34)
18. sajandi London – iga viies naine oli seotud prostitutsiooniga!
Foto: Wikimedia Commons (vabakasutuseks)

18-aastane William Hickey kõnnib läbi Covent Gardeni. Kuu heidab valgust väljakutsuvatele naistele, kes tema ja tema sõprade poole pöörduvad.

Valjud hääled, kriiskav ja nokastanud naer kõrvalasuvates kõrtsides Lovejoy's Bagnio, Tom King’s Coffee House ja The Finish kajab lärmakalt läbi kogu öö, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.

William Hickey on elanud Londonis ühe aasta õigusteadust õppides, kuid see on esimene kord, mil ta külastab Covent Gardenit pärast päikeseloojangut. Ta ei ole kunagi varem midagi sellist kogenud.

Noormehed on sel 1768. aasta kevadööl teel kurikuulsasse Wethersby kõrtsi, mis asub väljaku äärealal. Nad koputavad uksele ja kitsas luuk avaneb.

Tänavavalgustuse säras suudab Hickey eristada vanema meesterahva surmtõsist nägu raudvarbade rea taga. "Kes seal on?" küsib sell. "Sõbrad," vastab Hickey kaaslane, seejärel uks avatakse.

Sees tabab noormehi šokk. Laudadel, toolidel ja pinkidel on mehed ja naised kõige ebasündsamates poosides ja põrandal lebab kaks poolpaljast naist, veri üle nägude voolamas. Rõivad on nende kehadelt peaaegu maha rebitud, nii et rinnad on paljad.

William Hickey on vapustatud ja jälgib absurdset kähmlust. Ta lubab endale, et ei tõsta oma jalga enam ealeski sellesse kõrtsi uuesti. Aga nagu ta oma mälestustes kirjutab, tuli ta juba järgmisel kuul tagasi. Ja William Hickey polnud ainus.

Seotud lood:

Covent Garden oli 18. sajandi Londoni ööelu kants, kus aadlikud ja kunstnikud segunesid kohalike tööliste ja kurjategijatega, et pidutseda ja nautida elu paljude prostituutide seltskonnas.

Naabruskonna saunad, kõrtsid ja kohvikud olid kurikuulsad kõige lustlikumate ja veidramate orgiate tõttu, kus džinn, kaklused ja seks segunesid patuseks kokteiliks, mida maailm varem polnud kogenud.

Inglismaast oli saanud impeerium ja London oli arenemas Euroopa suurimaks linnaks ning kaubandus- ja majanduskeskuseks. Samal ajal kaotas kirik valgustusajastu ja teaduse arengu tõttu raudse haarde, milles see riigi elanikke oli hoidnud.

Tulemuseks oli pealinn, kus raha ja alkohol lustakalt ojadena voolas. Linn kihas prostituutidest. Hinnanguliselt oli üks viiendik täiskasvanud naistest Londonis seotud prostitutsiooniga ja erinevalt teistest suurlinnadest nagu Pariis ja Amsterdam polnud seksikaubandus siin peidetud.

Öö hakul ei saanud Thamesi põhjakalda elanikud vältida kohtumist napilt kaetud leedidega. Kõige kurikuulsamad olid tänavad Oxford Streeti, Fleet Streeti ja Charing Crossi ümbruses.

Päeval olid siin avatud kauplused ja turuletid, aga pärast pimeduse saabumist tulid mehed sellesse piirkonda otsima naisi, kes pakkusid oma seltskonda diskreetselt sosistades: "Ma nii soovin sinuga abielluda."

Kui mees tõstis oma parema käsivarre, oli see märk, et ta maksab teenuste eest, ning nad läksid koos mõnele kõrvaltänavale või kangialuse pimeduse varju.

Siin oli nii palju prostituute, et mitmed külastajad said šoki moraalsest allakäigust. 1772. aastal kirjutas Friedrich Wilhelm von Schütz koju Hamburgi: "Niipea, kui tänavalambid põlema pandi, hakkas see kihama tänavatüdrukutest, kes olid ennast üles löönud ja hästi rõivastatud, ühtlasi oma kaupa demonstreerides. Kahtlemata ei ole maailmas kohta, mida võiks iharuse poolest Londoniga võrrelda."

Üks kurikuulsamaid naisi Londoni hedonistlikus ööelus oli Moll King (ülaloleval pildil). Ta oli kingsepa tütar ja müüs lapsena koos oma emaga puuvilju, kala ja juurvilju.

Seejärel oli ta enne Tom Kingiga abiellumist prostituut. Koos Tom Kingiga avasid nad Covent Gardenis Tom King's Coffee House'i, kus Moll müüs kohvi, teed, kakaod ja džinni linna allmaailmale.

Baar püsis avatuna ka öösel ja koht sai kiiresti nii kurikuulsaks kui ihaldatuks. Tom Kingil oli kontakte aristokraatia hulgas. Tema jõi koos kõige peenemate klientidega.

Moll King alkoholi ei tarbinud, hoidis tahaplaanile ja hoolitses selle eest, et väljaviskajad kõige hullemad kraaklejad tänavale viskaksid.

Bordelli pidamise karistuse vältimiseks polnud Tomi ja Molli kohvimajas voodeid. Selle asemel jootsid nad kliendid nii täis, et nood ei suutnud koju minna ja pidid seetõttu jääma Covent Gardeni bordellidesse.

"Siin toimuvad asjad, mis on reserveeritud ööle," võib lugeda raamatust "Moll Kingi elu ja iseloom", mis avaldati 1747. aastal.

Loe veel

"Seal on kõiksuguseid seltskondi, kus iga seltsiline kõrgest soost mehest kuni kohvikupoisini võib olla kindel, et leiab ootel nümfi. Siin võite näha prostituute riietatuna elegantsete daamidena. Nad kannavad maskeeringut, et hõlpsamini petta ettevaatamatuid noori inimesi, kellel on piisavalt ebaõnne heita oma pilk sellele silmapettele."

Paljud raamatud räägivad tänapäeval, et isegi kuningas George II hiilis Tom King's Coffee House'i. Ühel korral oli ta kõrvallauas istuvat naist vaatama jäänud kuni selle kaaslane, kes kuningat ära ei tundnud, vihaselt tõusis ja temaga kaklust alustada tahtis. Kuningas põgenes kiiresti.

Kurikuulus kohvik tuli sulgeda pärast juhtumit, kus Moll King üht klienti ründas. Ta lõpetas oma päevad aga elegantses Londoni linnalähedases majas – saatus, mis väga vähestele prostituutidele osaks sai.

Eriti värvati prostituutideks maatüdrukuid, kes tulid Londonisse tavaliselt hobuvankriga. Need tüdrukud olid hea meelega nõus mõne lahke hingega kohtuma nagu hobuvankrite saabumiskohta kogunenud bordellipidajad neile seletasid.

Sageli olid bordellipidajad ise prostituudid ja ostsid endale oma säästude eest kohviku või bagnio – väikese sauna. Bordellipidajad laenasid lahkesti tüdrukutele riideid või toa ja toiduraha, misjärel viimased aga bordellipidajale võlgu jäid.

Teised naised lõpetasid prostituutidena, kuna mehed olid nad lapsega üksi jätnud ja vaestes naabruskondades said paljudest tüdrukutest isegi lapsprostituudid. Vanemad müüsid mõned neist isegi maha ning nad elasid lühikest ja jõhkrat elu, kus nende ainsaks leevenduseks oli odav, kodus põletatud džinn.

Selles keskkonnas tegi kupeldaja Jack Harris nimekirja mitmesajast prostituudist, kes koguti väikesesse raamatusse "Harrise nimekiri Covent Gardeni tüdrukutest".

Seda sai osta Covent Gardeni ja selle ümbruse kõrtsidest, bordellidest ja töökodadest kahe šillingi ja kuue penni eest. Sealt võis leida prostituutide aadressid ja samuti kirjeldas raamat iga naise vanust, välimust ja hinda.

Et mitte paljastada prostituute, kel võis olla pere, kelle eest hoolt kanda, mainiti ainult perekonnanime esitähte. Miss B____rn, nr. 18 Old Compton Street, Soho, kohta öeldakse: "See andekas nümf sai äsja 18aastaseks. Tema keha on täiuslik ja ta on äsja alustanud selles vabatahtlikus Venuse maailmas.

Ta mängib pianiinot, laulab, tantsib ja talle meeldivad armuakti kõik osad, mida suudate kujutleda. Ta on keskmist kasvu, tal on kaunid punakaspruunid juuksed, tumedad silmad ja väga lahke nägu. Voodis teeb ta kõike, mida teie süda ihaldab. Tema hind on kaks naela."

Harrise nimekiri sai nime tuntud kupeldaja järgi ning andis ülevaate linna prostituutidest ja nende hindadest. Toome järgnevalt mõned näited trükisest.

Ms M-l-r-s, 52, Newman Str: "Õrn, heleda nahaga, kenad sinised silmad ja terved hambad. 17aastane. Eeldage, et te jätate kolm naela öö eest tema seltskonnas."

Mrs S-lt-r, 15, St Moulton Str: "Elav ja lõbustav, võluvate silmadega. Tal on suu ja puus, mis taluvad suurt koormust kolme naela eest."

Ms D-uck-es, 4, York Str: "Innukas ja jutukas brünett mitte üle 19 aasta vanuses, kes laotab oma kaunid jalad teie ees laiali ühe naela eest."

Keskkond oli kurjakuulutav, kuid ka lummav ning paljud Londoni elanikud said kõige kuulsamate prostituutide elust osa ajakirjade ja ajalehtede kaudu nagu Nocturnal Revels, The Public Advertizer ja The Gentleman's Magazine.

Üks kuulsamaid naisi, kellest neis lugeda võis, oli Lavinia Fenton. Ta kasvas üles bordellis Charing Crossi ääres, kus kliendid õpetasid talle laulmist ja muusikat.

19aastasena sai ta tööd teatris näitlejana ja tema paljude fännide hulgas oli Boltoni hertsog, kes ostis endale öid noore staariga. Kui need kaks koos avalikkuse ette ilmusid, muutusid tema etendused teatris veel populaarsemaks. Hertsog oli nimelt abielus mees ja kõik nuuskisid ahnelt värvikat kuulujuttu selle skandaali kohta.

Alles 20 aasta pärast, kui tema naine suri, abiellus hertsog Laviniaga. Enne seda oli too talle sünnitanud kolm last.

Enamik prostituute polnud ligilähedaseltki nii õnnelikud kui Lavinia ja vähesed neist mõtlesid pensionieaks säästmisele. Mõned ostsid kohviku või kõrtsi, kuid enamus lõpetas alkohoolikutena ja põdes suguhaigusi nagu süüfilis.

18. sajandi lõppemisega lakkasid patused ööd Londoni kesklinnas. Inimestel sai küllalt. Poliitikud määrasid alkoholile maksud ja seadusega keelati prostituudiks olemine.

Kui 1838. aastal krooniti kuninganna Victoria, voogasid range moraali vood üle riigi, mis koges uut puritaanlikku ajastut. Seksiga kauplemine kadus tänavatelt ja ei tulnud enam kunagi samasugusel määral tagasi nagu selles traagilises ja lummavas maailmas, mis domineeris Londoni keskel peaaegu terve sajandi.