Nime sai 1943. aastal ootamatult purskama hakanud vulkaan kohaliku küla järgi, mille ta paraku ka hävitas, püsti jäi vaid kohalik kirik. Ja see purskamine kestis kokku üheksa aastat, mille jooksul vulkaan muudkui kerkis. Tegemist on šlakikoonuselise vulkaaniga, ja maailmakuulus on vulkaan just selle poolest, et tema kerkimist on olnud ka tänaseni elavatel inimestel võimalik reaalajas jälgida.

Nn Tuleringi kuuluv vulkaan asub täpsemini Michoacán-Guanajuato vulkaanideväljal, mis katab suurt osa Kesk-Lääne-Mehhikot. Tegemist on nn monogeneetilise vulkaaniga, mis tõenäoliselt enam teist korda kunagi ei purska. 

Kolm nädalat enne purskama hakkamist kuulsid kohalikud elanikud müra, mis meenutas pigem äikesemürinat, kuigi oligi tekitatud maa-alustest värinatest. 20. veebruaril 1943 avanes aga maisikasvataja Dionisio Pulido põllule suitsev avaus. Talunik ja tema naine nägid seda koheselt, sest olid just parajasti põllul alet põletamas.

Edasine muutus nende jaoks aga põrguks. Kahe nädalaga kerkis koonus viiekorruselise maja kõrguseks, ja kerkimine jätkus, samal ajal kui vulkaanist paiskus järjest välja põlevat massi. Ja kuigi elanikud jõutigi evakueerida, hävinesid Parícutini ja San Juan Parangaricutiro külad täielikult. Kolm inimest sai surma vulkaanipurske tekitatud välgulöökidest.

Ühe aastaga oli vulkaan kerkinud 336 meetri kõrguseks, samas kui laavavood olid katnud 25 ruutkilomeetrit maad. 1952. aastaks, kui aktiivne purskamine peatus, oli vulkaan juba 424 meetrit kõrge. Kuigi vormiliselt ongi vulkaan 2800 meetrit kõrgune, on tema Maa peal nähtav osa siiski vaid 208 meetrit üle ümbritseva pinna. Suitsu tuleb sealt endiselt, aga uut purset pole enam oodata.