VIDEOD: Laevavrakid Suure Järvistu põhjas - niipea kui vesi selgineb, on nad jälle nähtaval

 (1)
VIDEOD: Laevavrakid Suure Järvistu põhjas - niipea kui vesi selgineb, on nad jälle nähtaval
https://www.mlive.com

Sel kevadel, kui jääkate oli lõplikult taandunud, avanes Michigani järve kohal lennanud lennukite aknast suurepärane vaade järve põhjas olevatele vrakkidele. Mõni neist on uppunud juba poolteist sajandit tagasi, mõni ka hiljem, kuid kristallselges järvevees on nad ka väga hästi nähtavad.

Need kaadrid võeti Michigani järve kohal lennates, Sleeping Bear Pointi lähistel, kus pikemale unele on nähtavasti suikunud muudki kui karusid. Prikk nimega James McBride läks põhja 1857. aastal, aurik The Rising Sun 1917. aastal:

Kuid need pole kaugeltki ainsad vrakid Suure Järvistu põhjas. Brigantiin Le Griffon, mis ehitati Niagara jõel 1679. aastal, oli esimene suurem purjelaev, mis üldse ülemistel järvedel seilata sai, paraku sai sellest kahemastilisest ka esimene suur alus, mis Michigani järvel uppus. Täna on Suure Järvistu põhjas aga juba sadu kui mitte tuhandeid aluseid, mis tulevad ilmekalt nähtavale niipea kui vesi jäämineku järel pisutki selgineb.

Suur Järvistu, USA ja Kanada piiril, on teatavasti ühendatuna suurimaid mageveekogusid maailmas, kus paikneb viiendik kogu meie planeedi mageveest. Ülemjärv on sügavaimas kohas 406 meetrit sügav, Michigani järv 281 meetrit, Huroni järv 229 meetrit, Erie järv vaid 64 meetrit ja Ontario järv 244 meetrit sügav. Kuid suurim tõrge on selles, et Erie järv asub ise Ontario järvest 99 meetrit kõrgemal ja sajandeid oli ainus võimalus ühest järvest teise jõudmiseks üle 51 meetrit kõrge Niagara joa. Laevaliiklus alt üles sai võimalikuks alles Wellandi kanali avamisega 1829, mis täna laevatatava kuju sai aastaks 1932.

Seotud lood:

Suurim laevavrakkide kogum, nn laevavrakkide allee (Shipwreck Alley) asub Huroni järve põhjas Thunder Bay linna esisel, kus on arvatavalt 200 laevavrakki:

Tunduks, et kui hirmus see ilmastik ühel järvel ikka olla saab, aga ilmneb, et Suur Järvistu võib olla alustele eriti salakaval. Järvistu suur pindala soodustab tormide teket, ka karid järvepõhjas on laevadele ohtlikud. Sügisesed tormid võivad saabuda ootamatult ja tugevate tuultega, mis on ajanud põhja igatahes läbi aegade sadu aluseid ja kui nad just muud laevaliiklust ei ohusta, jäävad vrakid ka sinna kus nad on. Näiteks 1913. aasta suur torm ajas põhja korraga 19 alust.

Oma suur vrakkidepiirkond on ka Ülemjärves, nn Suure Järvistu surnuaed ("Graveyard of the Great Lakes"), kus on nende kaitseks loodud lausa veealune kaitseala:

Mis puudutab esimest uppujat selles järvistus (kui mitte arvestada põlisrahvaste oluliselt pisemaid aluseid varem), 1679. aasta Le Griffonit, siis Michigani järve põhjas leiti juba 2004. aastal vrakk, mida peeti selleks purjekaks, kuid mullu leitud teine vrakk pani esimese väite kahtluse alla. Tõde vajab ikka veel välja selgitamist.

Suurim alus, mis järvistus põhja läks, oli 1975. aastal uppunud 222 meetrit pikk kaubalaev SS Edmund Fitzgerald. Laev läks pooleks, kusjuures selle tükke 170 meetri sügavusel lahutab üksteisest 52 meetrit. Ühtki selle aluse 29 meeeskonnaliikmest päästa ei õnnestunud.

Suurima hukkunute arvuga alus Lady Elgin viis 1860. aastal järvepõhja märga hauda kokku 400 inimest, samas kui Chicago sadamas 1915 ümber läinud reisilaev SS Eastland tõi surma 841 inimesele.

Kuna laevavrakid kuuluvad ametlikult riigile, siis pole ka kellelgi teisel õigust neid pinnale tõsta. Laevade rüüstamine on kuritegu, aga tavalisi sukeldujaid ei takista neid vrakke uurimast miski.

Kaks viimast sõjalaeva, mis järvistul põhja läinud, Prantsuse miinitraalerid Inkerman ja Cerisoles (mõlemad leidsid lõpu rahetormis Ülemjärvel 1918. aastal) on tänaseni üles leidmata.