Värske teadustöö: Eesti maapõues on 6,7 miljonit tonni uraani
Eestis leiduv graptoliitargiliit sisaldab selliseid tehnoloogiliselt väga olulisi haruldasi metalle nagu vanaadium, molübdeen ja tsink ning väikeses koguses ka haruldasi muldmetalle tseerium, lantaan, praseodüüm, euroopium, terbium, erbium ja samaarium, mis omavad väga olulist rolli kaasaegsetes energia salvestamise seadmetes.
Suurimad uraani kontsentratsioonid on uuringu kohaselt Kirde-Eestis ning vanaadiumi ja molübdeeni sisaldus on suurim läänes.
Potentsiaalne Uraani (U3O8) varu on Eesti maapõues umbes 6,7 miljonit tonni, tsingi (ZnO) varu hinnanguliselt 20,6 miljonit tonni ja molübdeeni (MoO3) varu 19,1 miljonit tonni.
„Neid metallikontsentratsioone arvestades võib Eesti GA olla arvestatav siirde- ja muude metallide ressurss nii Eesti kui Euroopa jaoks. GA-d võib pidada tulevikumaavaraks, millel on märkimisväärne majanduslik potentsiaal," leiavad Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Eesti Geoloogiateenistuse ühise uurimistöö koostajad Maia Kivisaar ja Anne Menert.
Nende uuritud kaheastmelise bioleostamise protsessi tulemusena on argilliidis leiduvatest metallidest kuni 100%-lise ekstraheerimise efektiivsusega võimalik eraldada elemendid Y, Ni, Zn, Co, Cd, Th, As, Sb. Mõnevõrra väiksemate ekstraheerimise efektiivsustega on Mo (92%), Nb (86%), U (73%), Li (39%), Sc (37%).
„Kaevandatavad või kaevandusjäätmetest eraldatavd metallid võiksid olla Zn, Mo, U ja V sest neid leidub Eesti graptoliitargilliidis kõige rohkem," leiavad teadlased. „Et Mo varud on kõige suuremad Lääne-Eestis, kus GA kihi paksus on suurim, ning eeldusel, et Mo eraldamine sobib hästi 2-astmelise protsessi esimesse astmesse (koos metaangaasi eraldamisega), siis on selle tehnoloogia kasutamine mõeldav läänefaatsiese argilliidile."
Mis puutub uraani, siis selle eraldamine bioleostamise teel on teadlaste arvates siiski problemaatiline selle suhteliselt tagasihoidliku kontsentratsiooni tõttu GA-s ja keskkonnakaitseliste piirangute tõttu.
Teadlased märgivad, et graptoliitargilliit aga ilmastikutingimustele avatuna keskkonnale ohtlik lasundina ja aherainepuistangus ning oma sulfiidisisalduse tõttu õhuga kokkupuutel isesüttiv. Graptoliitargilliidi oksüdeerimise tulemusena võib keskkonda sattuda ka ohtlikke raskemetalle. Näiteks 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel intensiivistusid Maardu fosforiidikarjääris kattekihi puistangutesse ladustatud purustatud graptoliitargilliidi isesüttimise juhud, põhjustades keskkonna saastumist metallidega.
