Colorado-Boulderi ülikooli professori Steve Neremi juhitud teadlased kasutasid satelliidiandmeid alates 1993. aastast, et jälgida maailma ookeanide veetaset, vahendab CNN.

Kasutades satelliidiandmeid, mitte mareograafi andmeid, mida merevee taseme mõõtmiseks tavaliselt kasutatakse, on võimalik saada täpsemaid hinnanguid ülemaailmse merevee taseme kohta, sest see annab mõõtmistulemusi avaookeanilt.

Teadlaste meeskond täheldas 25 aasta andmete põhjal ookeani taseme tõusu kokku seitse sentimeetrit, mis on kooskõlas üldiselt tunnustatud merevee taseme tõusu praeguse kiirusega, mis on umbes kolm millimeetrit aastas.

Aga see kiirus ei ole püsiv.

Kasvuhoonegaaside jätkuv õhku paiskamine soojendab Maa atmosfääri ja ookeane ning sulatab jääd, põhjustades veetaseme tõusu.

„Sellel kiirenemisel, mida põhjustab peamiselt Gröönimaal ja Antarktikas toimuv kiirenev sulamine, on potentsiaal koge merevee taseme tõusu 2100. aastaks kahekordistada võrreldes projektsioonidega, mis eeldavad püsivat tõusu, kuni enam kui 60 sentimeetrile umbes 30 asemel,” ütles Nerem.

See projektsioon on suurepäraselt kooskõlas kliimamudelitega, mida on kasutatud Kliimamuutuse Rahvusvahelise Kolleegiumi raportis, mis näitavad merevee taseme tõusu 2100. aastaks 52-98 sentimeetrit juhul, kui kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine jätkub ilma vähendamiseta.

Merevee taseme tõus 65 sentimeetrit põhjustaks märkimisväärseid probleeme rannikulinnadele üle maailma. Veetaseme tõusud äärmusliku tõusuvee või tormi tõttu muutuksid eksponentsiaalselt hullemateks.

Nerem ja tema meeskond võtsid arvesse merevee taseme looduslikud muutused selliste tsüklite nagu El Niño/La Niña tõttu ning isegi sellised sündmused nagu vulkaani Pinatubo purse 1991. aastal, mis muutis merevee taset üle maailma mitme aasta vältel.

Teadlased kasutasid teiste missioonide, näiteks GRACE’i (Gravity Recovery and Climate Experiment) andmeid, et teha kindlaks, mis põhjustab veetaseme tõusu kiirenemist.

USA kosmoseagentuuri NASA GRACE’i missioon kasutas satelliite jäämassi muutuste mõõtmiseks.

Üle poole täheldatud veetaseme tõusust on praegu soojuspaisumise tagajärg: kui vesi ookeanis soojeneb, ta ka paisub ja seega veetase tõuseb. Ülejäänud tõus on Gröönimaal ja Antarktikas ning mäestike liustikel sulanud jää tagajärg.

Jää hiljutine kiire sulamine on murettekitav.

„65 sentimeetrit on ilmselt 2100. aastaks madalam ots, sest see eeldab, et kasv ja kiirenemine, mida me oleme näinud viimased 25 aastat, jätkuvad järgmised 82 aastat,” ütles Nerem. „Me juba näeme märke jääkatte ebastabiilsusest Gröönimaal ja Antarktikas, nii et kui need läbivad kiireid muutusi, näeme me tõenäoliselt 2100. aastaks merevee taseme tõusu rohkem kui 65 sentimeetrit.”

„See kinnitab seda, mida me oleme pikka aega kartnud: et oodatust kiirem jää kadu Lääne-Antarktika ja Gröönimaa jääkattes viib merevee taseme tõusu kiirenemiseni varem, kui on oletatud,” kommenteeris uuringus mitte osalenud Pennsylvania osariigiülikooli kliimateadlane Michael Mann.