11 sõda, mis kestsid palju kauem kui pidanuks
11 ebatavaliselt kaua tuurinud sõja tobedavõitu tagamaid avab ajakiri Mental Floss.
Rooma Kartaago vastu: 2134 aastat
Pärast kaht Puunia sõda otsustasid roomlased, et Kartaagole tuleb anda veel üks löök.
Niisiis asus Rooma sõjavägi 149. aastal e.m.a. pärast senatis peetud sütitavaid kõnesid, milles riigimees Cato vanem kuulutas ühemõtteliselt, et Kartaago tuleb hävitada, järjekordsele retkele eesmärgiga too Põhja-Aafrika linnriik maakaardilt pühkida.
Ehkki esialgu saatis Roomat edu, ei andnud kartaagolased tegelikult kunagi alla ning linnakodanikud jätkasid võitlust kaua pärast seda, kui vaenuväed linna piiresse olid tunginud.
1985. aastal otsustasid kaasaegse Rooma ja endise Kartaago, tänapäeva Tunise linnade linnapead sõpruse märgiks allkirjastada sümboolse rahuleppe. Lepingule kirjutati alla roomlaste poolt maatasa tehtud linna maalilistes varemetes.
Taiwan Madalmaade vastu: 359 aastat
Saarele, mida me tänapäeval Taiwaniks nimetame, saabusid hollandlased 1623. aastal.
Algselt rajati sinna lihtsalt kindlustatud kaubavahetuspunkt, kuid aasta pärast otsustas Hollandi valitsus üritada kohalikke suguharusid kristlusse pöörata.
Mõned pöördusid usku ja alistusid Euroopa ülemvõimule vaguralt, teisi oli aga vaja natuke tagant utsitada, mida Hollandi valitsus ka lahkelt tegi, pistes pärismaalaste külad põlema.
1651. aastal sai taromaki hõimul kiusamisest villand ning anastajate vastu tõsteti relvad, mispeale Holland neile ametlikult sõja kuulutas. Viimaks lõi hollandlasi Hiina väejuhi Koxinga (Zheng Chenggongi) juhitud sõjavägi, kuid ametlikult ei kuulutatud rahu kunagi välja.
2010. aastal otsis Hollandi kaubandusettevõtte esindaja Menno Goedhart, kes 2004. aastast alates oli toonase sõja asjaolusid põhjalikult uurinud, üles hõimu praeguse pealiku, et konfliktile viimaks ametlikult kriips alla tõmmata.
Goedhart, kes oli juba hõimu auliige, sisenes spetsiaalse riituse raames küla vaimudeonni ning palus esivanematelt andestust ja mõistmist.
Goedhart, keda kohalikud kutsuvad hüüdnimega Mister Taiwan, jäi varsti pärast seda pensionile ja kolis elama Tainani linna Xinhua rajooni, kus jätkab kahe riigi ajaloo uurimist ja Taiwani kultuuripärandi säilitamisse panustamist.
Scilly saared Madalmaade vastu: 335 aastat
Scilly saared on väike arhipelaag Suurbritannia kõige kaugemas edelanurgas. Inglismaa kodusõja päevil, pärast seda, kui suur osa riigist oli langenud vabariiklaste kätte, sai sellest rojalistide kants.
1651. aastal astusid hollandlased, kellele väikesaarte vastu sõdimine paistis tol aastal eriliselt pinget pakkuvat, liitu Cromwelli vägedega ja kuulutasid Scilly saartele sõja. Rojalistid alistusid varsti pärast seda vabariiklastele ning paistab, et hollandlased unustasid, et on üldse kunagi toda sõda alustanud.
1985. aastal pöördus üks saareelanikust ajaloolane Londonis tegutseva Hollandi saatkonna poole palvega kindlalt sedastada, et sõja näol oli tegu pelgalt legendiga ning et Scilly saared ei ole jätkuvalt Madalmaadega sõjajalal.
Pärast mõningast uurimistööd selgus, et sõda on siiski täiesti tõeline ja kestab ikka veel. Järgmisel aastal väisas saarestikku Hollandi suursaadik Ühendkuningriigis, et allkirjastada seal ametlik rahuleping.
Huéscar Taanimaa vastu: 172 aastat
19. sajandi alguses tegeles Napoleon peaaegu igale ettejuhtujale sõja kuulutamisega. Tema vastu ühendasid jõud Ühendkuningriik, Hispaania ja Portugal, samas kui Taani riik toetas Prantsusmaad.
1809. aastal võttis Hispaania Granada provintsi Huéscari haldusüksus kätte ja kuulutas Taanimaale sõja — ning unustas selle otsekohe ära.
1981. aastal avastas üks Hispaania ajaloolane algupärase sõjakuulutusdokumendi. Korraldati vastav tseremoonia ning sama aasta 11. novembril tegid Huéscari linnapea ja Taani saadik veretule sõjale viimaks ametliku lõpu.
Huéscari linna rahvale hakkasid ajaloolised vaenlased aga nii meeldima, et järgmisel aastal sõlmiti sõprussuhe Taani sadamalinn Koldingiga.
Berwick-upon-Tweed Venemaa vastu: 113 aastat
Inglismaa ja Šotimaa piirilinn Berwick-upon-Tweed on nii palju kordi käest kätte käinud, et see määrati alaliseks ametlike dokumentide allkirjastamise paigaks.
Kui 1853. aastal algas Krimmi sõda, hõlmas see Berwick-upon-Tweedi linna nimeliselt, rahuleping aga mitte... mis tähendab, et tehniliselt võttes jäi linnake Venemaaga sõjajalale veel kauaks pärast konflikti ametlikku lõppu 1856. aastal.
1966. aastal saabus asjast kuulda saanud Nõukogude ajakirjanik Berwicki ja allkirjastas üheskoos linnapea Robert Knoxiga rahulepingu.
Knox sedastas (ilmselgelt iroonilises võtmes): "Palun teatage oma ajalehe kaudu Venemaa rahvale, et nad võivad nüüd viimaks kartmatult oma voodites suikuda."
Kui rahvusvaheline ajakirjandus loo üles noppis, teatasid paljud häälekandjad, et allkirjastamistseremoonial osales tõeline Nõukogude ametnik, mitte tühipaljas lehereporter.
New Yorgi osariigi Town Line'i linn Ühendriikide vastu: 84 aastat
Kohaliku legendi kohaselt võttis Town Line'i linnake 1861. aastal häälteenamusega vastu otsuse Ühendriikidest välja astuda ning hakata neli aastat eksisteerinud, 1865. aastal lagunenud Ameerika Riikide Konföderatsiooni enklaaviks.
Hääletusprotsessi toimumist ei kinnita ükski säilinud dokument ning isegi kui see aset leidis, pole põhjust arvata, et otsus olnuks seaduslik.
Siiski levis kõmu sellest 1945. aastal üle riigi ning hoolimata sellest, kas tegu oli väljamõeldise või tõsilooga, hakati linnale avaldama survet ametlikuks taasühinemiseks Ühendriikidega.
Keegi reporter palus kirja teel president Trumanilt nõu, kuidas taasühinemine toimuma peaks. President vastas, soovitades taasühinemise tähistamispidustustel pakkuda "rahu märgiks" vasikaliha.
Järgmisel aastal viis linn läbi USAga taasliitumise hääletuse, mis üllatuslikult ei osutunudki ühehäälselt pooldavaks: 23 hääletajat 113st soovisid jääda Konföderatsiooni rüppe.
Montenegro Jaapani vastu: 101 aastat
Vene-Jaapani sõja päevil kuulutas tilluke Montenegro (Tšernogooria) riik Venemaale toetuse avaldamise korras Jaapanile sõja.
Ehkki žest oli suuresti sümboolne — arvestades, et riigil puudus merevägi, millega tegelikult Jaapanile vastu astuda —, võitles käputäis sealseid vabatahtlikke Vene sõjaväe ridades.
Kui sõda 1905. aastal lõppes, jäi Montenegro rahulepingust välja — asjaolu, millele keegi peagi enam tähelepanu ei pööranud, kuna 1919. aastal kaotas Tšernogooria oma iseseisvuse Serbiale.
Kui 2006. aastal sõltumatu Tšernogooria riik aga taasasutati, otsustati kunagine eksimus viimaks heastada. Rahulepet ametlikult tunnustama saabunud Jaapani saadikul oli kaasas ka kiri suurriigi peaministrilt, millega sajandipikkune sõda viimaks lõppenuks kuulutati.
Andorra Saksamaa vastu: 25 aastat
Ehkki too tilluke vürstiriik Hispaania piiril kuulutas Saksamaale Esimese maailmasõja päevil sõja, ei vaevunud keegi kutsuma Andorra ametnikke Versailles' rahulepingut allkirjastama.
Kuigi Teises maailmasõjas jäi Andorra neutraalseks, oldi sõja alguses tehniliselt Saksamaaga siiski ikka sõjajalal, kuni viga 1939. aastal parandati.
Costa Rica Saksamaa vastu: 27 aastat.
Erinevalt Andorrast mäletasid kõik asjaosalised väga hästi, et Costa Rica kuulutas Saksamaale Esimese maailmasõja raames sõja ning oleks kindlasti pidanud osalema Versailles' lepingu allkirjastamisel.
Costa Rica puhul oli probleem aga tõsisem: aasta varem oli kindral Federico Tinoco Granados putši abil võimule tulnud ning tema juhitud valitsust ei tunnustanud suurem osa Euroopa riike.
Seega jäid Costa Rica diplomaadid Versaille'sse kutsumata, mistõttu sõjaseisukord Saksamaaga vältas tehniliselt kuni Potsdami kokkuleppe sõlmimiseni Teise maailmasõja lõpus.
Liitlasriigid Saksamaa vastu: 45 aastat
On väidetud, et kõik, kes Saksamaaga Teise maailmasõja ajal sõdisid, olid tolle riigiga jätkuvalt sõjas ka pärast 1945. aastat.
Mõned ajaloolased osutavad, et kuna Saksamaa lahutati pärast liitlasvägede kätte langemist otsekohe kaheks riigiks, ei saanudki ametlikku rahulepingut olemas olla enne riigi taasühendamist 1990. aastal.
Seda väidet võeti aga nii tõsiselt, et neli ja pool aastakümmet pärast sõja ametlikku lõppu koostatud lõplik lepe Saksa riigiga hõlmas punkte, milles täpsustati, et sõda on tõepoolest viimaks lõppenud.
Isegi kui te seda tehnilist üksikasja oluliseks ei pea, on siiski kahtlemata tõsi, et Ameerika Ühendriikide sõda Saksamaaga ei lõppenud enne 1951. aastat.
Ehkki Potsdami lepe võeti vastu 1945. aastal, ei kirjutanud USA veel kuus aastat alla mitte ühelegi rahulepingule, seda osaliselt Nõukogude Liidu poolse venitamistaktika tõttu.
Niisiis lõpetas USA ametlikult sõjaolukorra alles 1951. aastal, ühinedes juriidiliselt tõelise rahulepinguga.
Põhja-Korea Lõuna-Korea vastu: 62 aastat (ja lõppu ei paista)
1953. aastal polnud kummalgi osapoolel tuju rahulepet allkirjastada, kuid lahingutegevusele oldi siiski valmis lõpp tegema.
Lõuna-Korea valitsus oli nii vihane, et keeldus allkirjastamist isegi relvarahulepingut, mida paljud sõja ametlikuks lõppdokumendiks pidasid. Selle asemel allkirjastasid lepingu USA, ÜRO ja Põhja-Korea esindajad. Seaduse järgi pole sõda aga siiamaani päädinud.
2007. aastast peale on rahuleppe ideed korduvalt tõstatatud ning kummagi Korea liidrid on tingimuste arutamiseks ka kokku saanud. Alles möödunud aastal palus Põhja-Korea ÜROl sõda lõpetada, rõhutades, et rahulepe oleks esimeseks sammuks teel Põhja-Korea tuumaprogrammi peatamise tingimuste rahvusvahelisel tasandil arutamise poole.
Seni pole rahupüüdluseid aga edu saatnud ning mõlemad riigid on endiselt sõjajalal.
Pildil: Lõuna-Korea armee K-9 tähistab Pocheonis pauku tehes Korea sõja alguse 62. aastapäeva.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!